75 aastat tagasi

Alutagusena tuntud Soome lahe ja Peipsi järve vahelise maismaariba üksikosade linnustikkude vahel on märgatavaid erinevusi, tingituna nagu mujalgi Eesti siseosades kultuur- ja loodusmaastikkude erinevusist. Põhja pool Tallinn-Narva raudteed, Kohtla, Jõhvi-Iisaku kohal, sellest lõuna poolegi, levib keskse kultuurmaistu kirdepoolne umbharu, suurte põldude ja puisniitudega, enamik alast lõuna pool on aga valdavalt loodusmaastik suurmetsade ja rabadega. Kuna viimast olukorda meie alas, mererand ja Emajõe-Pihkva järve uhtlamminiidud välja arvatud, tuleb pidada primaarseks, võimaldub Alutaguses tagajärjekalt uurida linnuliikide primaarbiotoope ja suhtumist sekundaarse, alles karjakasvataja ja põllundaja inimese poolt rajatud „kultuurstepi” sissetungile [Johannes Lepiksaar: Kultuur- ja loodusmaastiku linnustikust Lääne-Alutaguses, 1936].

50 aastat tagasi

Kõigest eelnevast nähtub, et punase kärbseseene mürgisus on väga problemaatiline. Arvatakse, et seen mõjub mürgiselt ainult teatava hulga tarvitamise järel. Väikesel hulgal ja vastavalt ettevalmistatult näib ta olevat kahjutu. Sellest hoolimata ei saa punase kärbseseene tarvitamist ka väikesel hulgal ning ettevalmistatult mingil juhul lubada, sest teaduslikult on vastuvaidlematult kindlaks tehtud mitme ohtliku mürkaine (muskariini, muskaridiini, mükotoksiini ja koliini) olemasolu seenes [Kuulo Kalamees: Eesti mürkseened, 1961].

25 aastat tagasi

Kuigi meie ornitoloogide seas on liikunud kuuldusi selle liigi arvatavast pesitsemisest Soome lahe saartel, võib 1984. aasta leidu Väinamerel pidada kormorani esimeseks tõestatud pesitsusjuhuks Eestis. Väinamere kormoranikoloonia vaatlustest selgus, et peale pesitsevate lindude viibib koloonias rohkesti mittepesitsejaid, mistõttu kolooniat on lihtne leida ka siis, kui pesad ei paikne puudel. Tõenäoliselt tekkis kormoranide koloonia Väinamerel seoses selle liigi arvukuse suurenemisega levilas, mida tõendab ka haudepaaride rohkenemine vanades kolooniates ning uute tekkimine Poolas, Tðehhoslovakkias ja mujalgi [Valdur Paakspuu, Eve Mägi: Kormoran – Väinamere laidude uus haudelind, 1986].