Ahja jõe kõige suuremast kivist, mis asub Koorveres, Koorvere–Kiidjärve sillast veidi allavoolu, ei ole Põlvamaa looduse ega Ahja jõe kirjeldustes midagi lugeda. Peaaegu keset jõge paikneva lameda veidi pirnikujulise kivi pikkus on 4,4 m, laius 3,5 m, ümbermõõt 11,3 m ja kõrgus jõepõhjast 1,3 m.

Näkikivisse on 50 aastat tagasi raiutud nelja noormehe nimetähed. Kaks neist meestest rändavad juba manala teedel. Kivi ühel küljel, vee all, on just nagu näkkidele astumiseks kaks astet kõrguste vahega 10 cm.
Tänavu juulikuus kivi jõekaldalt pildistama minnes tabas mind tõeline üllatus: keset jõge suurel kivil, mille olin varem Näkikiviks ristinud, istus ehtne jõenäkk! Ehkki mul jalad veidi värisesid, nähes pikkade valgete juustega kaunist ilmutist kala meenutavas napis näkiriietuses, tegin ikka pildi ära.
Koduteel hakkasin mõttes arutama, kes see pildikarpi talletatud näkineiu võiks olla. Kivi juurest algab ja ulatub 18 km allavoolu Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala oma rohkearvuliste liivakivipaljanditega. Rahva hulgas levinud legendide põhjal on mitu neist seotud kaunite naisolevustega, kes end aeg-ajalt valitud vaatajatele näitavad, näiteks Eevamäel, Oonegamäel, Emalättel ja Neitsikoopas. Kuid need paigad asuvad Koorverest liiga kaugel. Ligidal on aga Koorvere vesiveski, mis küll ei tööta enam, kuid on ehk seda sobivam asukoht vaimudemaailma elanikele.
Samal päeval Klassikaraadiost kuuldud Franz Schuberti laulude mõjul tuli mulle mõtteisse legendidest pärit Möldrineiu, kelle luuletaja Wilhelm Müller kaks sajandit tagasi värssidesse kätkes. Neid armastusest ja kurbusest jutustavaid luuleridu kasutas Schubert oma kuulsas vokaaltsüklis „Ilus möldrineiu” („Die schöne Müllerin”) 1823. aastal. Minu mõttekäiku toetas ka asjaolu, et Näkikivist vaevalt sadakond meetrit allavoolu asus juba paarsada aastat tagasi vesiveski, mille möldril oli kindlasti ka ilus tütar.
Veski jõepais ei ole säilinud ja veskihoonegi ei ole enam veskina kasutuses. Vanasti oli aga veskipaisu taga kõrge veetasemega jõelõik, mis jättis Näkikivi meetri jagu vee alla. Seepärast ta loodusvaatlejatele silma ei hakanudki. Seda teadmata hüppas üks uljas noormees kunagi ammu Koorvere sillalt alla vette ja õnnetult otse peaga vastu kivi. See kurb sündmus meenutab Schuberti möldrineiu laulutsüklit, milles rändaja noormees võistleja pärast veskineiu armastuse kaotas ja ahastusest end ojavette heitis – eks Euroopa suurjõgede kõrval ongi meie Ahja rohkem oja mõõtu.
Eeltoodud mõttearenduse najal tuli võib-olla ebatõepärane, kuid igatahes vahva mõte, et Schuberti „Ilusa möldrineiu” tegelased võisid Koorveres kohtuda ning Näkikivil nähtud ja pildistatud näkk võis tõesti olla legendaarne nõiduslik möldrineiu!
Möldrineiust ja teda armastavast noormehest jutustava vokaaltsükli teksti loomise ajal kuulus Koorvere küla ja veski Kiidjärve mõisale, mille omanik oli Schultside suguvõsast. Veskihoone ligidal kasvab umbes kolmesaja aasta vanune looduskaitset vääriv võimsate mõõtmetega (ümbermõõt ligi 5 m ja kõrgus 24 m) tammepuu, kes on olnud tunnistajaks vesiveskis aegade jooksul toimunud sündmustele ning küllap näinud ka minu silmatud möldrineiut-näkki.

Ain Erik (1932) on loodusemees, jõenäkkide ja Schuberti laulude austaja.