03/2004



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus Eestis EL 03/2004
Turbasamblad ja valvik

Ka need liigid, mis pole praegu veel haruldased, vivad selleks saada, kui me neid hoolimatult kasutame vi nende kasvukohad hvitame.

Peale nende liikide, mis on kantud Berni konventsiooni ja Euroopa elupaikade direktiivi teise lisa rangelt kaitstavate liikide nimistusse, kuulub tervelt 38 liiki Eestis kasvavaid samblaid Euroopa elupaikade direktiivi neljandasse lisasse, mis reguleerib Euroopas veel sna laialt levinud liikide lemrast kasutust ja nende kasvukohtade kahjustamist. Selliste liikide hulka kuuluvad kik Eestis levinud turbasamblad ning harilik valvik.

Turbasamblad on parasvtme soodes valitsejad ja peamised turbamoodustajad. Samas on nad ka ohustatud soode ja metsade kuivendamise ning turbatootmise tttu. Need pisikesed taimed tekitavad turvast eri sootpides ja eri aastatel erisuguses koguses, kuid keskmiselt umbes millimeetri jagu aastas. Turba kaevandamine letab Eestis turba loodusliku juurdekasvu 3,54,5 korda; kui vrrelda lubatud kasutusmraga, siis le kuue korra [2]! Seega on kll phjust melda nende esialgu veel suuremalt jaolt tavaliste sammalde kaitsele.

Turbasammalde omaprane ehitus ja elulaad on rgitanud looduseuurijaid varemgi kirjutama Eesti Looduses nende mitmekesisusest ja thtsusest rabade elukorralduses [1, 3]. Neid teeb eriliseks tohutu veeimamisvime: veehulk, mida turbasamblad suudavad hoida, letab nende endi kuivkaalu kmme kuni kakskmmend korda. Selle teeb vimalikuks lehtede ja varte eriline siseehitus, kus vikesi kloroflli sisaldavaid rakke mbritsevad suuremad veetnnikesi meenutavad thjad surnud rakud. Imamisvimet suurendab ka taimevarte tihe asetus: nii okste ja varrelehtede kui ka varte vahel kujunev kapillaarssteem aitab vett kinni pidada.

Looduses on turbasamblaid sna raske ksteisest eristada, enamasti on vaja luubi, mnegi liigi puhul isegi mikroskoobi abi. Ent teades, missugused liigid millises koosluses kasvavad, saame abi ka mbrust silmitsedes: on liike, mis kasvavad valdavalt mrgades metsades, mned elavad ainult laugastes, osa jlle eelistab madalsoid ja osa on rabade asukad.

Mned turbasamblad on meil haruldased. Eesti soodes ja mrgades metsades kasvab le poole Euroopas levinud turbasammaldest. Siin on praeguseks teada 37 turbasamblaliiki, Euroopas on neid kokku 54. Mnd liiki leidub meil peaaegu igas soo- vi soostuvas koosluses, teised seevastu on kasvukoha suhtes linudlikud ja ning neid kohtab vaid vga harva. Selliseid liike, mida Eestis peetakse sna haruldaseks (alla 12 leiukoha), on heksa. Seitse neist on kantud Eesti punasesse raamatusse: Aongstroemi turbasammal (Sphagnum aongstroemii, 0-kategooria), krv-turbasammal (S. auriculatum, 0-kategooria), Jenseni turbsasammal (S. jensenii, 5. kategooria), Lindbergi turbasammal (S. lindbergii, 3. kategooria ), pehme turbasammal (S. molle, 3. kategooria), viierealine turbasammal (S. quinquefarium, 5. kategooria) ja phja-turbasammal (S. subfulvum, 5. kategooria). Kolm turbasamblaliiki loigu-turbasammal (S. inundatum), Wulfi turbasammal (S. wulfianum) ja Lindbergi turbasammal on Eestis ka kaitse all, sest nende arvukus on viimaste aastakmnete jooksul murettekitavalt vhenenud.

Haruldaste hulgas on nii rabade liike kui ka soostuvates metsades kasvavaid turbasamblaid. Kaitsealustest kasvavad loigu ja Lindbergi turbasammal rabades laukaservas, ka vanades turbavtuaukudes, kuid praegu teada olevaid leiukohti vib les lugeda he ke srmedel. Wulfi turbasammal asustab varjulisi rabastuvaid okas- ja segametsi, inimpelgliku liigina on ta tundlik nii kuivenduse kui ka metsaraie suhtes. Ndseks on tema kunagisest enam kui 30 leiukohast silinud vaid kaheksa. Ka viierealine turbasammal kasvab vanades soostuvates kuusemetsades. Viimasel suvel leiti teda le poole sajandi taas uuest kohast, mis kinnitab liigi psimist Eesti flooras. Samuti soostuvate okasmetsade asukat Aongstroemi turbasammalt pole aga viimase saja aasta jooksul nnestunud enam leida: selle liigi olemasolu Eesti flooras on ksitav, sest ainus seni teada olnud leiukoht Ksmu poolsaarel on kuivendatud.

Harilikku valvikut (Leucobryum glaucum) vib leida mnel pool Lne-Eesti metsades. Kaksikhambaliste sugukonda kuuluvast valviku perekonnast on Eestis seni teada vaid ks liik.

Valviku heledad padjandid on erisuguste mtmetega, ulatudes paari sentimeetri krgusest madalast laigust kuni meetrikrguste mtasteni. Viidumel sai eelmisel suvel hel ruutmeeril loendatud 15 mttakest, millest vikseim oli ruutsentimeetrine, suurim ulatus le 800 ruutsentimeetri.

Et valvik kasvab aastas umbes he sentimeetri jagu, siis vib oletada, et suuremate mtaste vanus vib kndida aastakmnetesse. Padjandid (mttad) koosnevad tihedalt ksteise krval paiknevatest samblavsudest. Omaprase kahvaturohelise vrvuse annavad mtastele erilise siseehitusega samblalehed. Nagu turbasammaldelgi, on hariliku valviku lehes kahesuguseid rakke: vikesi kloroflliga rakke mbritsevad suuremad thjad rakud halotsstid.

Eoskupraid neb valvikuvsudel liharva. Selle phjuseks peetakse taime kahekojalisust. Euroopas on levinud valdavalt emased valvikutaimed, kelle kbusjad isaspartnerid on millegiprast hvinud. Mne liigi puhul arvatakse, et siin on sdi ebasoodsad keskkonnatingimused, niteks happevihmad. Tillukesed isastaimed saavad areneda vaid emastaimede peal. Kui nad sealt mingil phjusel hvivad, siis pole suguline paljunemine vimalik: tenosus, et padjandile maandub kuskilt kaugemalt kohale judnud isane eos, on livike. Siiski ilmuvad eoskupraid kandvatel taimedel need aeg-ajalt taas, sest sna suured eosed langevad enamasti sinnasamasse. Paljunemisraskustes vib peituda ka ks phjusi, miks selle liigi levik tundub olevat nii juhuslik.

Eestis on harilik valvik levinud hajusalt, eelistades merelisema kliimaga Lne-Eesti ja saarte soostuvaid okas- ja segametsi, kuid vib kasvada ka kuivades palumnnikutes vi hoopis mrgades lodulepikutes. Tema kasvuks on oluline eelkige niiske hk. Eriti vimsaid mttaid neb Ruhnu saarel [4].

Liigi leiukohti vib Eestis loendada le 30, ent nii mnigi neist on teada vaid vanade andmete phjal (vt. kaarti). Seda sammalt ohustavad metsatd, aga ka mtaste lhkujad. Seetttu kuulub ta nii Eesti punase raamatu ohualdiste liikide nimistusse kui ka kaitsealuste liikide kolmandasse kategooriasse.

Oma levila piirides Phja-Ameerikast Jaapanini on ta merelisema kliimaga aladel veel sna tavaline. Jaapanis on ta punases raamatus ebapiisavate levikuandmete tttu ja Ltis, nagu Eestiski, punase raamatu ohualdiste kategoorias.



1.

Bu, Kaspars 1968. Turbasamblad krgsoo prisperemehed. Eesti Loodus 19 (8): 463464.
2.

Ilomets, Mati 2003. Mille arvel kaevandame turvast? Eesti Loodus 54 (2/3): 2024.
3.

Ingerpuu, Nele 1994. Igal samblal oma ngu, 10. Soosamblad (jrg). Eesti Loodus 45 (9): 265.
4.

Roosaluste, Elle 1995. Saladuslikud samblamttad. Eesti Loodus 46 (6): 353354.


Kai Vellak (1963) on samblauurija, ttab EPM zooloogia ja botaanika instituudis. Uurib peamiselt samblakoosluste liigilist mitmekesisust ning samblaliikide leviku ja kaitsega seonduvaid probleeme.



Kai Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet