Tänavuse aasta puu harilik jalakas (Ulmus glabra) on troofilistes suhetes seentega tagasihoidlik, võib-olla ka vähe tuntud. Siinkohal tuleb juttu ainsast Eestis jalakaga seotud lehikseenest – puidusaproob roosast võrkheinikust (Rhodotus palmatus) [2], kes kuulub Eesti punasesse nimestikku ohustatud liigina [3] ning on meil võetud valitsuse määrusega kaitse alla esimese kaitsekategooriana.

Eestis on teada kolm roosa võrkheiniku leiukohta. Viljandimaalt Loodi looduspargist (Natura loodushoiuala nr. 109) salumetsast leidis selle seene Soome mükoloog Ilkka Kytövuori Euroopa mükoloogide X kongressi ajal augustis 1989 [3].
Jõgevamaal Alam-Pedja looduskaitsealal [3] saare-jalaka salumetsas on liiki ühes ja samas kohas registreeritud korduvalt augustist oktoobrini: 1997 (Mall Vaasma), 2001 (Ilmi Parmasto), 2005 (Anu Kollom), 2008 (Mall Vaasma ja Indrek Sell), 2009 ja 2010 (Indrek Sell), 2011 (Kuulo Kalamees ja Indrek Sell). Enamasti on seen kasvanud mahalangenud jalakatüvel, ühel korral kogutud jalakakännult.
Ida-Virumaalt Ontika maastikukaitsealalt salu-lehtmetsast (pangametsast) on teda leitud jalakakännult 2006. aasta oktoobris (Ilkka Kytövuori).

Seen on omapärase välimuse ja värviga ning seetõttu hästi äratuntav. Tema viljakeha on üleni lõheroosa kuni virsikuvärvi [1, 4]. Kübar on silmatorkavalt võrkjas-kärjelis-soonelise limase pinnaga, äratõmmatava veniva kübaranahaga, tugevalt lamendunud, sisserullunud servaga, kuni 8 cm laiune.
Eoslehekesed jalale kinnitunud kuni peaaegu vabad, hõredavõitu asetunud, kaunis laiad ja paksud. Jalg lühike, kõverdunud, ekstsentriline, valgekiuline, kuni 6 × 1 cm. Seeneliha meeldiva puuviljalõhnaga ja kibeda maitsega. Eospulber kreemikasroosa. Eosed kerajad, näsalis-ogalised, 5–7 µm.

Võrkheiniku perekond on monotüüpne. Ainuke liik on harvana levinud kogu Euroopas, meie naabruses Norras, Rootsis, Leedus ja Venemaal [1], viimastel andmetel teada ka Taanist ja Lätist; mitmes riigis kuulub punasesse raamatusse. Liik on arvatud ka Euroopa punasesse nimestikku [2].
Euroopas kasvab ta mitmesuguste lehtpuude puidul, kuid eeskätt siiski jalakal [1, 4]; Venemaal Krasnodari krais Kaukaasia looduskaitsealal oleme teda korduvalt leidnud pöögil (Fagus), tihti põõsjalt kasvamas. Liik kuulub mittesöödavate hulka.

1. Courtecuisse, Régis; Duhem, Bernhard 1994, 2000. Champignons de France et d'Europe. Delachaux et Niestlé.
2. Kalamees, Kuulo 2000. Eesti seenestik. CD. Tartu.
3. Parmasto, Erast (toim.) 1999. Eesti seente levikuatlas 2. Kaitsealused ja Eesti Punase raamatu liigid. Tartu.
4. Vesterholt, Jan 2008. Rhodotus Maire. – Knudsen, Henning; Vesterholt, Jan (eds). Funga Nordica. Nordsvamp. Copenhagen: 261.


Kuulo Kalamees (1934) on TÜ mükoloogia emeriitprofessor, uurinud lehikseente süstemaatikat, levikut ja ohustatust eriti Põhjamaades.