Ma ei väsi imetlemast meie keele imelist väge. On südatalve hommik, õues on 25°C alla nulli. Olen Peipsi ääres Vilusi külas, Otto Wilhelm Masingu sünnivallas. O. W. Masing, kes sündis Lohusuus köstri perekonnas ligi kaks sajandit tagasi, kõnetas meie rahvast meie oma keelses ajakirjandus väljaandes “Marahwa Näddala-Leht” Maa rahvana ning kirjutas meile Maa keeles. Paarkümmend aastat “Marahwa Näddala-Lehest” hiljem tegime Johann Voldemar Jannseni järel pika ja otsustava sammu globaliseerumise poole. 16. juunil 1857 ilmuma hakanud uues ajalehes “Perno Postimees” kõnetas Postipapa Jannsen meid juba Armsa Eesti rahvana Eesti keeles. Sellest ajast alates on meie muistne omanimetus maarahvas ning keelenimetus maakeel taandunud südamepõhja. Ilmsi, meeles ja keelel on praegu nimetused, millega muud rahvad meid kutsusid ja kutsuvad – eesti rahvas, eesti keel.

	T.Tuul

Jõuluajal puhkab Päike omas pesas – nii teab maarahvas. Selles pühas pesas istumise rahus ja ajas jõuab mõttesoojus sügavale südamepõhja ja haub taas elama Maa keele ja Maa rahva. Maarahva talveaeg on lugude vestmise ja mõistatamise aeg. Mõistatuse alustussõnad olid Setomaal:

Mõista, mõista, meeli tarka,
looda, looda, loona tarka!

Meeletarkus kasvab asju meelega tehes: õppides, arutades ja seletades. Kuidas aga loonatargaks saada? Loonatarkus tuleb tihti otse loodusest, loomulikult ja kogemata. Või siis kuulates ja tundma õppides teiste lugusid: inimeste, taimede, loomade, kivide ja kõige oleva lugusid. Uuesti ümber öeldes saab loonatargaks see, kes oskab lugu pidada teistest ja teab, et me kõik – inimesed, loomad, taimed, kivid, vaimud ja vanajumal – oleme ühes ringis, keegi pole suurem ega tähtsam teistest, ning võimelised oma head taipamise ja lugude väge andma üksteisele ning saama sama üksteiselt tagasi meie ühises ringis.

Hea loonatargaks õppimise läte on ajakiri Eesti Loodus, mis vestab lugusid Maast ja meist. Maa ja loodus on lõputu lugude läte. Globaalkeeles on meie ajakirja nimi Eesti Loodus. Südamest võrsuvas maakeeles on ta Maa Lugude Ait.

Jõuluajal puhkab Päike omas pesas – nii teab maarahvas. Selles pühas pesas istumise rahus ja ajas jõuab mõttesoojus sügavale südamepõhja ja haub taas elama Maa keele ja Maa rahva. Maarahva talveaeg on lugude vestmise ja mõistatamise aeg. Mõistatuse alustussõnad olid Setomaal:

Mõista, mõista, meeli tarka,
looda, looda, loona tarka!

Meeletarkus kasvab asju meelega tehes: õppides, arutades ja seletades. Kuidas aga loonatargaks saada? Loonatarkus tuleb tihti otse loodusest, loomulikult ja kogemata. Või siis kuulates ja tundma õppides teiste lugusid: inimeste, taimede, loomade, kivide ja kõige oleva lugusid. Uuesti ümber öeldes saab loonatargaks see, kes oskab lugu pidada teistest ja teab, et me kõik – inimesed, loomad, taimed, kivid, vaimud ja vanajumal – oleme ühes ringis, keegi pole suurem ega tähtsam teistest, ning võimelised oma head taipamise ja lugude väge andma üksteisele ning saama sama üksteiselt tagasi meie ühises ringis.

Hea loonatargaks õppimise läte on ajakiri Eesti Loodus, mis vestab lugusid Maast ja meist. Maa ja loodus on lõputu lugude läte. Globaalkeeles on meie ajakirja nimi Eesti Loodus. Südamest võrsuvas maakeeles on ta Maa Lugude Ait.