Nr. 1/2004


Lugesin üht raamatut
Indulgentsid ja keskaja lõpp

Lucien Febvre
“Martin Luther. Üks inimsaatus”
Varrak 2003

5. sajandil variseb Lääne-Rooma keisririik germaanlaste sissetungimise tõttu kokku. Riiklikud struktuurid lagunevad, kuid kirik on selleks ajaks oma esimesed suuremad õpetuslikud küsimused lahendanud, kiriku struktuuri üles ehitanud ning on valmis uuteks väljakutseteks. Väljakutseks on nimelt see, et läänekiriku juhil, Rooma paavstil, tuleb objektiivsetel põhjustel võtta Euroopa ühiskonnas roll, mida siiamaani on kandnud ilmalikud valitsejad. Et riiklik keskvõim hajub ja laguneb, lisandub ajapikku paavsti vaimulikule võimule ka ilmaliku valitseja võim.

Kristlikus Idas ehk Ida-Rooma keisririigis ehk Bütsantsis toimub kõik teistmoodi. Idas suudab valitseja kiriku endale allutada, lisades samal ajal valitseja rollile juurde preestri rolli. Siinkohal on hea meenutada Konstantinoopoli peakiriku Hagia Sophia ehitamist, mille käigus laseb imperaator Justinianus uuele kirikule rajada roomaliku võimusümboli – kuppelkatuse. Niiviisi kajastub kiriku arhitektuuris nii vaimulik kui ka ilmalik võim, mille keskmeks on imperaator. Siinkohal oleks veel paslik lisada, et reformatsioon ehk usupuhastus toimus ainult läänekirikus, jättes idakiriku puutumata.


Niisiis lisandub keskajal paavsti vaimulikule võimule ka ilmalik võim. Võimul, nii vaimulikul kui ilmalikul, on aga omadus korrumpeeruda ja enda õigustamiseks üha keerulisemaid süsteeme luua. Tundes ajaliku võimu maitset ja olles samal ajal taevaste asjade esindaja maa peal, on kirik abivalmis lahendama keskaja inimese ühte peamist muret – kuidas lunastada oma ja lähedaste patte ning tagada hinge pääsemine igavesest hukatusest. Asjast huvitatu võiks lugeda ka Jacgues Le Goffi “Raha või elu. Majandus ja religioon keskajal”, mis ilmus kirjastuselt Varrak aastal 2001.

Ja kiriku õpetus ulatab oma abistava käe. Kui pattude tõttu otse taeva ei saa, siis vähemalt läbi purgatooriumi ehk puhastustule on võimalik sinna pääseda.


Kaup

Kiriku parimad pead töötavad probleemi kallal. Tulemuseks on, et õpetus maa peal tehtud pattude heastamisest ja hinge päästmisest muutub üha keerulisemaks. Varajase kiriku lihtne ja arusaadav sõnum – andke andeks, siis annab ka teie Taevane Isa teile andeks! – vajub läänekirikus üha keerulisemaks ja juriidilisemaks mineva õpetuse alla.

Ja siis siseneb õpetuslikku süsteemi raha indulgentside müügi näol. Inimestele esitatakse lihtne diil – maksa kirikule ja patu tagajärg (nii mitu aastat puhastustules) kustutakse ning õndsus on selle läbi garanteeritud. Õndsus ja raha saavad rahva silmis võrdusmärgi. Peale selle läheb raha vaja uute ilusate kirikute ehitamiseks, mida me sajandeid hiljem Euroopas imetlemas käime.

Ja ilusti kõlab indulgentsimüüja lauluke: “Nii kui kasti kukub raha, puhastustulest hing on vaba.”


Bränd

Indulgentsid on üks keskaja viimaseid suuri brände, mille reklaamimine ja müügilepaiskamine sai omamoodi keskaja lõpu kuulutajaks. Saabub aasta 1517 ja augustiinlasest munk, nimega Martin Luther, riputab oma kuulsad 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele, kutsudes paavstlasi ja indulgentside müüjaid endaga vaidlema. Ja siin teeb kirik vea. Selle asemel, et loobuda kahtlase väärtusega “raha=õndsus” tehingutest ja kasutada augustiinlasest munga põlevat indu kiriku seespidiseks uuendamiseks, kuulutatakse Martin hoopis ketseriks.

Lucien Febvre raamat maalib emotsionaalse pildi ühe ajajärgu lõpust ja mehest, kes teab, et taeva saab usu, aga mitte raha eest, ning kes ihkab saada oma tõekspidamiste eest märtrikrooni. Kuid Suur Juhus tahab teisiti. Martin Lutheril jääb kogemata, kui tsiteerida vabalt medievisti Einar Laignat, “tuleðokk, mis ketseri veel viimasel hetkel võib mõistusele tuua”. Nii saabki Martin Luther usinalt oma asja ajada, ohtralt sõna võtta, Piiblit saksa keelde tõlkida, kirikut uuendada, mässavaid talupoegi ja juute sõimata, naise võtta, palju õlut juua ning paksuks minna.

Mõni aeg tagasi eitas üks eesti prominent kristlaseks olemist, nimetades ennast luterlaseks. Kuid ka selle veidi kummalise väite tagant vaatab vastu tõsiasi – olime ja oleme ka tulevikus osa niinimetatud luterlikust Euroopast. Nii et, kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta.


Harry Välja,

ajaloo- ja teoloogiahuviline



Harry Välja