Peep Mardiste on sündinud 1972. aastal Tartus. Lõpetanud 1990 Tartu 12. keskkooli ja 1996 Tartu ülikooli geograafina. 1998. aastal kaitses samas magistrikraadi välisabi rollist Eesti keskkonnakaitses. Alates 2001. aastast Tartu ülikooli geograafia instituudi doktorant. Kuulub Tartu üliõpilaste looduskaitseringi, Eesti Rohelisse Liikumisse (alates 2002. aastast juhatuse esimees). Euroopas tuntumaid Eesti keskkonnakaitsjaid, kuulunud Euroopa keskkonnavõrgustike Friends of the Earth Europe, Coalition Clean Baltic, A SEED Europe, CEE Bankwatch Network juhatustesse. Põhihuviks rahvusvaheline keskkonnapoliitika ja arendustegevuse keskkonnamõjud.

Eesti Rohelise Liikumise (ERL) üldprogrammis seisab, et tegelete vaid keskkonnakaitse, mitte poliitikaga. Kas neid kaht valdkonda üldse saab tänapäeval lahus hoida?

Poliitikaga ei tegele selles mõttes, et Eesti Roheline Liikumine on valitsusväline survegrupp, mis kindlasti ei muutu parteiks, ei osale poliitikas valimiste kaudu. Kuid poliitikasse sekkume loomulikult: riigi arengusuundi ja otsuseid mõjutamata ei saaks me keskkonda tõhusalt kaitsta. Seda tingib ka teemade valdkond, millega me kokku puutume, ja kus avalikkuse ning looduse huve kaitsta püüame: energeetika ja transpordi keskkonnamõjud, ruumiline planeerimine, säästev tarbimine ja Euroopa Liidu abiprogrammide mõjud on paratamatult tunduvalt poliitilisemad teemad kui näiteks liigikaitse.

Kas ERL-il pole olnud plaani parteistuda?

Aastatel 1988–1991 tegutses Eesti Roheline Liikumine ühteaegu keskkonnaorganisatsiooni ja parteina, see oli lihtsalt tolle aja eripära. Rohelised said valitud ka parlamenti. 1991. aastast peale on ERL valitsusväline survegrupp, kellel pole mingit ambitsiooni parteistuda. See ei tähenda kaugeltki, et Eestis ei võiks tekkida rohelist parteid. Täiesti võimalik, et roheline partei paari aasta jooksul luuakse, kuid meie jääma sellegipoolest iseseisvana edasi tegutsema.

Kui kaua tollane roheliste partei tegutses?

Ta hääbus lõpuks kahetsusväärse suundumuse tõttu, mida võib ka praegu Eesti poliitikas näha: suured parteid ei taha näha enda kõrval väikseid. Roheline erakond lõppeski siis, kui parteidele kehtestati tuhande liikme piir. Praegu süvendatakse Res Publica eestvõttel samuti süsteemi, mis välistab uute konkureerivate parteide tekke.

Kui roheliste partei uuesti tekib, siis eraldi meist. Parteiga saaks teha koostööd, neil oleks kindlasti väljundeid poliitilisse ellu ja protsessidesse, mida meil pole. Me võiks kanda üsna sarnast ideoloogiat. Nii töötab see ka arenenud riikides, kus on olemas ühtviisi tugevad rohelised parteid ja valitsusvälised rohelised liikumised. Mõlemil on omad spetsiifilised rollid ja väljundid, kuid lõppkokkuvõttes on eesmärgid samad.

Roheliste partei üle on Eestis viimastel aastatel diskuteerinud küllaltki lai seltskond. Loomulikult on siin inimesi ERL-ist, keskkonnakaitsega tegelevatest ühingutest, aga ka mujalt. Tüüpiline roheline partei ei tegele ju ainult keskkonnaga, vaid ka laiemalt ühiskonnaelu ja majandusega. Sotsiaalsed teemad on igal Euroopa rohelisel parteil vähemalt niisama olulised kui keskkond. Näiteks sotsiaalökoloogiaklubi Heauusilm on rohelise partei vajalikkuse üle mõtteid mõlgutanud.

Lääne rohelistel parteidel ei lähe vist viimasel ajal kuigi edukalt?

Ei ütleks, oleneb riigist. Soome rohelised näiteks võitsid viimastel valimistel uusi parlamendikohti. Ka Saksamaa rohelised eesotsas välisminister Joska Fischeriga on endiselt väga populaarsed ja neil on võimalus oma mõjuvõimu ilmselt veelgi suurendada.

Roheliste edukuse järgmine indikaator on juunikuised Europarlamendi-valimised. Europarlamenti valitakse mitte riigi, vaid poliitilise suunitluse alusel. Praegu on roheliste fraktsioon seal suuruselt neljas, mis näitab keskkonnatemaatika tähtsust eurooplaste jaoks. Ma ei välista üldse, et nüüdsetel Europarlamendi-valimistel seataks Eestis üles ka mõni üksikkandidaat roheliste hulgast. Sellised kandidaadid oleks hea alternatiiv senistele parteidele: on hea, kui keskkonnateema valimisdebattides üles tõstetakse.

Mainisid, et ERL on valitsusväline survegrupp. Just survega ongi keskkonnaühinguid viimasel ajal seostatud. Kas ERL võrdleb end näiteks Greenpeace’iga, kelle liikmed aheldavad end puude külge ja sulgevad kiirteid?

Kindlasti on meil sarnasusi, sest idee keskkonda kaitsta on kokkuvõttes sama. Euroopa või maailma keskkonnaorganisatsioonidel töötab päris hästi kirjutamata rollijaotus. Greenpeace tõmbab uuele teravale keskkonnaprobleemile meedia tähelepanu mingi värvika aktsiooni abil, olgu selleks siis tuumajäätmerongi peatamine või kiirtee sulgemine. Poliitikutel ei jää avalikkuse surve all muud üle, kui probleemiga tegelema hakata. Siis lisanduvad teised valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid oma argumentide ja lobitööga. Greenpeace’il ongi mõneti alarmeerija roll, kuid loomulikult suhtlevad nad teiste organisatsioonide ja ka meiega. Siiski pole Greenpeace’i huvi Baltimaade vastu suur. Euroopa teiste suurte keskkonnaühendustega suhtleme märksa rohkem.

Kõrvalt vaadates võib Eestis jääda mulje, et ERL ja Eestimaa Looduse Fond (ELF) ongi äärmuslikud keskkonnaühendused. Mida sellest arvata?

Äärmuslikku keskkonnakaitset Eestis pole. Oleneb valulävest. Mõne jaoks algab äärmuslus sellest, kui keegi seisab plakatiga tänaval või kui organisatsioon jääb valitsusega teravale eriarvamusele. Minu jaoks algab äärmuslus pigem kusagilt sealt, kui suurdemonstratsioonil politseiga kakeldakse või ministrit tomatitega loobitakse või tundideks kiirtee blokeeritakse. Selles mõttes Eestis äärmuslik keskkonnaliikumine puudub. See näitab pigem Eesti demokraatia ebaküpsust, kui valitsuse või ministri tegevuse argumenteeritud kritiseerimise taga nähakse riigireetmist või äärmuslust.

Eks ta kipub vahel nii olema. Olen kuulnud pärast KIK-i nõukogu otsust ERL-i ja ELF-i projekte mitte rahastada kommentaare, et paras neile: mis nad siis kritiseerivad.

Mingite projektide mitterahastamine ei hoia kindlasti tagasi meie edasist kriitikat. Kui kellelgi võiks olla lootus, et meid saab ära osta projekte heldelt rahastades, mille järel me lõpetaksime rahaandja kritiseerimise, siis sellist asja kindlasti ei juhtu. Sellise lootuse võib kohe maha matta.

Kui äärmuslikuks võiks ERL oma aktsioonidega minna?

Ma ei välista, et me vajaduse korral ei võiks korraldada mingeid Eestis seni nägemata aktsioone. Näiteks kui midagi tehakse väga valesti või keskkonnavaenulikku ning ilmselgelt rikutakse seadusi, avalikke huve või kokkulepitud reegleid. Aktsioone on kaalutud näiteks Tallinnas Kaarli puiestee või Undva süvasadamaga seoses. Kui avaliku tahte vastaselt oleks hakatud Kaarli puiesteel alleed maha saagima, siis pole võimatu, et keskmisest tundlikuma sotsiaalse närviga inimesed olnuksid kettidega puude otsas. Selline olukord võib tekkida millal tahes.

Kas Eestis on inimesi, kes end kettidega puude külge aheldaksid?

Kindlasti on. Ühelt poolt on küllalt palju sotsiaalse närviga noori, kes maailma ja keskkonna asjadele sügavamalt mõtlevad. Vaadakem kas või rahva meelsust Iraagi sõja vastu: see eristus selgelt valitsuse propagandast ja joonest. Tegelikult on üha rohkem ka keskkonnakaitsjaid, kes on viimastel aastatel käinud välismaal rahumeelsetel keskkonnakaitsjate ja globaliseerumisvastaste meeleavaldustel. Ka ERL ja Tartu üliõpilaste looduskaitsering on kahel korral viinud ligikaudu viiskümmend noort keskkonnakaitsjat Hollandisse ja Saksamaale kliimakonventsiooni läbirääkimiste mõjutamiseks korraldatud suurtele meeleavaldustele. Eestis on piisavalt kogemusi selle kohta, kuidas näeb Lääne-Euroopas välja rahumeelne protest.

Ega viimasel ajal pole vist keskkonnakaitsjate meeleavaldusi Eestis olnud?

Käisime koos looduskaitseringiga viimati 2002 novembris plakatitega keskkonnaministeeriumi ees Lahemaal tehtud röövraiete vastu protestimas. Eesti on õnneks nii pisike riik, et enamasti pole vaja korraldada värvikat piketti. Siin pääseb oma probleemiga väga kergelt meediasse või otse poliitiku jutule. Seetõttu Eestis lääneeuroopalikku demonstratsioonide rohkust ja radikaalsust ei näe. Suurtes riikides on probleemi meediasse või poliitikas kõrgele tasandile viia märksa keerulisem. Loomulikult võib ka Eestis tekkida vajadus jälle ja jälle tänavale meelt avaldama tulla. Kas või seesama Lahemaa juhtum, mille puhul tekitas masendust keskkonnaministri täielik ükskõiksus ja hoolimatus metsade sisuliseks kaitses midagi teha.

Kas praegu on väga teravaid probleeme, mis nõuaksid protestimist?

Sedavõrd konkreetseid asju vast mitte. Minu silmis vajab tunduvalt suuremat tähelepanu ranna-alade täisehitamine ja koordineerimatu ruumiplaneerimine. Keila ja Jõelähtme valdade ranna tiheasustusplaan, mille eest keskkonnaminister Reiljan võitles, on vaid üks näide. Eelkõige seadusvastane randade täisehitamine Tallinna ümbruses, Saaremaal ja muudes kaunites ning tundliku ökosüsteemiga paikades on teema, mis nõuab suuremat aktiivsust. Väga halb, et seni pole ühtegi ebaseaduslikku ehitist lammutatud. Kui vastav kohtulahend tekib ja omanik pole nõus oma kuludega ehitist maha lõhkuma, siis leiduks kindlasti aktiviste, kes võiksid omanikule tema hädas appi tulla. See oleks rahumeelne aktsioon omavoli vastu, appitulek riigile tema seaduste rakendamisel.

Üks tähtis teema on põlevkivienergeetika. Selles valdkonnas aktsioonidega vist suurt midagi ei tee?

Jah, me võiksime suurte plakatitega end riputada Narva jaamade korstnate vahele ja satuksime nii kindlasti mitme riigi meediasse. Ent see ei muudaks midagi. Niisama hästi võime selle sõnumi edastada otse Eesti Energia juhtkonnale või peaministrile. Energeetika on valdkond, mille kõige suurem probleem seisneb selle arengut kujundava seltskonna kivinenud arusaamades. Mujal maailmas arenevad tehnoloogiad tohutu kiirusega, otsitakse alternatiive kliima soojenemist tekitavatele fossiilsetele kütustele. Eestis heietatakse, et põlevkivile pole alternatiivi.

Mainisid teisi valitsusväliseid keskkonnaühinguid. Kas nende vahel on Eestis tugev konkurents ja kuidas nad üldse läbi saavad?

Mõnes mõttes on konkurents paratamatu. Kindlasti on see aga viimastel aastatel tunduvalt vähenenud. Osalt tänu Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) tekkele paar aastat tagasi. Pärast seda on kümmekond suuremat organisatsiooni hakanud varasemast märksa rohkem infot vahetama, tulevikuplaanidest ja ka rahataotlustest kõnelema ning valdkondi omavahel jagama, et poleks mõttetut dubleerimist ja konkurentsi. Koostöö on olnud väga hea. See on kõiki organisatsioone tugevdanud ja nende mõjukust ühiskonnas suurendanud. Oluline, et suudetakse ühtse sõnumiga välja minna ja vältida võimalust meid üksteise vastu välja mängida.

Milline on ERL-i staatus, võrreldes naabermaade sama laadi ühingutega? Kas teete koostööd?

Läti ja Leeduga võrreldes on seisund üsna sarnane: meil on ühiskonnas jõudu ja tänu professionaalsusele kuulatakse meid üha rohkem. Osaleme jõudsalt rahvusvahelises koostöös Euroopa tasandil. Kõik suuremad Eesti keskkonnaorganisatsioonid kuuluvad mingisse üleeuroopalisse võrgustikku: ERL-il on see Friends of the Earth International (Rahvusvaheline Maa Sõprade organisatsioon), ELF-il WWF, ornitoloogiaühingul Birdlife International ja looduskaitse seltsil European Environmental Bureau – need on kõik väga tugevad ja mõjukad üleeuroopalised võrgustikud. Võrgustikud loovad meile olulise väljundi ja oleme seda palju ka Eesti asjade ajamisel kasutanud. Järjest rohkem on meil asja ka Brüsselisse, et Euroopa keskkonnapoliitikas sõna sekka öelda. Meid kuulatakse seal väga tähelepanelikult ja oleme sealgi olulisi asju saavutanud.

Kust tulevad peamised summad ERL-i tegevuse jaoks? KIK-ilt ilmselt mitte?

Ei oskagi üheselt öelda, kas see on hea või halb, aga lõviosa keskkonnaühenduste rahast tuleb väljastpoolt Eestit. Järjest rohkem Euroopa Liidu eri fondidest, aga ka kõikvõimalike lääne erafondide, meie partnerorganisatsioonide ja võrgustike kaudu. Rahastamine on sellegipoolest projektipõhine, ebastabiilne ja sõltuv rahataotluste edust. Eesti fondidest või meie liikmetelt saadav raha on siiamaani olnud meie eelarves küllaltki väike. Võib vaielda, kas sõltuvus välisrahast on halb. Pikas plaanis kindlasti halb. Samas oleks potentsiaalne sõltuvus näiteks keskkonnaministeeriumi rahakotist ja poliitikute suvast väga ohtlik. Euroopas on palju kurbi näiteid selle kohta, kuidas valitsuse rahastamisest sõltuvad organisatsioonid on sunnitud tegevuse lõpetama, kui sattuvad tähtsa poliitiku või partei ebasoosingusse.

Kas praegu on ERL-il käsil mingeid aktsioone, kus inimesed saaksid kaasa lüüa?

ERL-i kõige tuntum ühekordne aktsioon on kindlasti kevadine roheliste rattaretk, sedapuhku 7.–9. mail Alutagusele. Meie liikumise eripära on see, et tegeleme suhteliselt vähe igapäevase välitööga, kus rahvahulgad saaksid kaasa lüüa. Oleme teadlikult spetsialiseerunud pigem lobitööle ja keskkonnapoliitilistele teemadele. Kommenteerime riiklikke arengukavu, poliitikaid, seaduseelnõusid, suhtleme riigiametnikega, Euroopa Komisjoni jm. tegelastega. Eesti keskkonnaühenduste vahel on üsna selge tööjaotus; see on väga hea. On teisi ühinguid, kus inimestel on märksa rohkem võimalusi kaasa lüüa: kas või talgutel. Olgu siin näiteks toodud pärandkoosluste kaitse ühing, Eesti looduskaitse selts või ornitoloogiaühing. See ei tähenda muidugi, et meie viissada liiget istuksid tegevuseta.

Ühelt poolt tegeleme väga aktiivselt planeeringute ning ruumi planeerimise järelevalve küsimustega. Saaremaa süvasadama teema on ju kõikidele teada ja siiani päevakorral. Niisuguseid suure keskkonnamõjuga infrastruktuuriobjekte on tegelikult veelgi. Näiteks Sillamäel uue naftasadama ja -terminali ehitus, kus on ilmselt rikutud juba mitut seadust. Ka Saaremaa püsiühendus on teema, mille kohta tehakse selle aasta lõpuks majanduslikud ja keskkonnakaitse eeluuringud. Me hoiame sellel hoolikalt silma peal.

Kas ERL-i kontori kohta võib öelda, et tegutsete säästlikult, näiteks mõtlete jäätmete kasutuse peale?

Jah, loomulikult. Oleks väga imelik, kui levitaksime rohelist sõnumit, ise saastades ja ressursse raisates. Oleme välja töötanud oma keskkonnajuhtimise süsteemi, mis sisuliselt vastab ISO 14 000 standardile. Jälgime tähelepanelikult oma ressursikasutust, sordime kontoris jäätmeid, teeme komposti, kasutame ainult ümbertöötatud paberit. Aasta lõpus arvutame kokku, mitu kilomeetrit oleme tööasjus sõitnud rongi, lennuki või autoga. Üritame igapäevastes tegudes olla võimalikult keskkonnahoidlikud. Muidu oleks silmakirjalik levitada rohelist sõnumit.