Kõdunevatel loomajäänustel – hobuse kapjadel, veise sarvedel ja luukontidel kasvava kummalise kottseene Onygena equina kohta ilmus Eesti Looduses mustvalge fotoga kirjutis 17 aastat tagasi [1].
Nende aastate jooksul on Eestis hoolsa otsimise ja juhuste abil lisandunud kolm leidu: Mall Vaasma leidis seene Valgamaalt Holstrest loodes 1998, Ülo Väli aastal 2000 Tartumaalt Tabivere Kõdukülast (määras Kadri Pärtel) ja Priit Retsep aastail 2008–2010 Viljandimaalt Abja Vanamõisast lõuna pool. Viimasest leiust on ta teinud nii ilusad päevapildid, et neid ei saa kuidagi avaldamata jätta.
Kõigil kolmel juhul leiti seent maas lagunevatelt veisesarvedelt ja Vanamõisa kohas ka luudelt. Hobusekapjade jäänustel märgati seda liiki meil esimest korda poolteist sajandit tagasi, siis haruharva kuni 1986. aastani. Teistes maades on teda ka hiljem tähele pandud, aga ikkagi harva.
Viimastel aastakümnetel on harulduse põhjus Eestis, aga küllap mujalgi see, et ega lõpnud loomi enam võssa ega metsa alla viida, äraeksinud ja siis hukkunud veis on aga üliharuldane. Nii ongi see seen arvatud Eesti punases nimestikus ohustatud liikide hulka.
Fotodelt võib näha alla sentimeetri kõrgusi viljakehasid, mille pea läbimõõt on mõni millimeeter. Oma üldkujult meenutavad nad kandseente hulka kuuluvaid pisitillukesi murumunasid – nende ühe liigina see seen 1787. aastal kirjeldatigi.
Viljakehad on nii pealt kui ka jala osas kattunud jämedate terakestega. Need on klamüdospoorid, seene vegetatiivse paljunemise eosed. Peaosa sees arenevates eoskottides valmivad hiljem kotteosed, mis lõpuks moodustavad seeneniitidest koheva tolmja massi, mis on ümbritsetud kileja periidiga. Katsetega on selgunud, et eosed idanevad alles pika aja vältel. Seda soodustavat kasvatussöötmele lisatud veise maomahl.

1. Parmasto, Erast 1994. Mis temale küll nimeks panna? – Eesti Loodus 45 (8): 231.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.