FOTO: T.Kändler

Kauane Eesti Looduse lugeja võib käesolevat numbrit kätte võttes lausa ehmatada: kaanefotol polegi talvekuule omast lumist pärnapuud või pihlakaid nokkivat leevikest, vaid loomulikust muldkesk- konnast välja aetud jäle vihmauss. Mis parata, looduses ei õitse ainult roosid ega liigu ilusad karvased niiskete silmadega neljajalgsed. Leidub rohkesti ka oleseid, kes meis esmapilgul üksnes ebameeldivust tekitavad. Käesolevas numbris tutvustame põhjalikumalt vihmausside elu. Mihhail Zoštšenko küsis rohkem kui 80 aastat tagasi: kas ta raip hingab ka? Tänapäeva teaduse uurimustele tuginedes võib sellele küsimusele vastata kindlalt, et hingab küll. Ka vihmausside teised eluavaldused osutuvad lähemal vaatlusel päris põnevateks. Neist loomadest on inimesel päris palju praktilist kasu, nii heitmete kompostimisel kui ka valgurikka toidu saamisel. Uss on siiski midagi enamat kui pelk sööt õngekonksu otsa.

Maapealsetest asjadest vaatame, kuidas kaitseväe keskpolügoon ennast kaitsealade vahele mahutab. Uurisime seda keskpolügooni ülemalt kapten Andres Kütilt ja Kõrvemaa looduse healt tundjalt Andres Tõnissonilt. Selgub, et hea tahte korral mahub polügoon Kõrvemaale ka loodus-väärtusi hävitamata. Polügooni rajamisele eelnev keskkonnamõjude hindamine võiks põhjalikkuselt kujuneda näidiseks teistelegi.

Sellest numbrist alates hakkame tutvustama Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavaid olendeid Eestis. Püüame anda ülevaate nende liikide välimusest, eluviisist, levikust ja kaitsmise põhjustest. Avanumbrisse valisime silmapaistva kõrrelise laialehise nestiku ning akvaristidele tuntud põhjakoristajat meenutava vingerja. Raske uskuda, et meie põhjamaistes vetes ujub säärane värvikirev kala. Sellist pannile panna oleks küll patt ja ühtlasi ka seaduse vastu eksimine.

Interneti teemadel kirjutamisest ei pääse ka loodusajakiri. Tutvustame looduskirjanduse bibliograafiaid Internetis ning Interneti-uudiseid. Võrguviiteid on mugavam kasutada meie veebiväljaandes aadressil www.loodus.ee/el/. Interneti kirjandusloendite ülevaadet tehes meenus mulle 1961. aasta Eesti Looduses ilmunud Viktor Masingu kirjutis bibliograafilisest perfokaardist kui bioloogi töövahendist. Perfokaardid on praegusajal unustatud ja küllap ei avane 40 aastat hiljem ka ükski siin viidatud veebisait. Aga Eesti Loodus on alles ja tegutseb, mõeldes nii tänasele kui ka homsele päevale.