Tavaliselt arvatakse, et keskkonnahoidlik ehitus seisneb peamiselt kohalike looduslike materjalide, näiteks savi, puidu ja õlgede kasutamises. Tegelikult saab ökomaju ehitada ka nüüdisaegsetest materjalidest ja nüüdisaegse kujundusega. Oma tegevuse keskkonnasäästlikkuse hindamiseks saavad huvilised kasutada ehitusmõõdiku abi.

Nüüdis-Eestis on ehitusbuum. Igas linnakvartalis ja külas rajatakse uusi hooneid või kohendatakse vanu. Enamik inimesi üritab võimaluste piires oma töö- ja elamistingimusi parandada. Mõned renoveerivad tasapisi ise, hoides kokku raha ning nautides tööd ja tulemust. Teised tellivad uusi lahendusi ja elamuid. Igatahes on Eesti praegused ehitusmahud suuremad kui kunagi varem. Võrreldavaid ajajärke võiks otsida ehk ainult asunikutalude rajamise tippaegadest 1920. aastatel ja sõjajärgseist ülesehitustöö aastaist.

Suuri investeeringumahte arvestades on väga oluline raha kasutada just selliselt, et tekiks parem elukeskkond ja parem linnaruum, ei kahjustuks looduskeskkond. Ehitustegevust reguleerivad ja korraldavad arvukad ametiasutused ning seadused, mis peavad tagama hea elukeskkonna ja looduse säilimise. Tellijad, projekteerijad, arendajad ja ehitajad võtavad seaduste järgimist ning lubade ja kooskõlastuste tellimist, saamist või ostmist tihti kui tüütuid kohustusi. Sisulise keskkonnakaitseni ning inimeste huve ja heaolu arvestava ehituseni on veel tükk maad.

Ehkki seadusi ja määrusi on näiliselt palju, puudub otsene vastutaja ja seeläbi sekkub riik praegusajal tehiskeskkonna reguleerimisse tegelikult äärmiselt vähe. Selle tõttu on viimasel aastal vallandunud pahameeletorm: ehitusbuumi käigus on linnaruum ja esteetiline keskkond risustunud.

Keskkonnahoidliku ehitise printsiibid. Keskkonnahoidliku ehitise eduka valmimise saladus seisneb poolte omavahelises heas suhtluses ja pühendumises. Keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamine näitab ettevõtte (või tellija, planeerija, projekteerija, ehitaja jt.) head tahet. Plaanitava tegevuse keskkonnamõju hinnates saab välja selgitada kitsaskohad ja seega vältida hilisemaid ootamatuid kulutusi. Töötajate tervise huvides tasub teha riskianalüüs ka sellistel juhtudel, kui seadus seda ei nõua. Avalikkuse õigeaegne teavitamine võimaldab ennetada konflikte, arvestada avalikkuse huvidega ja saada juurde häid mõtteid.

Ehitiste keskkonnasäästlikkuse hindamise mõõdik ehk ehitusmõõdik on metoodika, mille abil saab ehitaja või kavandaja ise ehituse keskkonnamõju hinnata ja vähendada. Ehitusmõõdiku peamine idee on abistada neid, kes tahavad ehituse käigus natuke keskkonnale mõelda ja paremat tulemust saavutada. See on tellija, projekteerija, arendaja, ehitaja ja rahastaja abivahend.

Asukohavalik. Esimene printsiip keskkonnahoidlikku ehitist rajades on leida sellele looduskeskkonda võimalikult vähe kahjustav asukoht. Eelistada tuleb varem inimeste kasutuses olnud maid (ka varem hoonete all olnud pinda), soovitatavalt renoveerida hooneid.

Ka kommunikatsioone rajades tuleb vältida loodusmaastiku kasutuselevõttu. Kaitstavate loodusobjektide kahjustamine on seadusega keelatud. Hoonet projekteerides peaks arvestama ilmakaarte, maastiku ja haljastusega, et luua energiat säästev ja keskkonda sulanduv hoone.

Rajamisetapp. Ehitustöid tehes tuleb hoida pinnast ja kõrghaljastust. Ehitaja ja naabruses toimetava inimese tervise ning eluslooduse huvides tuleb vältida mürasaastet, elusloodusele mõjub kahjustavalt ka valgussaaste. Kohalikku veereþiimi aitavad säilitada murukatuse ning vett läbilaskva pinnasega (parkla)alad.

Vesi. Kuigi Eestimaal tundub vett küllaga olevat, on paljudes piirkondades sageli probleeme vee liigse rauasisaldusega, muret teevad ka põuaperioodid. Siis mõistetakse, et vett peab tarbima kokkuhoidlikult ning tegema vahet joogikõlblikul ja -kõlbmatul veel. Intensiivset veekasutust ja seega suurt keskkonnakoormust tuleks alati vältida. Reovett tuleb enne looduslikku ringesse jõudmist nõuetekohaselt puhastada. Olmekeemiat ja teisi vedelikke kraanist alla lastes võiks mõelda ka nende keskkonnahoidlikkusele ja erikäitlusnõuetele.

Energia ja atmosfäär. Ökoehituse aspektidest on siiani ehk kõige rohkem tähelepanu pälvinud energiakasutuse piiramine, kuna see annab selget majanduslikku efekti. Kokku hoitakse peamiselt hoone soojakadu vähendades. Kahjuks aga ei arvestata sageli energiaallika keskkonnasäästlikkusega ja hooneid köetakse lausaliselt (põlevkivist toodetud) elektrienergia abil.

Taastuvate energiaallikate kasutamine võimaldab vähendada inimtegevuse koormust atmosfäärile ja seega ökosüsteemidele ning säilitada taastumatuid loodusvarasid tuleviku tarbeks. Mis liiki energiaallikaid pidada taastuvateks ja keskkonnahoidlikeks, väärib omaette arutelu; kahtluse alla võib seada maakütte, hüdroenergia ja turbakasutuse ökoloogilisuse.

Materjalid. Üha enam saadakse aru, et materjalide valikuga saab mõjutada sisekeskkonna kvaliteeti ja seega ruumikasutaja tervist. Materjalid avaldavad mõju õhu niiskussisaldusele, temperatuurile, lenduva orgaanika hulgale jm. Materjalide ökoloogilisust näitavad nii nende päritolu ja koostis, töötlemisviisid ja taaskasutusvõimalused kui ka kaugus tootjast tarbijani. Ökomärgistussüsteemide järgi on lihtsam leida kindla keskkonnakvaliteediga tooteid.

Lühikese transporditee, kodumaise majanduse edendamise ja traditsioonide hoidmise tõttu tuleks kasutada kohalikke materjale. Igal tootel on oma eluiga ja juba hoonet püstitades tuleb pöörata tähelepanu seigale, kuidas sulanduvad kasutatavad materjalid tulevikus looduslikku aineringesse.

Sisekeskkond. Tervislikku sisekeskkonda luues tuleb peale materjalivaliku silmas pidada päevavalguse kasutusvõimalusi, vältida müra- ja tolmureostust ning piirata elektromagnetkiirguse hulka ruumides, kus inimesed pikka aega viibivad. Sisekeskkonna niiskussisaldus, temperatuur ja kahjulike ühendite hulk õhus olenevad muu hulgas ventilatsioonisüsteemist, mille tõhususe tagab sageli lihtsus. Radoon võib ruumidesse sattuda nii maapinnast (Põhja-Eestis) kui ka ehitus-, sh. pinnasetäitematerjalidest.

Terviklikud ökolahendused. Eri ideid omavahel lõimides võib saavutada huvitavaid ja keskkonnahoidlikke lahendusi. Aastaringset päikese teekonda arvesse võttes ja hoonet haljastusega sobitades saab rajada päikese soojuskiirgust akumuleerivaid seinu, mis omakorda mõjutavad õhu ringkäiku ruumides. Hingavate ja teatud määral niiskust siduvate seina-, soojustus- ja viimistlusmaterjalide kasutamine võimaldab hoida aasta läbi ühtlast tervislikku õhukvaliteeti.

Kui kasutada vihma- ja hallvett, kulub vähem joogivett. Igati tõhus on käsitada jäätmeid ja reovett ressursina: taaskasutada materjale, tarvitada hakkpuitu, kasvatada hundinuiasid või toota reoveemudast haljastusmulda.

Klaas, betoon, metall ja teised tehismaterjalid võivad õige kasutuse ja terviklahenduste korral anda keskkonnasäästlikuma tulemuse kui loodusmaterjalid. Näiteks on ökoehitusest väga kaugel mitut tüüpi Eestis ehitatud palkmajad: elektriküte, materjalivalik ja viimistlus muudavad need suisa ebameeldivaks.

Ehitusmõõdiku tööpõhimõtted. Ehitusmõõdik koosneb kaheksast peatükist, mis käsitlevad teemade kaupa ehitustegevusega seotud keskkonnanõudeid. Iga keskkonnanõude juurde kuulub lühike seletus, miks see on vajalik, ning mõningad näited nõude täitmiseks vajalike tegevuste kohta. Näidetele järgneb tühi rida, kuhu mõõdiku täitja saab kirjutada seletuse, kuidas ta vastavat nõuet järgib või miks tema tegevus seda nõuet ei puuduta.

Ehitise keskkonnahoidlikkuse hindamiseks tuleb täita nõudele järgnev lahter „Ehitise keskkonnahoidlikkus“, märkides sinna vastavalt, objekti ja tegevuse iseloomule kas “1”, kui nõuet järgitakse, või “0”, kui nõuet ei täideta. Kui nõue ei seostu antud tegevusega, jäetakse lahter tühjaks. Kui terve peatüki sisu ei puuduta antud tegevust, jäetakse kogu peatükk hindamata, st. hindamise veerg jääb kogu peatükis tühjaks. Näiteks ehitise likvideerimise puhul ei tule arvestada asukohavaliku peatükki.

Ehitusmõõdiku digitaalne versioon arvutab automaatselt kokku hindamise veergu märgitud punktide summa, kus iga “1” ehk nõude täitmine annab ühe punkti ning “0” ehk nõude mittetäitmine null punkti. Iga täitmata lahter muudab punktisumma ühe võrra väiksemaks. Seega ehitisega mitteseostuvad keskkonnanõuded ei vähenda võimalust saada maksimumpunkte. Ökolahenduste puhul on iga peatüki kohta võimalik saada kuni kolm punkti. Lõpptulemus on näha hindamise veeru päises protsendina, et eri objektide hindamise tulemused oleksid võrreldavad.

Kuidas mujal maailmas hinnatakse? Esimene süstemaatiline ehitiste keskkonnasäästlikkust hindav süsteem on loodud 1990. aastal Suurbritannias – BREEAM (ing. Building Research Establishment Environmental Method) [2]. See on olnud aluseks paljudele teistele hindamissüsteemidele kogu maailmas. BREEAM-is kajastatavad teemad on jaotatud kolme rühma: üleilmse ja kohaliku mõjuga ning sisekeskkonda mõjutavad tegevused.

Ehitiste keskkonnahoidlikkust hindavad metoodikad on nüüd maailmas üha laiemalt levinud, aidates rajada tervislikumaid ja loodust säästvamaid, sh. energiat säästvaid hooneid ning rajatisi. Peamiselt on vaatluse all ressursikasutuse (asukoht, energia, vesi, materjalid) ning sisekeskkonna kvaliteedi ja jäätmekäitlusega seonduvad teemad. Enamik süsteeme on mõeldud uute elu-, kontori- ja kaubandushoonete tarbeks, kuid BREEAM-i ja LEED-i märgi all on loodud hindamissüsteeme ka tööstusrajatiste ning renoveeritavate objektide jaoks [4, 6].

Hindamissüsteeme on loodud nii eraalgatusel kui ka riiklike struktuuride algatusel, viimase näidetena võib tuua Soome keskkonnaministeeriumi ja Helsingi linnaplaneerimisosakonna tellitud “Viikin ekologiset rakennuskriteerit“ [1] ja Norra keskkonnaministeeriumi algatatud hindamissüsteemi “¨koprofil för bygg“ [7].

Hindamissüsteemid erinevad oma keerukuse poolest. Tarvitusel on tarkvarapõhised süsteemid, mis nõuavad täpsete tehniliste andmete valdamist – Athena [3], kanadalaste algatatud rahvusvaheline süsteem GBC (Green Building Challenge) [5] ning lihtsamad punktisüsteemid, mida on kerge kasutada kõikidel soovijatel, näiteks LEED [6]. LEED (ing. Leadership in Energy and Environmental Desing) on Ameerika Ühendriikide levinuim ehitiste keskkonnahoidlikkust hindav süsteem [6].

1. Aaltonen, Tero et al. 1998. Ecological Building Criteria for Viikki. Helsinki City Planning Department Publications, Helsinki.

2. Aho, Ilari 2000. Esimerkkejä rakennusten ympäristökriteeristöistä. Neuvonen, Petri (toim.) Rakentajan ekotieto. Uudisrakentaminen 196. Rakennustieto OY, Helsinki.

3. ASMI 2004. The Athena Sustainable Materials Institute. http://www.athenasmi.ca

4. BRE 2004. Building Research Establishment. http://www.bre.co.uk

5. GBIC 2004. Green Building Information Council. http://www.greenbuilding.ca/GBIC.htm

6. LEED 2004. Leadership in Energy & Environmental Design. U.S. Green Building Council. http://www.usgbc.org/leed/LEED_main.asp

7. Saari, Arto 2000. Rakennuksen elinkaarenaikainen ympäristökuormitus. – Neuvonen, Petri (toim.) Rakentajan ekotieto. Uudisrakentaminen 196. Rakennustieto OY, Helsinki.