Loodusel on eri religioonides erisugune kaal: on rõhutatud inimese ja looduse ühtsust, aga ka võrdsustatud looduslikku kurjusega. Samas oleneb looduse sissetoomine religioossesse maailma kindlasti ka sihtrühmast. Kui näiteks lugeda Piibli Ilmutusraamatu kirjeldust Uuest Jeruusalemmast, siis pole tegemist kuigi meeldiva paigaga: kullaga kaetud tänavad ja kalliskividega kaunistatud müürid tekitaksid ilmselt ruttu soovi leida kusagilt vaba rohulapp, kuhu saaks pikali visata ja pea ümbritseva sära eest peita. Samas on usupilt tulevasest kuldsest linnast kergesti põhjendatav, sest esialgu oli kristlus peamiselt linnarahva usk ning kaunis linn tulevase elupaigana oli uskujaile haljendavast aasast või metsast lähedasem ning mõistetavam.

Ristiusus on suhtumine loodusesse väljendatud eelkõige loomislugudes: sümboliga inimesest kui aednikust. Aedniku kujus on nähtud aga ka ohtu, et loodust kujundatakse ümber liiga aktiivselt, ehkki hea aedniku suhtumine oma haritavasse aiasse on alati aupaklik ja mõistev.

Aupaklikust suhtumisest “oma aiasse” on otsitud ka eestlaste usulisi rõhuasetusi. Uku Masing on artiklis “Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale” kirjutanud: “Kui usklik inimene tunneb end üle sipelgast ja hoolimatu on rohu vastu ning aiad teeb enda ja lindude vahele, siis pole ta üldse usklik meie mõttes.” Üsna samamoodi kui Masing arvab teoloog Albert Schweitzer: “Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama, väärtuslikuma ja vähemväärtuslikuma elu vahel. Tal on põhjust sellest hoiduda. Püüded määrata üldkehtivaid väärtusevahesid eri olendite vahel lõpevad ikka sellega, et olendeid hinnatakse selle järgi, kas nad tunduvad meile, inimestele, lähemal või meist kaugemal seisvat. See mõõdupuu on läbinisti subjektiivne. Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus?” Peale selle on kristluses läbi aegade olnud mitu pühakut, kes on teistele organismidele suurt tähtsust omistanud, näiteks lindudele jutlustanud Assisi Franciscus või karudega heades suhetes olnud Sarovi Serafim.

Küllap võib looduse ja religiooni vahel leida palju seoseid, kui kõrvutada nende tekitatud tundeid ning nende kaitseks kasutatud meetodeid. Näiteks prohvetluse raskuspunkt on juba mõnda aega nihkunud klassikalise religiooni sfäärist loodusesse. Meenutada võib siin äärmuslike roheliste kasutatud prohvetlikke meetodeid: katmata ülakehaga ja paljajalu saabuv, Assüüria iket näitlikustav Vana Testamendi prohvet Jesaja ja päris paljalt karusnahkade kandmise vastu protestivad loomakaitsjad on üsna sarnased. Soome kalamehe ja looduskaitsja Pentti Linkola radikaalsed seisukohad juba pöördumatu ökokatastroofi kohta on meile ehk kõige tuntum näide ökoprohveti jõulisest kuulutusest.

Kuid kas loodus inspireerib ka intellektuaalseid jumalaotsinguid? Religioon on ikka kasutanud oma sõnumi edastamisel mitmesuguseid filosoofiaid. Nii väljendab Augustinus oma mõtteid platonismi kaudu, Aquino Thomas toetub Aristotelesele, Rudolf Bultmann eksistentsialistlikule filosoofiale. Küllap võib niisamuti usulist sõnumit väljendada ka evolutsionismi abil.

Mulle tundubki, et eriti ilmekalt hakkavad Piibli alglood kõlama kõrvutatuna inimese põlvnemislooga. Kristluse järgi saab Jumala ilmutust vastu võtta vaid niipalju kui vastuvõtja arengutase seda parasjagu lubab. Umbes 300 000 aasta vanused paleontoloogilised leiud Põhja-Hispaaniast Atapuerca koobastest lubavad oletada, et seal elanud meie esivanemad austasid surnuid, võib-olla uskusid isegi teispoolsusesse. Usumaailmale nii oluline homo religiosus hakkas sündima.

Poolsada tuhat aastat hiljem ilmusid Euroopasse jäljed neandertallasest, kes pikka aega elasid kõrvuti meie otseste eellastega. Meie esivanemate loovuse ja mõistuse kiirem areng põhjustas pisut vähem kui 30 000 aastat tagasi neandertallaste väljasuremise. “Kus on Su vend Aabel?” (1Mo 4:9), kõlaks siinkohal valusasti Jumala küsimus, ja Kaini vastus selgitaks omaaegset olukorda: “Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” (1Mo 4:9).

Kas evolutsionismi kaudu esitatud usuliste väidete ja maailmavaateliste seoste väljatoomine võib pakkuda midagi ka mitteusklikule? Juba 1955. aastal ilmus jesuiidist paleontoloogi Pierre Teilhard de Chardin’i raamat “Le phenomene humain” (“Inimese fenomen”), mis on tänini üks kuulsamaid katseid esitada kristlust evolutsionismi kaudu. Väljapaistev bioloog Julian Huxley on kirjutanud selle raamatu ingliskeelsele väljaandele innustava eessõna: “Kuigi paljud teadlased, nagu ka mina, ehk ei leia olevat võimaliku minna temaga lõpuni kaasa vapras püüdes lepitada ristiusu üleloomulikke elemente evolutsiooni faktide ja järeldustega, ei kahanda see sugugi tema üldise loodusloolise käsitlusviisi positiivset väärtust.”

Toomas Jürgenstein (1964) on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogi ja teoloogina. Töötab Hugo Treffneri gümnaasiumis usundiloo ja filosoofia õpetajana.