Taevaskojas on käinud või Suurt Taevaskoda vähemalt pildil näinud peaaegu igaüks. Ahja jõe maastikukaitseala lubab rohkemat: vahelduvaid jõevaateid omapärases ürgorus, palju eri suuruses taevaskodasid ja paesid, seene- ja marjarohkeid männimetsi, kannatlikumatele ka linnuelamusi nii suvel kui ka talvel.

Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala asub Vastse-Kuuste ja Põlva vallas, hõlmates jõe keskjooksu ja selle lähiümbrust Koorvere sillast kuni Valgesoo veskini (pindala 1100 ha). Ürgorg võeti kaitse alla juba 1957. aastal, oma praegustes piirides on kaitseala 2002. aastast. Siinne suurim rikkus on ürgorg ning Ahja jõe kaldaid palistavad Devoni Burtnieki lademe liivakivipaljandid.

Põlvamaa ühe silmatorkavama vaatamisväärsusena on Ahja jõe ürgorg juba ammu äratanud teaduslikku ja puhkemajanduslikku huvi. Selle piirkonnaga on seotud ka paljud muistendid. Esimene kirjalik viide on teada 1702. aastast (märgiti koopaid liivakiviseinas, tõenäoliselt olid need Oosemäe koopad), põhjalikumad geoloogilised kirjeldused pärinevad 20. sajandi keskpaigast.

Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel hakati Valgemetsa rajama puhkeasundust. Esimese krundi ostis kunstnik Vanda Juhansoo. Tema omapärane maja seda ümbritsevate kujukestega on rahvasuus tänini tuntud Nõiamajana. Praegusajal on puhkajal võimalik siinses looduses liikuda nii veeteedel kui ka matkaradadel.

Kiidjärvelt algavad pikemad matkarajad, mis viivad Saesaarele ja Ottenile (vastavalt 14 ja 25 km), siit lähtub ka Sõnajala metsavendade memoriaali juurde viiv õpperada. Hatiku oja suudmest algab poolteise kilomeetri pikkune Roiupalu õpperada. Taevaskodade kandis on lühem matkarada (3 km), mis juhib muu hulgas ka „Viimse reliikvia“ võttepaikadesse.

Kaitseala kuulub ühe osana Kiidjärve–Taevaskoja huvimetsa, millest on Eesti Looduses pikemalt kirjutatud 1999. aasta mainumbris.

Ahja jõgi saab alguse Erastvere järvest ja suubub Emajõkke. Maastikukaitseala piires on jõgi 10–20 m lai ja kuni poolteist meetrit sügav. Oru veerud kerkivad paiguti terrassidena. 1952. aastal rajati Saesaarele paisjärv hüdroelektrijaama tarvis, et varustada kohalikku kolhoosi elektrienergiaga. See töötas kuni 1970. aastani, uuesti hakati siin elektrit tootma 1990. aastate alguses. Paisjärv ujutas üle kogu jõelammi, mattes enda alla väärtuslikke loodusobjekte – väiksemaid paljandeid ja koopaid. Vee alla jäi ka ainulaadne ja kaunis, lausa mäestikujõge meenutav Saesaare kärestik. Nüüdsest on paisjärvest saanud sobiv paik supluseks ja paadisõiduks. Kaitsealale jäävast kolmest vesiveskist töötab siiani vaid kultuurimälestisena kaitstav Kiidjärve veski.

Ürgorg on kaitseala piires 200–400 meetrit lai ja kuni 30 (kohati 40) meetrit sügav, suurenedes allavoolu. Ürgoru veerud on järsud ja kõrged, neis on üle 40 liivakivipaljandi, mida siin kandis kutsutakse paedeks ja taevaskodadeks (Piusa jõel nimetatakse paljandeid müürideks). Kui väiksemad paljandid küünivad paari meetrini, siis suurim ja kuulsaim, Suur Taevaskoda, kõrgub koguni 20 (mõnedel andmetel 24) meetrini, olles 150 meetrit pikk. Paljandi all on jões kärestik. Rahvajutud väidavad, et varem olnud siin koobas, kust viinud käik Väikesesse Taevaskotta. Praegu leidub paljandis vaid väikesi uurdeid.

Teised suuremad paljandid on Tsuba pae, Kiviniidu pae, Aliku kalju, Mutso pae, Juuda pae, Sõnajala mägi, Piirioidu pae, Oosemägi, Kivipalu mägi, Mõsumägi ja Väike Taevaskoda.

Liivakivipaljandeis leidub koopaid, rohkem on neid ürgoru Taevaskojapoolses otsas. Üks tuntumaid on Väikeses Taevaskojas asuv Emalätte koobas, mis paistab silma oma huvitava kuju poolest. Koobas koosneb kahest osast: eespool on avar, kaheksa meetri laiune ruum, mis tagapool läheb üle kitsaks, läbipääsmatuks tunneliks, mille lõpus algab allikaoja. Allikaveel usutakse olevat ravivägi.

Elustik. Suurem osa kaitsealast on kaetud nõmme- ja palumännikuga liivasel pinnal, orulammil kasvab kohati lepikuid. Kaitsealustest taimedest leidub siin näiteks austria roidputke, alssosja, mets-vareskolda, nõmm-vareskolda, ungrukolda, karukolda ning käpalistest roomavat öövilget ja kahelehist käokeelt. Linnustikust väärib märkimist haruldane jäälind, keda Eerik Kumari jälgis ürgoru paljanditel juba 1938. aastal. Talvisel ajal võib kärestikel näha vesipappi. Üldse on kaitsealal registreeritud 125 linnuliiki.

Jalamehel vaba pääs kõikjale. Vanemate metsade kaitseks on moodustatud kaks rangema reþiimiga sihtkaitsevööndit, kuid valdav osa kaitsealast jääb ikkagi piiranguvööndisse. Inimesed võivad käia ning marju, seeni ja muid metsaande korjata kõikjal, kuid telkida ja lõket teha lubatakse siiski vaid selleks ette nähtud kohtades. Ka jalgrattaga tohib sõita ainult teedel ja radadel.

Kaitseala ohustavaid reostusallikaid praegu ümbruskonnas ei ole. Et tegu on ühe Lõuna-Eesti tuntuma puhkepiirkonnaga, siis liigub siin väga palju rahvast. Seega peaks igaüks silmas pidama, et ka pärast teda tulijad saaksid nautida puhast ja rikkumata loodust.

Kaitseala valitseb Põlvamaa keskkonnateenistus. Kaitse-eeskirjaga saab tutvuda Riigi Teatajast (RT I, 2001, 67, 400; 2002, 51, 318).

1. EELIS – Eesti looduse infosüsteem. www.eelis.ic.envir.ee/eelis/

2. Esko, Enn 2001. Karilatsi, Taevaskoja, Põlva. – Maalehe Raamat, Tallinn.

3. Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. – Valgus, Tallinn.

4. Järvekülg, Arvi (koost.) 2001. Eesti jõed. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu.

5. Liiv, Kalev 1998. Keskkonnaekspertiis Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjale ja välispiiri kirjeldusele. Tartu.

6. Kohava, Priit (koost.) 1984. Elva Metsamajandi järelevalvepiirkonna looduskaitseobjektid. I köide. – ÜK Metsaprojekt Eesti Metsakorralduskeskus, Tallinn.

7. Pirrus, Enn (koost.) 1999. Eesti ürglooduse raamat, XIV osa. Põlva maakond. – TTÜ geoloogia instituut, Tallinn.

8. 2003. Rännates Eesti riigimetsas. – RMK loodushoiu osakond, Tallinn.

Marika Arro (1975) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.