Tegin hiljuti Põhja-Kõrvemaal Paukjärve kandis ühtaegu nii rõõmustava kui ka kurvastava leiu. Ma ei tea, kas Põhja-Kõrvemaalt on kährikseent varem leitud ning kas see leid võiks mükoloogidele huvi pakkuda?
Piltidel on paraku „seenepusle”, sest seen oli tükkideks lõigatud ning tükid lähedusse laiali loobitud. Kogusin need lihtsalt pildistamiseks kokku. Osa seenest oli puruks trambitud. Õnnetuseks oskas see kährik endale kasvamiseks valida väga silmatorkava koha tee ääres.
Urmas Ojango


Kommenteerib Eesti maaülikooli mükoloog Indrek Sell
Kährikseent (Sparassis crispa) peeti varem harikuliste (Clavariaceae) sugukonda kuuluvaks, sest tema viljakehadel puuduvad torukesed, narmad või lamellid. Molekulaarbioloogilised uurimused on aga näidanud kährikseene sugulust hoopis mitme torikseenega: ligidased liigid on juurepruunik (Phaeolus schweinitzii) ja vääveltorik (Laetiporus sulphureus). Kährikseeni kasvab kõigis maailmajagudes, kokku seitse liiki. Eestis leidub aga vaid üksainus kährikseeneliik ning seegi on siin haruldane.
Meil kuulub kährikseen looduskaitsealuste liikide teise kaitsekategooriasse, samuti on ta äärmiselt ohustatud liigina Eesti punases nimestikus. Esimesed andmed tema leidmisest Eestis pärinevad 1930. aastaist, ent toonased andmed on ebakindlad. Hiljem leiti seent taas aastal 1984 Põlvamaalt, viis aastat hiljem aga peremeespuu murdus ning leiukoht hävis.
Viimasel kümnel aastal on kährikseent leitud paarist kohast Võrumaalt ja Saaremaalt, samuti mitmelt poolt Lahemaa rahvuspargist ja selle ümbrusest. Teada on ka üksikleiud Tartumaalt, Valgamaalt ja Haapsalu kandist. Põhja-Kõrvemaal, kus Urmas Ojango seda seenharuldust märkas, teda varem teadaolevalt leitud pole.
Kährikseene viljakehad ei arene igal aastal. Kaitsealuste seeneliikide seiretulemused on näidanud, et seene viljakehade ilmumisel võib olla sageli nelja-viieaastane paus. On ka leiukohti, kust on seent küll aastaid otsitud, ent pole leitud. Tänavu on hea kährikseeneaasta: lisaks teatele uuest leiukohast Põhja-Kõrvemaalt arenesid selle seeneliigi viljakehad ka mitmes teadaolevas paigas.
Kährikseen kasvab enamasti vanade mändide all või tüvealusel, põhjustades pruunmädanikku tüve tüükaosas või juurtes. Tartumaa leid on aga kuusejuurtelt, seal märkas kährikseent Anton Ðirjajev – Venemaal Jekaterinburgis tegutsev harikuliste parimaid tundjaid maailmas.
Seene peaaegu kerajad viljakehad koosnevad mõne millimeetri paksustest pruunikaskollastest tiheda asetusega lehekestest. Eestis augustist oktoobrini areneda võivad kährikseene viljakehad meenutavad väljanägemiselt lillkapsast, nad kasvavad tavaliselt 10–20 sentimeetri suuruseks ning kaaluvad enamasti kilo või paar. Viljakehade rekord kuulub 12,5-kilogrammisele viljakehale, mille leidis sipelgateadlane Ants-Johannes Martin Põlvamaalt Akstest täpselt veerand sajandit tagasi
Kährikseen kasvab sageli käidavates paikades. Tema erakordse välimusega viljakehad meelitavad ligi uudistajaid, kes vahel ka viljakehi kahjustavad, nagu juhtus käesoleval korral Põhja-Kõrvemaal.