2011/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarajad EL 2011/10
Pahkla raketibaasi kivihiiglased

Raplamaa phjaservas lebab lhestikku mitu suurt rndrahnu, nende hulgas suursuguse tiitliga Eestimaa kivide kuningas. Selle kivihiiu ligi on huvilised psenud ka rangetel raketibaasiaegadel, kui niisugused alad olid enamasti kiivalt valvatud ja salastatud.

Uuematest atlastest leiab Rapla- ja Harjumaa piiril Pahkla kla kohal matkarajathise, mille selgitus lubab tutvustada suuri rndrahne ja nukogudeaegset raketibaasi. Need mrksnad tmbavad thelepanu ja ratavad huvi. hel suvepeval kohale judes sai see seik ka kinnitust: uudistajaid oli sel peval Pahkla kivide juures omajagu.
Raketibaasi ja rndkive tutvustav matkarada on siiski veel kpsemisjrgus, nnda ei leia ka meie selle alguspunkti ega muid tutvustavaid stende. Kuid loodetavasti paigaldatakse lhitulevikus siia teabetahvlid ja rajathised, senikaua saab pnevamad paigad edukalt omal algatusel lbi kia. Pris sihitult matkajad siiski ekslema ei pea, sest olemas on teeviit Eestimaa kivide kuninga juurde.

Pahkla kla rahnukogum. Kohati auklikku kruusateed mda liikudes on mneti llatav, kui metsade vahel jtkub tee htkki asfaltkattega. See Pahkla baasini suunduv asfaltlik olevat tekkinud heavennaliku koostna: toona andis raketibaas kohalikule majandile tjudu, vastutasuks nuti tee tegemist kuni baasini.
Omaaegset rikkust peegeldav teejupp lppeb siiski enne rahne, sest keerame sellelt viida juhatusel vasakule kitsale metsateele. See on palju metsikum liikumisrada, kus on palju lompe ja auke. Kiviklibuse pinnasega karjri juures jme pidama: siit kavatsemegi alustada oma matkaringi.

Pahkla raketibaasi (lhi)alal on htekokku kuus thelepanuvrset rndkivi. Neist viie asukoha leiab les viitade ning kivide juures oleva skeemi abil (# 1 skeem). Skeemile on kantud Eestimaa kivide kuningas ehk Pahkla suurkivi, Mgrakivi ehk Mrakivi, Mari (Vaesemari) nutukivi ehk Vaeslapse leinakivi ning Lasketiirukivi. Nimetatud rahnudest on looduskaitse all Pahkla Suurkivi, Mgrakivi ja Mari nutukivi: looduskaitseregistrisse kanti need juba enne sda, 1937. aastal looduskaitse nukogu otsusega.
Metsatee juhatab kigepealt Mgrakivi juurde, mille ees jb silma pevi ninud looduskaitsethis selliseid meie loodusmlestiste juurest kuigi sageli ei leia (# 2 mgrakivi). Maapind Mgrakivi mber on sna konarlik ja khmune, mistttu vib arvata, et rahnu nimi tuleneb tepoolest kunagistest kivialustest mgraurgudest.
Kivi ise on mitme lhe ja tahuga, mnest kljest rohkem sammaldunud kui teisest, kuid nendest konarustest hoolimata on ligi nelja meetri krguse rahnu otsa pris keeruline ronida (rahnu tpsed mdud on 7,2 x 7 m, krgus 3,7 m, mbermt 20,4 m) [2].
Mgrakivi juurest loode pool noorte puude vahel paistab jrgmine kivikhm: Lasketiirukivi. Hiljuti tehtud hooldusraie tttu tuleb kivini judmiseks ksjagu vaeva nha: le lebavate puude astuda ja paremini lbitavaid kohti otsida. Rahnu ennastki ei ole vga lihtne uurida: et sellele ring peale saada, tuleb rahnu klje all olevatel kividel turnida ja tasakaalu hoidmiseks puutvesid haarata.
Lasketiirukivist sai vaatamisvrsus alles sna hiljuti, sest pikka aega oli see hoopis osa knkast. Kivi tuli ties ilus vlja prast seda, kui radari alusknkast kruus ra veeti. Sestap ei kuulu Lasketiirukivi erinevalt oma lhinaabritest looduskaitsenimistusse ning on rohkem metsa sees varjul. Ent mtmetelt on tegu siiski sna thelepanuvrse rahnuga: kivi krgus ulatub 3,5 meetrini ja mbermt on 16,7 meetrit.

Mgrakivi-Lasketiirukivi tandemist mnevrra eemale, kirde poole jb selle kandi suurim ja uhkeim rahn: Eestimaa kivide kuningas, teise nimega Pahkla suurkivi (# 3 kivide kuningas). Kuigi rahnu nimi on auvrne, pole kivi siiski Eesti suurim, mahukaim ega ka krgeim. Oma mtude jrgi 10,1 x 9,7 x 4,3 m, mbermt 29,7 m kuulub Pahkla suurkivi ometigi Eesti esimese poolesaja sekka.
Siinkohal tasub ra mrkida, et suurima mbermduga on Kabelikivi Harjumaal (58 m), krgeim aga Tammispea II kivi samuti Harjumaal (7,8 m) ning mahukaim Ehalkivi Lne-Virumaal (930 m3) [2]. Ent teatakse veel ht palju vgevamat kivihiiglast: Nva lhedal vee alt on leitud 54-meetrise mbermduga, 10,5 m krgune ja 1500 m3 mahuga Toodrikivi [5].
Kuigi Eesti kivide kuningas pole hegi pingerea tipus, on see siiski muljet avaldav rahn: tema pstloodsed siledad seinad, tahukalaadne vliskuju, tasane pealispind ja krgus on meelitanud kivi juurde uudistajaid igal ajal. On teada, et kivi pealset olevat Pahkla misnik kasutanud peoplatsina. hel sedasorti tantsuhtul olevat sgavale kiviprakku kukkunud kellegi (misahrra?) kuldkee vi kulduur, mis usutavasti viks seal olla tnapevani.
Suurkivi lael sai toona kia ka mbruskonda imetlemas. Praegusajal pseb kivihiiu otsa mda puittreppi, kuid avarat vaadet sealt enam ei leia: igast kljest piiravad seda krged kuused. Seevastu saab uurida ligi 50 m2 suurust rahnulae pinda, piiluda praegudesse vi niisama krgust hinnata.
Pahkla suurkivi oli lubatud vaatamas kia ka karmil nukogude ajal, kui siin tegutses ja valvas raketivebrigaad. Tol ajal kulges tee kuningkivini phja poolt, mitte lbi sjaveala. Juurdeps thendas sel ajal jalutuskiku mitmekordse okastraataiaga palistatud koridoris, samuti oli kivi ise aiaga klgedelt piiratud [1].
Eestimaa kivide kuningast paarsada meetrit phja poole minnes leiab teeveerel kivirhmast kige viksema Vaeselapse leinakivi ehk Mari nutukivi (6,5 x 4,9 x 3 m; mbermt 16,4 m). Primuslugu rgib sellest, kuidas vanemateta jnud ttarlaps kinud htepuhku kivi juurest nutmas ja lohutust saamas.
Peale nimetatud kivineliku viks huvilistele soovitada veel mnda lhikonna rahnu: Mari nutukivist ligikaudu 300 meetrit kirdesse jb 2,2 meetri krgune ja 15,5-meetrise mbermduga Salu pllukivi ehk Linnukivi: selle asukoht on mrgitud ka teersele skeemile (# 1 skeem). Pahkla suurkivist umbes poolteist kilomeetrit kagu pool talu vastas le tee psastikust leiab aga Ussi pllu suurkivi ehk Reinu rndrahnu (6 x 5 x 1 m; mbermt 19,2 m). See on kaitsealune kivi, mille pinnale on uuristatud mrkimisvrselt palju augukesi: 17 kultuselohku.

Rabakivid rndasid liustikujga. Eesti, eriti maa phjaosa on kllaltki rahnurikas piirkond: siia on koondunud thelepanuvrne hulk rndkive. Tegu on mandrijtumise tugevate tunnistajate ja meenutajatega, mis on lbi aegade pakkunud silmailu ja olnud head orientiirid looduses liikumisel. Nii nende kui ka paljude muude phjuste tttu on rndrahnud leidnud kindla koha eesti rahvaprimuses. Nnda on paljudele kividele thendusrikkaid nimesidki antud, niteks Pahkla matkateele jv Vaeselapse leinakivi.
Eesti pinnale on rndkivid kantud Fennoskandia kilbi servaaladelt, tnapeva mistes Luna-Soomest, mille kaljupinnasest liustikufront need lahti kangutas ning kaasa vedas. heskoos liikus see mass aegamda le Soome lahe no (lahe phja). Rndeteel ji hulgaliselt materjali ka sgavale no phja kinni: lavamaale tus ja takistuseks ees olev klindiv pidurdas liustiku liikumist tunduvalt, mistttu kivimiplokid vajusid raskusju toimel jmassi allossa.
Sellest hoolimata pses omajagu kive jga koos edasi mandrilavale ehk Eesti alale. Soojenevates kliimaoludes sulas kogu kantud materjal vlja ning maha ji omaprane pinnas: rhk ehk moreen. Moreenist omakorda tulid peenema materjali rakandel vlja suured kivid rndrahnud.
Eestis vib kohata erisuguse koostisega rahnusid, kuid kige enam on meil rabakivigraniidist rndkive. Nendest vhem leidub graniitrahne ja veelgi harvem gneissist vi muust materjalist koosnevaid rndkive [2]. Ka Mgrakivi, Pahkla suurkivi, Lasketiirukivi, Mari nutukivi, Salu pllukivi ja Ussi pllu suurkivi on koostise poolest rabakivirahnud.
Nimekuju viitab kll rabadele, kuid soodega ei ole siinjuures kll mingit seost. Nimetus prineb hoopis soome keelest rapakivi ehk rabe kivi. Selle nimekuju le on omal ajal Eesti teadusringkondades palju vaieldud ning arutletud. 1935. aastal tegi tuntud looduskaitsja, botaanik ja rndkivide uurija Gustav Vilbaste ettepaneku kasutada eesti keeles nimetust rabekivi, kuid seda siiski kibele ei vetud ega ka tunnustatud.
Rabakivi on graniidierim, mille koostis on raskematest mineraalidest vaesunud. Kivi pinda lhemalt uurides paistavad silma sna jmedad pruunikad ja roosakad kristallid, mis on enamasti 25 cm lbimduga, vahel aga moodustavad suuremaid ovaalseid kehi. Srase koostise korral kipub kivi kiirelt murenema. Ka Pahkla raja rabakivirahnudel, iseranis Mgrakivil on arvukalt lhesid, pragusid ja pinnakonarusi.

Sjaverajatised tid piirangud, reostuse ja prgi. Knealuste rahnude koduks olev endine Pahkla raketibaas oli osake Nukogude Liidu ja Venemaa sjavest, kes vimutses siin jrjepanu 50 aastat (19441994). Seniitraketi- ehk hutrjeve alla kuuluv rakettide S200M divisjonigrupp rajati Pahklasse umbes 195 hektari suurusele alale 1973. aastal [1, 3]. Siin oli raketihoidla ilmselt kuni nelja rakettide stardipaigaga ja kahe radarijaamaga [1].
Eesti alale rajati kokku 48 sedasorti hutrjerakettide baasi. S200 tpi seniitraketikompleks oli kllaltki suure tegevusraadiusega, jdes vahemikku 7240 km, selle tabamiskrgus ulatus aga 0,535 km. Stardiseadmesse lksid kaheksa tonni kaaluvad ning 10,76 meetrit pikad raketid [4].
Krgeid knkaid moodustavad raketihoidlajnukid on endistviisi alles, nende kle ja pime sisemus samuti seiklejatele valla (# 5 raketihoidla). Pnevusest hoolimata on lagunenud rajatised ohtlikud ja neid on soovitatav pigem eemalt vaadelda. Ikka oma heaolu ja turvalisuse nimel.
Koos baasi rajamisega tuli toona Pahkla metsade vahele ka umbkaudu sada uut elanikku: meeskond oma pereliikmetega elas baasi keskmest mnevrra eemal viiekorruselises paneelelamus. Hoone on tnini alles, kuid psastesse kasvanud, akende ja usteta ning rstatud (# 6 hoone). Eestimaa kivide kuningat vaatama sitnud huvilistele mjub see kitsi teeveerde ilmuv korrusmaja kindlasti ootamatult ja jahmatavalt, sest pole ju kuigi tavaprane silmata ksikut krghoonet metsade vahel.
Salastatuse tttu on sna keeruline teada saada, missugust elu selles majas elati vi mida Pahkla raketibaasis tol ajal tpselt hoiti vi mida tehti. Kuid ilmselt on siinne looduskeskkond palju vhem kannatada saanud vrreldes mitme teise Eestisse rajatud sjavealaga (arvatavasti asusid Pahklas juba tangitud raketid).
1990. aastate algupoolel maha jetud militaarobjektid olid tihtipeale rakettide vedelktuse ja muude keskkonnaohtlike ainetega tugevalt reostatud, sealse paikkonna seisundit halvendasid ka erisugused jtmed ja prgi, okastraataiad ja -puntrad, lagunenud ja tarbetud hooned jne. Selle kige koristamisega on aastaid vaeva nhtud.

1. Kink, Hella 2004. Loodusmlestised 12. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn.
2. Pirrus, Enn 2009. Eestimaa suured kivid. Suurte rndrahnude lugu. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn.
3. Prn, Jri; Hergauk, Margus; un, Mati 2006. Vrved Eestis 20. sajandi lpukmnendeil. Sentinel. Tallinn: 2324.
4. Prn, Jri; un, Mati 2006. Raketibaasid meie seenemetsades. Tehnikamaailm 2: 9095.
5. Soesoo, Alvar; Miidel, Avo (koost.) 2007. Eesti rndkivid. MT GEOGuide Baltoscandia. Tallinn: 7.


Katre Palo (1978) geograaf, ajakirja Eesti Loodus toimetaja.





Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet