Kärbseseenemürgistust ehk „mükoatropiinimürgistust”, iboteenhappe-mustsimoolimürgistust või pantherina-sündroomi põhjustavad kärbseseene (Amanita) perekonna punase kärbseseene alamperekonda Amanita kuuluvate seente mürkained, mis halvavad kesknärvisüsteemi tegevuse.

Need mürkained tekitavad inimeses motoorset ja psüühilist erutust, joovet, ebatavalist elevust, hallutsinatsioone jms. nähte [1, 4]. Kärbseseentes sisalduvad ained sarnanevad oma toimelt atropiiniga, mistõttu varem antigi neile koondnimetus „mükoatropiin”.
Hiljem selgus, et sellist mürkainet nagu mükoatropiin pole keemiliselt olemas ja mürgistust põhjustavad hoopis teised ained. Ka närvisüsteemi kahjustavale muskariinile [5] on kärbseseentes sisalduvad atropiinitaolise toimega mürkained hoopiski vastupidise toimega.
Kärbseseenemürgistust põhjustavad Euroopas viis kärbseseeneliiki: punane kärbseseen (A. muscaria), kuning-kärbseseen (A. regalis), panter-kärbseseen (A. pantherina), nartsiss-kärbseseen (A. gemmata) ja beeþ kärbseseen (A. eliae) [4, 7].
Kõigil neil on vatjas-nahkjas valge või kollakas üld- ja rõngasloor. Üldloori jäänustena jäävad selle rebenemisel kübarale ebemed, mis tihti pestakse vihmaga osaliselt või täielikult maha. Jala muguljale alusele ja vahel sellest veidi kõrgemale jääb üldloorist üks kuni mitu jalale liibunud ebemelist kontsentrilist vööti või volti.
Rõngasloori jäänusena jääb vanemalt jala ülaossa rippuv nahkjas rõngas ehk rahvakeeli „krae”. Rõngas võib viljakeha vananedes rebestuda ja vahel ka täielikult kaduda. Eoslehekesed on käsitletavatel liikidel valged ja vabad, ei kinnitu jalale. Seeneliha on samuti valge, kuid kübaranaha all eri liikidel kitsa ribana tihti mitmeti värvunud.
Siinkohal on tarvis juhtida tähelepanu liikide eristamiseks vajalikele juhttunnustele: kübara välispinna, looride ja nende jäänuste ning kübaranaha all kitsa ribana oleva seeneliha värvi kõrval tuleb täpselt kindlaks teha kübaraserva ning jalal paikneva rõnga ülapinna rihvelsus (vaolisus) või siledus.

Punane kärbseseen (Amanita muscaria; sünonüüm A. muscaria var. muscaria) on Eestis tavalisemaid lehikseeni, ta kasvab kõikjal, igasugustes metsades ja puisniitudel jaanipäevast kuni öökülmadeni. Üleni sarlakpunase kuni 20 cm laiuse täpilise kübaraga on ta igale inimesele juba lapsepõlvest peale tuntud ega vaja lähemat kirjeldamist [vt. 6, 8].
Väärib tähelepanu, et punase kübaraga seente kõrval on tunduvalt harvemini leitud kas üleni või osaliselt oranþikate või kollakate, vahel isegi peaaegu valgete kübaratega vorme. Selliseid värvimuutusi peetakse kas kübara pleekumiseks vanemas eas [7] või käsitletakse neid hoopiski eri nimetuse saanud teisendite või vormidena [2, 6].
Loorid võivad punasel kärbseseenel olla valged või helekollakad. Seeneliha on kübaranaha all sidrunkollane. Kübara serv on rihveljas, rõngas jalal sileda ülaküljega [6, 8].
Punane kärbseseen on nõrgalt mürgine hallutsinogeenne seen [8], kes narkootilist joovet ega psüühilist sõltuvust tarvitamise järel üldjuhul ei põhjusta. Küll aga tekivad mürgistusele järel rahutust unest virgudes ebameeldivad pohmelusnähud [4].
Punase kärbseseene abil saadud joobetaoline meelierutav petteseisund on võimaldanud mõnedel Põhja-Euraasia hõimudel laskuda transsi, loitsida või arbuda ðamaanlike paganausutalitluste puhul, nt. Lapimaal, Põhja-Siberis ja Kamtðatkal [3, 4, 7].

Kuning-kärbseseen (Amanita regalis; sünonüümid A. muscaria var. regalis, A. muscaria var. umbrina) kasvab okas- ja segametsades juulist oktoobrini, Eestis kaunis harva.
Seen meenutab väliselt mõnevõrra punast kärbseseent, mistõttu tihti käsitletaksegi teda viimase teisendina. Põhierinevus on kuning-kärbseseene ookerpruun kübar ning veidi suuremad ja lihakamad viljakehad. Kuni 25 cm laiusega kübara serv on rihveljas ja rõngas jalal sileda ülaküljega nagu punasel kärbseseenel. Seeneliha on kübaranaha all punakaspruun. Loorid võivad olla valged või kollakad [6, 8].
Kuning-kärbseseen on nõrgalt mürgine nagu punane kärbseseen.

Panter-kärbseseen (Amanita pantherina) kasvab okasmetsades, eriti liivastes ja luitemännikutes, puisnõmmedel; leidub meil juulist oktoobrini sageli, mõnel aastal kohati hulgi; kasvab alati üksikeksemplaridena.
Kübar on pähkelpruun, kleepuv, alati selgelt rihvelja servaga ja enamasti üleni kaetud väikeste lumivalgete ebemetega, kuni 12 cm laiune. Jalg on valge, peenehärmjas, kuni 12 × 2 cm. Rõngas on ülaküljel alati sile. Loorid on lumivalged. Seeneliha on kogu viljakehas valge, samuti kübaranaha all, lõhn on ebameeldiv.
Panter-kärbseseene juhttunnused on rihveljas kübaraserv, sileda ülaküljega rõngas jalal ja lumivalged väikesed ebemed kübaral, seeneliha on valge ka kübaranaha all [6, 8].
Panter-kärbseseen on väga mürgine, ohlikum kõigist teistest siin käsitletud liikidest; võib põhjustada surma.

Nartsiss-kärbseseen (Amanita gemmata; sünonüüm A. junquillea) on okas- ja segametsade seen, leitud Eestist mustika-palumetsast ja naadi-salumetsast väga harva juulist septembrini [4, 10].
Tema kuni 5 cm (harva kuni 10 cm) suurune kübar on ilusalt puhas-nartsisskollane või mesikollane, vahel keskel tumedam, oranþikas või mesi- kuni rebasepruunikas, kergesti kaduvate valgete ebemetega, kleepuv, enamasti selgelt rihvelja servaga.
Jalg valge, ebemeline, pikk, alusel nõrgalt muguljas ja väheste tupejäänustega, pikalt ahenev ja juurduv, kuni 10 × 1 cm. Loorid on valged. Rõngas on vatjas, kitsas ja õhuke, ebemeline, erakordselt kiiresti kaduv. Seeneliha kübaranaha all kollane. Kogu viljakeha on äärmiselt hapra konsistentsiga [1, 2].
Väga mürgine; väljaspool Euroopat, Tðiilis, on põhjustanud isegi surmaga lõppenud mürgistusi [1].

Beeþi kärbseseent (Amanita eliae) on leitud Eestis väga harva augustis luitemännikust ja puisniidult [4, 10].
Seene kübar on hallikaskollane, beeþ, nahavärvi, valkjas- või kollakaspruun, enamasti laiade valgete vatjate ebemetega, kleepuv, rihvelja servaga ja kuni 9 cm laiune. Jalg on valge, allpool kahvatupruunikas, ebemelise tipuga, sügavale maapinda ulatuv, vahel juurduv, kuni 12 × 1,5 cm. Loorid on valged. Rõngas on nahkjas, kitsas, ebemeline, kiiresti kaduv. Jala mugulja alusega kokku kasvanud tupp on laguneva vaba ülaservaga. Seeneliha valkjas, lõhnata. Mürgine.

Kärbseseenemürgistuse toimeained: iboteenhape, muskasoon, mustsimool; need ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötlemise ega hoidistamise viisil.

Peiteaeg: pool kuni kolm tundi.

Sümptomid: joobenähud (nagu alkoholi puhul), elevus, eufooria, düsfooria, rahutus üleliigse liikumistarbega, meelepetted; suukuivus, nägemishäired, pupillide laienemine; pulsi- ja hingamissageduse ning vererõhu tõus, südamerütmihäired, krambid, südameseiskus; võib järgneda surm. Ägedas mürgistuspsühhoosis võib mürgistatu toime panna enesele või teistele ohtliku teo.

Sarnastest liikidest tuleb kindlasti esile tuua kahte kärbseseent: panter-kärbseseenega äravahetamiseni sarnane roosa kärbseseen (Amanita rubescens) ja hall kärbseseen (A. excelsa, sünonüüm A. spissa). Mõlemad on värskelt mürgised, hemolüütilise toimega, lagundades punaseid vereliblesid. Kupatatult on nad aga söödavad, kuna hemolüütilised mürkained lagunevad keevas vees [2, 4].
Mõlemaid liike peetakse mõnedes raamatutes ka mittesöödavateks, näiteks Soomes [9], eriti kehtib see halli kärbseseene kohta. Soovitatava mittesöödavuse põhjus on ilmselt ärasegamise oht väga mürgise panter-kärbseseenega. Igal juhul pole tegemist jäävalt mürgiste seentega.

Roosa kärbseseen (Amanita rubescens) erineb panter-kärbseseenest kübara kollakas- või hallikaspruuni põhivärvuse ja kogu viljakeha välispinna ning seeneliha roosaka või lihapunaka värvuse poolest. Enamasti avalduvad roosad toonid ebaühtlaste laikudena ja avalduvad kindlalt vanematel viljakehadel. Ka seeneliha värvub murde- ja vigastuskohtadel aeglaselt roosakaks, eriti hästi avaldub roosa toon tigude või usside söödud aukudes.
Roosa kärbseseene kübaral on hallikad näsajas-püramiidjad ebemed, kübara serv on alati sile, jalal olev rõngas pealmisel pinnal aga rihveljas. Seeneliha on kübaranaha all ja jala alusel pruunikasroosa kuni -punane, lõhnata.
Juhttunnused panter-kärbseseenest eristamiseks: viljakehal roosakad toonid, kübaral hallikad näsajad ebemed, kübaraserv sile, rõngas ülaküljel rihveljas.
Roosa kärbseseen kasvab juulist oktoobrini okas- ja segametsades; Eestis väga sage [6].

Hall kärbseseen (Amanita excelsa; sünonüüm A. spissa) on halli või hallikaspruuni värvi, kübar on enamasti sileda servaga, kergelt ärapühitavate valkjate või hallikate jahukate ebemetega. Rõngas jalal on pealt valge, alt hallikas, ülaküljel alati rihveljas. Loorivöödid mugulja jala allosas on hallikad ja ebemjad. Seeneliha ja eoslehekesed on jäävalt valged, ainult kübaranaha all on seeneliha kitsalt hall. Seenel ilmneb redise või kartuli lõhn.
Juhttunnused panter-kärbseseenest eristamiseks ei avaldu alati selgelt ega üheselt: hallil kärbseseenel on pruunikashalli kübara serv ainult tavaliselt sile, kübaral on mõningad valkjad või hallikad ebemed, küll aga on rõngas ülaküljel alati rihveljas. Peale panter-kärbseseene on hall kärbseseen tihti väga sarnane kuning-kärbseseenega. Seepärast peab halli kärbseseene määramisel olema eriti tähelepanelik. Roosast kärbseseenest eristavad halli kärbseseent alati puuduvad roosakad või punakad värvitoonid.
Hall kärbseseen kasvab Eestis okas- ja segametsades ning puisniitudel kuuskede all; kaunis harv, sagedamini võib teda leida Kagu-Eesti moreenküngaste metsadest juunist oktoobrini [4, 10].

Kõik eelnimetatud kärbseseened, nii mürgised kui ka söödavad, on oma välistunnustelt äärmiselt varieeruvad ja nende määramine võib tihti osutuda ülimalt raskeks. Viljakehade vanuse ja ilmastikuolude, näiteks vihma tõttu võivad eristustunnused muutuda ebaselgeks või täiesti nähtamatuks. Samuti ei oska vähekogenenud seenestajad olulisi tunnuseid alati tähele panna.
Lõpuks eriline hoiatus: roosa ja halli kärbseseene suure sarnasuse tõttu panter-kärbseseenega ei tasuks neid üldse söögiks korjata, eriti kehtib see halli kärbseseene kohta. Panter-kärbseseene mürgistus on tõsine ja ohtlik, see võib tuua surma.


1. Bresinsky, Andreas; Besl, Helmut 1985. Giftpilze. Wissenschaftliche Verlagsgesellschaft mbH, Stuttgart.
2 . Galli, Roberto 2001. Le Amanite. Edinatura.
3. Jürgenson, Aivar 2005. Seened kultuuriloos. Argo. Tallinn.
4. Kalamees, Kuulo (toim.) 2000. Eesti seenestik. CD. Tartu.
5. Kalamees, Kuulo. 2011. Mürkseened ja seenemürgistused. II Muskariinimürgistus. – Eesti Loodus 62 (6/7): 44–45.
6. Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello 2010. 400 Eesti seent. Loodusfoto, Tartu.
7. Knudsen, Henning; Vesterholt, Jan (eds.) 2008. Funga Nordica. Nordsvamp. Copenhagen.
8. Raitviir, Ain 2005. Väike mürkseente raamat. Maalehe raamat. Tallinn.
9. Salo, Pertti jt. 2007. Põhjala seeneraamat. Sinisukk, Tallinn. (Tõlge soome keelest)
10. Vaasma, Mall 2009. Checklist of the species of the genera Amanita and
Limacella (Agaricomycetes) in Estonia. – Folia Cryptogamica Estonica 45.


Kuulo Kalamees (1934) on TÜ mükoloogia emeriitprofessor, lehikseente süstemaatika, ökoloogia ja fenoloogia uurija ning seente söödavuse ja mürgisuse selgitaja.