Otsides 2000. aasta kevadel Malusi saare juures rannaröövi ohvriks langenud Lüübeki kaubalaeva "Glückliche Ankunft" jälgi (1), avastas Meremuuseumi uurimislaeva sonar Kolga lahe sügavamas osas teisegi laevukese vraki.

Et uurijate tähelepanu oli just 1767. aastal hukkunud Lüübeki laevale kontsentreeritud, jäi süvaveeline leid esialgu tähelepanuta. “Ilmselt kohalik, kas Eesti või Soome talupojapurjekas,” rahustasid uurijad üksteist. Aeg läks, Malusi vrakk sai leitud ning küllaldasel määral uuritudki.

Mõne aja pärast selgus, et Meremuuseumi laeva jälgi mööda olid Kolga lahel käinud teisedki otsijad, leidnud üles nii ühe kui teise vraki, sukeldunud sinna ning üht-teist väljagi toonud. See uudis sundis meid oletatava talupojapurjekaga lähemalt tutvuma. 2002. aasta suvel sukeldutigi enam kui 40 meetri sügavusel lebavale vrakile korduvalt. Pilt, mis mere põhjas uurijate pilkudele avanes, oli muljetavaldav.

Sügavas hämaruses, peaaegu kottpimedas, jäises, ent kristallselges vees, kus tuukrilambi ereda valguskiire toel ligikaudu 15 meetri kaugusele vaatama ulatus, lebas sirgel kiilul terve laev! Esimene pilk vraki ümarate vormidega kerele, puidust ankrupelile, trümmiluukidele laeva tekil ning paljudele teistele iseloomulikele pisiasjadele, viitas Hollandi päritolu laevatüübile, mis siinse eduka kaubareisi lõppvaatuses, ilmselt koduteel, õnnetult põhja läks. Viimast väidet kinnitab laeva pilgeni täislaaditud trümm, kus viljalaadungi tasapind trümmiluugi ülemise servani ulatub.

Armastuslooga sini-valge portselan

Vraki tekil valitses kaos, nagu hukkunud laevadel ikka. Maha varisenud oli nii seisev- kui jooksevtaglas. Püsti seisis vaid osa esimesest mastist. Hulk mastide, poomide ja raade osi vedeles ümber laeva. Kokku varisenud oli ka teki keskosas asunud meeskonna eluruum. Selle risti-põiki lebavaid puitosi ja koldekive oli kõikjal. Tekiehituse varemete keskel nägid sukeldujad tuukrilampide valgel aga mitmesuguseid põletatud savist, fajansist ja portselanist lauanõusid ning olmeesemeid – kruuse, kanne, kohvitasse, kausse, taldrikuid, pudeleid ja vaagnaid, savipiipude kahasid, suurt vaskset teekannu, väikest kajuti õlilampi, mitmesuguseid laevatööriistu, nahkjalanõusid ja muud. Nähtud esemed lubasid juba esimesel pilgul otsustada, et talupojapurjekaga ei ole siin küll tegemist!

Vraki dateerimise ja identifitseerimise huvides tõsteti üles hulk konserveerimist mittevajavaid asju. Aastate vältel vrakile settinud mudast, savist ja limuste kodadest puhatatud leidude lähem uurimine andis ettekujutuse laeva mereteede geograafiast. Meeskonna ilusate, kohati lausa luksuslike lauanõude hulgas oli nii Inglise, Hollandi kui Prantsuse päritolu esemeid. Tähelepanuväärivad olid mitmed “Willow Pattern” mustriga taldrikud ja vaagnad. Teatavasti toodi 18. sajandi teisel poolel Hiinast Inglismaale erilist sorti sini-valget portselani, mis saareriigis väga populaarseks osutus. Peagi asus iga enesest lugupidav Inglise keraamikafirma kaunite lauanõude mustrit jäljendama ja tegi seda vahetpidamata poolteistsada aastat. Ehkki vahepeal tuli mõõnaaeg, on pajumuster (Willow Pattern) taas au sisse tõusmas.

Selle, algselt Hiinas käsitsi maalitud toote motiiv on traditsiooniliselt püsiv. Valgeile taldrikuile, liudadele ja vaagnaile on maalitud kaks suudlevat tuvi ja kaks Hiina pagoodi. Leinapaju all on sild ja kolme mehe figuurid sellel, jõel sõitev paat, õuna- või apelsinipuu suure pagoodi kõrval ning siksakiline tara kõige all. Pildi igal detailil on lauanõudel kajastuvas traagilises armastusloos oma kindel tähendus.

Kummalisel kombel inspireeris see melodramaatiline lugu külmavõitu inglasi seda motiivi mitmes poeemis ja paljudes värssides kirjeldama. Üks neist on kirja pandud nii:

Two pidgeons flying high

Chinese vessel sailing by

Weeping willow hanging o’er

Bridge with three men, if not four

Cinese temples there they stand

Seem to take up all the land

Apple trees with apples on

A pretty fence to end my song

Nagu ikka, oli rikkal mandariinil kaunis tütar, kel isa tahte vastaselt noore aednikuga armulugu tekkis.Et tütar oli isa poolt rikkale vürstile naiseks lubatud, ehitati ümber pagoodi tara, et aednikku kaunist piigast eemal hoida. Kord, suurema peo ajal, jõudis poiss siiski tütre magamistuppa, ent asi lõppes skandaali ja tagaajamisega üle silla. Mõnevõrra hiljem viis aednik paadiga minema ka mandariini tütre. Hirmsat kättemaksu tõotanud mandariin jälitas armunuid kaua. Nagu arvata võibki, lõppes lugu noorte traagilise hukkumisega. Kaunist armuloost liigutatud jumalad muutnud aga surnute hinged kaheks tuviks, kes nüüd igavesti koos on.

Vabrikumärgid taldrikute ja vaagnate põhjadel näitavad, et vrakilt tõstetud lauanõud on valmistatud James Mason & Co keraamikatööstuses 19. sajandil. Samasse perioodi aitavad vrakki dateerida ka kaks tekilt leitud ilusat savipiipu. Uppunud laevade vanuse määramisel on just sellist sorti piibud erakordselt tänuväärseks leiumatejaliks. Piibukaha kuju ja mõõtmed, augu läbimõõt piibu varres, meistrimärk kaha allosas – kõik need iseärasused on läbi piipude kasutuse ajaloo kiiresti muutunud. Kolga lahe vraki piibud on täiesti selgelt dateeritavad aastaisse 1840–1880.

Lisaks leidude uurimisele pöörati tähelepanu ka vrakile, et saada selgust selle tüübis. Palju mõistatada ei tulnud, sest Malusi vraki uurimise tõttu oli kooliraha juba makstud. Ka see siin, ilmselt üsna jõukate meeste alus, on 18.–19. sajandil Läänemerel traditsiooniliselt kasutatud purjelaevatüüp – galiott või koff. Erinevus nende kahe tüübi vahel on äärmiselt väike ning ilma laeva sisemust uurimata ei ole võimalik vääramatut otsust langetada.

Süüdlaseks õlleoder

Mis siis võis siin varjulises Kolga lahes põhjustada laeva huku?

Vastus peitub tõenäoliselt laadungis, selle hulgas ja iseloomus. Täiesti ilmselt võttis kaugelt tulnud laev Eestist peale täislaadungi, ehk rohkemgi, kui oleks tohtinud. Teine oht peitus laadungi iseloomus. Juba koolis õpetatakse tulevastele meremeestele, et lahtine vili on oma madala varisemisnurga tõttu erakordselt ohtlik laadung. Isegi laeva väikese kalde puhul vajub sinnapoole ka vili, nagu elavhõbe. Kui külgtuules halva ilma kätte sattunud laevale mitu suuremat lainet järjest peale vajub, on ümberminek garanteeritud, kui viljalaadung ühest poordist teise liikumise vastu tugevate pikivaheseinte abil kindlustatud ei ole.

Kust võis see noobel laev tulla? Sellele küsimusele vastamiseks tuleks esmalt välja selgitada trümmisoleva vilja sort. Kui laev tuli näiteks Hollandist, siis võidi siit viia õlleotra, mida sealmail palju kulus. Usutavasti peituvad selle laevahukuloo materjalid aga kusagil siinsamas, meie käeulatuses, sest 19. sajandi keskpaiku siia vilja järele tulnud kaubalaeva hukk peegeldub kindlasti Kolga mõisa dokumentides. Kuidas neid aga leida?

(1) Vt Vello Mäss, Mereõnnistus, mis Kolga lahes õnnetuseks pöördus. Horisont 2002, 4, lk 36–39.

VELLO MÄSS (1941) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten.