Nr. 6/2005


Artiklid
Piibli-ajastu ühiskonna väärtused

Piibli kujundid saadavad meid tahes-tahtmata nii kirjanduse kui ka igapäevase keele kaudu ning paljude sõnadega selles kontekstis – mees, naine, perekond, au, häbi jne – on nõnda, et nad paistavad meile tuttavatena. See aga, kuidas neid asju 2000 aastat tagasi juudi ühiskonnas mõisteti, on sageli väga erinev sellest, mis meile tundub loomulik.

Nii saigi käesoleva artikli eesmärgiks käsitleda lähemalt mõnda kultuuri ja ühiskonnaelu mõistet Piibli, ennekõike Uue Testamendi ajastust. See tundub olevat natuke samamoodi nagu suhted eesti ja soome keele vahel: kui me põhjanaabrite keelt üldse ei mõista, siis peame iseenesestmõistetavaks, et vaimo on enam-vähem sama mis vaim või tont ning sulhanen sama mis sulane. Me nimelt eeldame, et sõna, mis näeb tuttavana välja, tähendabki seda, mida arvame. Aga võta näpust! Kindlam on haarata sõnaraamat, mis ütleb, et soome vaimo on hoopis “naine” ning sulhanen “peigmees”. Nõnda on kasulik ka Piibli mõistmiseks järele uurida, kuidas suhtuti igapäevaelu nähtustesse tol ajal. Siinses artiklis ei tõlgenda me siiski mitte üksnes üksikuid sõnu, vaid pöörame tähelepanu ka arusaamadele ja väärtushinnangutele. Sest see, mida ühes kultuuris väärtuslikuks peetakse, võib teises olla pigem tähtsusetu.

VÄÄRTUSED

Väärtusi saab ju liigitada mitut moodi. Räägitakse näiteks põhi- ja perifeersetest väärtustest. Põhiväärtusteks peetakse põhimõtteid, mille kohta eeldatakse, et need toimivad kõikides inimsuhetes. Ameerikas on selleks ehk tõhusus või praktilisus, Eestis tõenäoliselt individualism ja demokraatia, ajaarvamise vahetuse Vahemere maades – Palestiina kultuuriruumis – oli niisuguseks aga au-häbi küsimus.

Neid väärtusi, mis ei toimi igas olukorras, vaid üksnes teatud juhtudel, peetakse n-ö perifeerseteks väärtusteks. Vahemere maades kuulus nende hulka näiteks kaastunne, sest seda peeti vajalikuks teatud olukordades, ja nimelt seal, kus on tegemist sugulussidemetega. Peeti lugu veel teist laadi väärtustest, mis toimivad vahendina: näiteks võim, heldus või kõneosavus aitavad teostada au, olles seega vahendiks, mis aitab jõuda põhiväärtuseni.

Teisel tasandil langetati sealses kultuuris hinnanguid soolisest aspektist lähtudes. Nii oli inimene ennekõike meessoost või naissoost: mees või naine; poeg või tütar; vend või õde. Need on kategooriad, mis on olulised hõimusidemete kontekstis. See, kas inimene on rikas või vaene (majanduslik terminoloogia), võimul või võimuta (poliitiline terminoloogia), vaga või mitte (religioosne terminoloogia), polnud enam sedavõrd määrav.

Põhiväärtustega on nõnda, et kuna neid peetakse oma kultuuris loomulikuks, ei vaja nad tõestamist ja seetõttu ei peeta vajalikuks neid seletada. Inimestele antud sotsiaalses keskkonnas on nad iseenesestmõistetavad, mistõttu jäävadki niisuguseid olukordi ja suhteid oluliselt mõjutavad väärtushinnangud Piiblit lugedes tihti kahe silma vahele. Näiteks on Matteuse evangeeliumi tähendamissõnas rahvaste kohtust muu hulgas järgmised read: “Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Selles lõigus ei ole nimetatud mõistet külalislahkus, tegelikkuses on aga üles loetletud tegevused just külalislahkuse kui ühe enesestmõistetava põhiväärtuse üksikud toimingud.

Üldjoontes oli Piibli kultuurikeskkonnas tegemist järgmiste väärtushinnangutega.

- Olemine oli tähtsam kui tegemine.

- Vastastikused suhted ja ühtekuuluvustunne ehk enda samastamine teatud grupiga oli olulisem kui individualism.

- Olevik ja minevik olid kaalukamad kui tulevik. Tulevik oli teadmata ja seetõttu kahtlane.

- Loodusjõududele alistumist peeti paratamatuks, sest looduse alistamine ei ole mõeldav. Hädad, näiteks haigused, tuli lihtsalt ära kannatada, sest nende vastu ei saa nagunii midagi teha.

- Inimene ei ole ennekõike hea või halb. Hea ja halb on temas tihedasti põimunud. Inimloomus ei ole neutraalne, mida saab üha paremaks kohendada.

Ja veel – tuleb silmas pidada, et need hoiakud väljendavad arusaamisi meessoo vaatevinklist. Meeste mõtteviis oli see, mis tol ajal ühiskondlikku elu ja väärtushinnanguid kujundas.

AU JA HÄBI

Au ja häbi kuuluvad ühiskondliku elu kategooriate hulka. Need mõisted on – ikka veel! – kasutusel ja mõistetavad ka tänapäeva Lääne ühiskonnas. Piibli-aegadel olid nad aga lausa määrava tähtsusega kõikides eluvaldkondades.

Au on ühiskondlik hinnang

Au võiks tõlgendada kui inimese väärtust, mis on leidnud avaliku tunnustuse. Au on au siis, kui seda ühiskonnas avalikult nähakse ja tunnistatakse. Samuti on avalikkuse hinnanguga seotud häbi.

Häbil olid nii negatiivsed kui positiivsed küljed. Olla häbistatud oli kahtlemata negatiivne, sest sellega jäädi ilma avalikust tunnustusest, austamisest. Tunda häbi oli positiivne, sest inimene, kes tunneb häbi, tunneb järelikult muret oma au (ja teiste arvamuse) pärast. Erinevalt meie ajast individualismi tol ajastul ei tuntud. Selle silmaspidamine, mida teised minust mõtlevad, mida teised minust arvavad ja räägivad, oli piiblimaade kultuuris äärmiselt tähtis ja väärtustatud. Tunda häbi tähendas tundlikkuse omamist ja seega lugupidamise ülesnäitamist kaasinimeste arvamuse suhtes. Ükskõiksus teiste arvamuse suhtes – “Mis see minu asi on, mis nad minust mõtlevad!” – oli Piibli-aegadel mõeldamatu.

Sugu avaldas oma mõju ka au mõiste tõlgendamisele: au kehastasid täiskasvanud mehed, nn positiivset häbi aga ennekõike täiskasvanud naised. Just naiste ülesanne oli ka lastele neid väärtusi õpetada. Eriti jõuliselt tulid erinevused sugude vahel esile seksuaalküsimustes. Kui mees võis oma kaotatud au veel kuidagi mingite tegudega taastada, siis naise puhul oli kõik absoluutne: kui au oli läinud, siis oli see läinud igaveseks.

Siit paistabki juba selgesti kätte, et au oli ennekõike grupis kehtiv väärtus. Austamiseks oli vaja teatud ringi inimesi, kes oma positiivset arvamust väljendasid ja tunnustust osutasid. Vastavalt sellele polnud ei au ega häbi individuaalsed omadused: kinnise ringi ühe liikme au oli ka teiste au ning sama kehtis häbi kohta. “Millist häbi sa oma perekonnale teed!” hüüab vahel tänapäevanegi lapsevanem hullu tembuga hakkama saanud võsukesele. Au toimis ühiskonna sotsiaalse indikaatorina, mis määratles selle, kuidas inimene peab suhtlema nendega, kes on temast au poolest üle, ning nendega, kes on võrdsed või madalamal tasemel.

Au oli päritav

Kuna sugulussidemed moodustavad kinnise ringi, siis toimis seal veel üks omapärane nähtus. Nimelt võis Piibli-aegadel au pärida – kunagi elanud esiisa au avaldas mõju veel järgnevatele põlvkondadele. Seda au tuli muidugi hoolega hoida ning iga hinna eest kaitsta. Au võis ka välja teenida, omandada. Sel juhul ei toetunud see enam niisugusele kindlale alusele nagu sünnijärgne päritolu, vaid sõltus inimese osavusest või vaprusest.

Kuna au oli n-ö piiratud kogusega väärtus, siis tähendas au omandamine tavaliselt selle omandamist kellegi arvelt: ühe võit oli teise kaotus.

Vanas Testamendis on au ja häbi käsitlevaid tekste rohkesti. Ennekõike seisnes Iisraeli kui rahva au tõsiasjas, et tal oli Jumalaga eriline vahekord (vt nt Jesaja 43:1–7). Kui Jumal Iisraeli vaenlasi karistas, siis kinnitas see rahva au ja väärikust, mis sellele erilisele vahekorrale toetus (Psalm 69; 70:3; 71:13 jm). Kui Jumal taastas Iisraeli pärast Paabeli vangipõlve, siis sellega kaasnes julgustus prohveti läbi: “Ära karda, sest sul ei ole vaja häbeneda, ja ära tunne piinlikkust, sest sa ei jää häbisse, vaid unusta oma noorpõlve häbi ja ära meenuta enam oma lesepõlve teotust!” (Jesaja 54:4)

Pauluse au ja häbi

Osutused aule ja häbile on Uues Testamendis kohati väga napisõnalised. Kui apostel Paulus nimetab kirjas filiplastele asju, mille üle tal võiks olla põhjust kiidelda – “…ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees…” –, siis siit saab teada, mis oli tema ajal austusväärne. Pauluse 2. kirjast korintlastele võib lugeda kogetud kannatustest, mida Paulus Kristuse apostlina austavaks peab: “Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka. Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt – mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus. Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend, mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti…” Huvitav on siinkohal täheldada, et kristlaseks saanud Pauluse jaoks on hinnangut andev grupp muutunud – see pole enam Tarsose juudi haritlased või Iisrael kui valitud rahvas, vaid Jeesus ja tema lunastatud.

Jeesuse au ja häbi

Jeesuse au seatakse evangeeliumides korduvalt kahtluse alla. Mitmesugused ülemad, kirjatundjad ja variserid püüdsid Jeesust häbistada, et õõnestada tema sotsiaalset staatust. Jeesus suutis need rünnakud osavalt pareerida – vahel juba enne, kui rünnak sõnadesse pandi (näiteks võib lugeda rea tekste Markuse evangeeliumi algusest: 2:1–12, 15–17, 18–22, 23–28; 3:1–6 ja mitmelt poolt mujalt).

Jeesus ootas oma järelkäijatelt ustavust nii iseendale kui oma sõnumile. Ta teadis, et ta vastased püüavad häbistada nii üht kui teist, et tõsine järgnemine talle on seotud riskiga. Seepärast jutustas ta väikese tähendamissõna torniehitajast, kes põhjalikult järele mõtlemata võib oma rutakate otsustega häbisse jääda: “Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!” (Luuka evangeelium 14:28–30). Aga ometi oli Jeesuse sõnutsi tema järgimine enam väärt kui selle maailma häbi: “Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.” (Matteuse evangeelium 5:11)

Küsimus selle kohta, kes on grupis enam austust väärt, tõusis esile ka Jeesuse jüngrite seas. Markuse evangeeliumis on kirjas: “Ja nad tulid Kapernauma. Ja kui nad jõudsid koju, küsis Jeesus neilt: “Mille üle te tee peal arutlesite?” Nemad aga jäid vait, sest nad olid teel omavahel arutanud, kes on suurim.” Jeesus reageeris sellele, seades oma järelkäijatele standardid au kohta, mis olid põhimõtteliselt vastupidised tavaühiskonna arusaamadele: “Ja Jeesus istus maha, kutsus need kaksteist ja ütles neile: “Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!””

Viimaks tuleks selles kontekstis tähelepanu pöörata ka ristisurmale, mis polnud üksnes meeletu valu ja kannatus ning surm, vaid oli kõige selle juures ka tohutu häbi. Häbi, mille koorem oli suur ja raske kanda kõigile, kes asjaga seotud. Tänapäeva ratsionaalne mõtlemine pöörab ennekõike tähelepanu sellele, kas inimene on elus või surnud. Ajastus, millest me siin kõneleme, oli väga kaaluka küsimusega see, kuidas ja millistes tingimustes inimene sureb, ning samuti see, mis juhtub surnuga. Jeesuse kannatuse ja ristisurmaga seoses häbistati teda kolme rolli silmas pidades: kui prohvetit, kui kuningat ja kui Jumala Poega. Jeesuse ülesäratamine surnuist oli Jumala viis osutada temale suurimat au. See näitas, et Jumal hindas kõike, mida Jeesus oli teinud ja mida tolleaegse ühiskonna silmis peeti häbistavaks.

MEIE ON TÄHTSAM KUI MINA

Piibli-ajastu kultuuriruumis olid inimesed valdavalt grupile suunatud mõtteviisiga. Inimese identiteet seisnes mitte tema unikaalsuses, vaid kuulumises mingisugusesse gruppi. Vastus küsimusele “Kes ma olen?” sõltus küsimusest “Kelle hulka ma kuulun?” Samuti tulenes inimese arusaamine oma rollist ühiskonnas ning tema staatus ja seisund grupist, kellega ta end võis samastada. Grupist lähtusid ka inimese kohustused ja õigused. Ka see, millist käitumist inimese puhul hinnata au- või häbiväärseks, sõltus sellest, millisesse gruppi ehk kelle hulka ta kuulus. Jeesuse oponentidele piisas teadmisest, et Jeesus on puusepp ja Maarja poeg. Nii on Markuse evangeeliumis öeldud: ““… Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?” Ja nad said pahaseks ta peale.” Ning Matteuse evangeeliumis: “Eks ta ole see puusepa poeg? Eks tema ema hüüta Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Joosepiks ja Siimonaks ja Juudaks?”

Traditsioonid olid tähtsad

See oli ühiskond, kus kõik suhted olid selgesti reglementeeritud ning korraldatud traditsioonide ja normidega. Inimesed teadsid, kelle seltsi nad kuulusid, ja vastavalt sellele kujundasid nad oma käitumise. Loomulikult ei ole niisugune grupimõju käitumisele võõras tänapäevalgi. Enda samastamist nii käitumises kui ka maailmavaates või üksikutes seisukohtades oma grupiga tuleb ette nii punkarite kui parteilaste ringkondades. Ühiskonnas tervikuna on tänapäeval siiski individualism hoopiski määravam ja seetõttu on Piibli-ajastu ühiskonna grupile orienteerituse määr meie jaoks sageli käsitamatult suur.

Millistest gruppidest on jutt? Ajastul, millest me räägime, olid niisugusteks otsustava tähtsusega gruppideks sugukond, küla, perekond. Seda, millised reeglid antud rühmas kehtivad, õpiti tundma juba lapseeas. Iga uus põlvkond kasvatati etteantud väärtushinnanguid omaks võtma. Grupi vanemad liikmed andsid normatiivseks muutunud traditsioonid edasi uuele põlvkonnale kui reeglid, mille üle ei vaielda.

Tänapäeval tähistab sõna “traditsiooniline” sageli midagi, mis võetakse üle tuimalt, ilma kriitika ja loomingulise lähenemiseta ning mida vastandatakse kõigele uuele, mis on avatud ja progressiivne. Piibli-aegadel oli traditsioonide hoidmine ja edasiandmine suur väärtus.

Grupis arvestatakse teistega

Grupiorientatsiooni üheks oluliseks osaks on grupisisene õppimine. See tähendab, et vanemad ehk õpetajad annavad eeskuju ja õpilased järgivad seda eeskuju. Paulus seadis end korintlastele eeskujuks, kuna tema ise omakorda oli järginud Jeesuse eeskuju: “Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!” (Pauluse 1. kiri korintlastele 11:1) Jeesus andis oma jüngritele korralduse temast õppida ning teda järgida nii tegudes kui elus ja saatuses üldse (vt nt Johannese evangeelium 13:13–16 ja 15:18–20; Markuse evangeelium 8:34).

Grupiorientatsioon tähendab ka teise grupiliikme heaolu tähelepanemist ja tema vajadustega arvestamist. Kuna too teine on grupi liige, st ta on oma, ta kuulub “meie” hulka, siis on ta ligimene ja temaga peab enam arvestama kui teistega. Tänapäeval inimesed sageli ei teadvusta või ei väärtusta enda jaoks kuulumist gruppi ja arvestavad vaid iseenda heaoluga. Grupimeelsusega inimene seevastu küsib, kas tema kaaslasel grupis on hea.

Grupis on autoriteedid määratletud

Grupis tuleb kindlasti arvestada ka grupisisese hierarhia ning määratud positsioonidega. Kui tänapäeval leitakse, et staatus grupis võidetakse kätte isiklikele omadustele toetudes, siis antiikajal peeti loomulikuks, et staatus on midagi, mille Jumal ise paika paneb, näiteks kas või mehe osatähtsuse või vanemate rolli perekonnas. Seatud autoriteetide hierarhia aktsepteerimine ning ustavus grupile käisid käsikäes. Ülemate tunnustamine tähendas ühtaegu lojaalsust grupile. Grupi eiramine või enese tähtsustamine grupi suhtes tähendas samas mässu seatud ülemate vastu grupis.

Pole kahtlust, et grupid mängivad olulist rolli ka tänapäeva ühiskonnas. Piibliaegadel kaalus grupile mõtlemine ja küsimus oma kuulumise kohta siiski üles individualistliku hoiaku, mis nüüdisaja inimest oluliselt iseloomustab.

HEAD ON SELLES MAAILMAS VAID PIIRATUD KOGUSES

Arusaam, et maailmas on head vaid piiratud hulgal, on taas üks põhimõttelisi erinevusi meie ja Piibli-aegse maailmapildi vahel. Tänapäeval arvame valdavalt, et väärtusi saab üha juurde luua ja seega ka ühiskonna jõukust tervikuna kasvatada. Tol ajal peeti üldiselt vaieldamatuks tõsiasjaks seda, et head on vaid piiratud koguses: näiteks ühe jõukamaks saamine võis toimuda vaid teise vaesemaks jäämise arvelt. Seda mõtteviisi on veel hiljuti tunda olnud ka sotsialistliku maailmavaatega leeris: ühiskonna liikmed, kes olid rikkamad, said seda teiste meelest olla vaid seetõttu, et nad olid kulakud või vereimejad või ekspluataatorid. Seega oli nendelt varanduse äravõtmine lihtsalt ja loomulikult põhjendatud loomuliku õigluse huvides.

Uue Testamendi aegne põlluharija ei tundnud end looduse peremehena, kes seda kujundab ja seeläbi aina kasumit kasvatab. Ta oli sõltuvuses nii loodusest kui ka oma isandast, kes kontrollis väheseid olemasolevaid ressursse. Tavalise inimese maailmavaate üheks osaks oli arusaamine, et kõik see, mis on selles ilmas hea – tervis, jõukus, maa, ilu, au – on üsna piiratud. See justkui jaotub piskuhaaval agraarkogukonna elanike vahel ära ning lihtsal talumehel pole mingit võimu ega väge oma jagu sellest suurendada.

Mis teha, kui heast puudu tuleb?

Mis sellest järeldus? Kui kehvema väljanägemisega inimene kulutab tänapäeval ehk juuksurile või kosmeetikale rohkem raha, siis sellised võimalused olid tol ajal väga piiratud. Ei jäänudki muud üle, kui kadetseda neid, kellel ilu või muud head rohkem. Kui keegi saavutas milleski eelisseisundi, siis teiste meelest toimus see nende arvelt. Niisiis see, mida tänapäeva inimene ehk progressiks nimetaks, tundus tol ajal pigem ühiskonna stabiilsuse kõigutamisena – “Keegi püüab siin eriline olla! Seda ei saa lubada!”

Veel üks praktiline järeldus, mis tulenes taolisest maailmavaatest, oli alalhoidlikkus. See, kes tahtis oma kogukonnaga häid suhteid hoida, ei hakanud oma seisundit kuidagi edendama. Ta ei hakanud uusi ja efektiivsemaid töövõtteid leiutama, et suuremat kasumit teenida. Ta arvestas ennekõike teiste samast seisusest inimestega enda ümber. Sotsiaalne kontroll nivelleeris kõik ühtlaseks. Niisugune arusaam oli antiikmaailmas üldiselt levinud. Näiteks kirjutas Aleksandrias elanud juudi filosoof Philon (u 30 eKr – u 45 pKr) egiptlastest: “Kadedus on osa egiptuse loomusest, inimesed läksid kadedusest endast välja ja arvasid, et igasugune õnn kellegi teise juures oli nende ebaõnn.”

Inimeste tugevus vähendab Jumala au?

Vanas Testamendis tuleb au kui piiratud väärtus eriti selgesti esile Giideoni loos. Jumal kutsus Giideoni, et too iisraellased midjanlaste ülemvõimu alt päästaks, aga lubas tal vaenlaste vastu välja minna vaid väga väikese armeega. Armeed tuli vähendada lausa mitmekümne tuhande mehe võrra, “et Iisrael ei hakkaks kiitlema minu [Jumala] ees, öeldes: Mu oma käsi päästis minu” (Kohtumõistjate raamat 7:2). Jumala au sai selgesti esile tulla alles siis, kui oli garanteeritud, et osa sellest aust ei lähe inimestele.

Uuest Testamendist loeme, et Ristija Johannese jüngrid olid kimbatuses, kui nad nägid Jeesuse populaarsuse kasvu: “Kõik lähevad tema juurde!” (Johannese evangeelium 3:26) Nad olid mures selle pärast, et nemad oma õpetajaga võivad uue kuulutaja varju jääda. Ristija Johannese sõnad “Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema” näitlikustavad selgesti tolleaegset maailmavaadet, et au ei jätku kõigile. Kuna ta oli aga ära tundnud, kes Jeesus tegelikult on, polnud tal selle aktsepteerimisega probleemi.

Eks seda vanaaja mõtteviisi ole ka tänapäeval ikka veel võimalik kohata. Näiteks seal, kus keegi oma au või populaarsuse suurendamiseks püüab pori pritsida kellegi teise peale. Kas tal õnnestub seeläbi teisele kuulunud lugupidamist tingimata endale ümber kantida, on muidugi juba iseküsimus.

AEG

Alles suhteliselt hiljuti olid meie ühiskondliku elu mõõtuandvaks mudeliks viisaastakud ja nendega seoses olevad plaanid. Siis naersime niisuguse planeerimise üle vaikselt, nüüd naeruvääristame neid avalikult. Samas ei ole plaanimine kuhugi kadunud ja paljud on kogenud, et kapitalistlik elukorraldus on sundinud neid ehk veel palju hoolikamalt tulevikku vaatama. Jeesuse ajal suhtuti tuleviku kavandamisse hoopis teisiti. Kalendermärkmikke polnud. Puhkuseplaane ei tehtud. Tulevik oli kauge, kättesaamatu, etteaimamatu ja planeerimatu. Ajas mõeldi ennekõike olevikule, teiseks valikuks oli minevik, tulevik oli tähtsuselt alles n-ö kolmandal kohal. Tulevikku ei saanud usaldada, see ei allunud inimese kontrollile. Niisugune mõtteviis iseloomustas talupojakultuuride maailmavaadet.

Suurte impeeriumide keskustes Assüürias, Babüloonias, Pärsias ja Roomas oli ajaliste väärtuste järjekord mõnevõrra erinev: eliit pidas silmas ennekõike möödanikku, oma suursugust ajalugu, ning püüdis elada vastavalt vana aja väärtustele. Piibli tegelastele andis minevik ennekõike võtme oleviku mõtestamiseks ja mõistmiseks. Elada tuli nüüd, otsuseid tuli langetada siin ja praegu. Aga see, mida Jumal oli minevikus teinud, aitas põhjustest aru saada. Nii näiteks seletas loomislugu patu põhjusi; samuti andsid Piibli alguslood seletuse mehe ja naise rollidele, põllutöö mõttele ja muudele fundamentaalsetele küsimustele. Oleviku jaoks põhimõttelise tähtsusega küsimustele “Kes me oleme?” ja “Miks me oleme siin?” võis vastuse saada taas minevikust – Aabrahami kutsumisloost (1. Moosese raamat, peatükk 12).

Mil iganes olevik põhjustas probleeme, otsiti tuge minevikust: “Tuletage meelde endisi asju muistsest ajast, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane…” (Jesaja 46:9)

Jumal julgustas oma rahvast korduvalt, käskides neid meenutada erakordset abi, mida ta oli minevikus osutanud: “Ära siiski karda neid; tuleta ikka meelde, mida Issand, su Jumal, tegi vaaraole ja kõigile egiptlastele” (Viies Moosese raamat 7:18) ja “Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!” (Psalm 103:2).

Muretsemine ei muuda tulevikku

Ka Jeesus manitses liigse muretsemise pärast tuleviku suhtes: “Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.” (Matteuse evangeelium 6:34) Meile tänapäeval tundub see sõna ühelt poolt väga asjakohane, sest me oleme vaevatud ja koormatud muredega homse ja ülehomse ja üleülehomse pärast. Samas ei pea üks tavaline inimene seda kuigivõrd otseses tähenduses kehtivaks. Ta teeb ikka oma plaane järgmiseks päevaks, nädalaks ja kuuks ning muretseb, kuidas kõigega toime tulla.

Kui me mõistaksime seda, kui erinev oli Jeesuse-aegse inimese suhtumine tulevikku meie omast, siis tajuksime sedagi, kui erinevalt kõlasid needsamad Jeesuse sõnad tema kaasaegsete kõrvus. Tol ajal oli palju neid, kes seda kuuldes noogutasid ja ütlesid: “Just! Täpselt nii see on! Pole inimesele antud homset enne korraldada, kui see kätte jõuab.” Tänane kuulaja ütleb pigem: “Oh jah, eks me vist muretse tõesti liiga palju… Aga pühad tulevad peale ja sisseostud tuleb ikka täna ära teha… Ja kui homme kohalik pood juba kell neli kinni pannakse, siis jõuab veel Rimist või Selverist ikka asjad kätte saada.” Ja nii muretseme me elektrihinna järgmise tõusu, pensionisamba, töökoha püsimise ja tuhande muu asja pärast – ning see kõik tundub olevat selgesti põhjendatud ja äärmiselt loogiline.

Jeesus õpetas oma jüngreid paluma: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!” Seegi palve iseloomustab olevikku suunatud mõtteviisi. Tulevik oli mõtlemise järjekorras pärast olevikku ja minevikku alles kolmandal kohal mitte seepärast, et seda oleks ebaoluliseks peetud, vaid seetõttu, et arvati – tulevik ei ole inimlikult mõjutatav.

Tulevik tuleb Jumala käest

“Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud,” on kirjutatud Uues Testamendis (Apostlite teod 1:7). Jeesuse kaasaegsed leppisid selle tõsiasjaga kergemini kui meie tänapäeval. Nad tundsid end tuleviku suhtes jõuetumana kui meie. Piibli-aja inimeste jaoks oli tulevik inimeste kontrolli alt väljas. See oli teada üksnes Jumalale, kes tulevikku valitses. Rikast meest, kes püüdis kasvanud jõukusega oma tulevikku kindlustada, hindas Jumal kui arutut (Luuka evangeelium 12:20).

Inimesele kuulus vaid olevik. Minevikust ja tulevikust polnud elavaid tunnistajaid. Nii kuulusid minevik ja tulevik üksnes Jumalale ning tema võis prohvetite kaudu vastavalt oma äranägemisele midagi ühest või teisest inimestele ilmutada. Rõhutagem siis veel kord, et nõnda ei tähendanud tolle ajastu inimeste orientatsioon olevikule mitte tuleviku eitamist. Pigem vastupidi – arvati, et tulevik on täis võimalusi, kuid need on üksnes Jumala käes.

KÜLALISLAHKUS

Veel üks niisugune nähtus, mis inimestele Piibli päevil tähendas kohati muud kui meile täna, oli külalislahkus. Külalislahkust võiks nimetada protsessiks, mille käigus võõras inimene “muutus” külaliseks. Võõra vastuvõtmine oma kodus oli tihedasti seotud kõige põhilisema väärtusega – auga. Õige vastuvõtt austas nii peremeest kui ka väärtustas külalise au. Piibli maailmas ei tähendanud külalislahkus tegelemist perekonna ja sõpradega. Külalislahkus oli mõiste, mis seostus võõraga. Loomulikult ei võetud iga võõrast vastu. Kui aga võõras vastu võeti, siis toimus see läbi kolme arenguastme.

Mida võõras endast kujutab?

Esiteks, võõras katsuti läbi. Jutt pole muidugi läbiotsimisest, vaid proovilepanekust ning kriitilisest hindamisest. Tarvis oli jõuda selgusele, ega see isik endast ehk perekonnale või kogukonnale ohtu ei kujuta. Võõra puhul oli alati tegemist potentsiaalse vaenlasega. Seepärast oli tarvis teada saada, kas ta vastab kohalikele normidele. Vahel saatsid võimukandjad oma ametnikud võõrast kontrollima. Kui asi oli kahtlane, siis keelduti külalislahkusest. Markuse evangeeliumis on juttu, kuidas gadaralased palusid Jeesust nende piirkonnast lahkuda, sest Jeesuse tegutsemine – ta ajas kurjad vaimud inimestest sigadesse – kahjustas nende kogukonna majanduslikke huve. Proovilepanekuks võis olla ka võimaluse andmine rääkida (Apostlite teod 13:14–15). Aga kui võõral olid kaasas soovituskirjad (vrd Pauluse kiri roomlastele 16:1–2; Pauluse 1. kiri tessalooniklastele 5:12–13; Johannese kolmas kiri), siis võisid need anda piisava aluse võõra usaldamiseks.

Võõras on nüüd külaline

Teiseks, peale hinnangu andmist võeti võõras vastu ja temast sai külaline. Kuna võõral polnud kogukonnas mingit legaalset tuge, st ta oli sisuliselt õigusteta ja kaitseta isik, siis muutis külaliseks saamine tema staatust. Nüüd kaitses teda vastuvõtja, peremees. Peremees täitis patrooni rolli, kes vastutas külalise eest igas mõttes ja kandis tema eest hoolt.

Nii külaline kui vastuvõtja pidid järgima teatud reegleid. Külaline pidi jälgima, et ta vähimalgi määral peremeest millegagi ei solvaks ega püüaks temaga kuidagi konkureerida. Külaline pidi peremehest lugu pidama nii, nagu too oli. Nii võib tähele panna, et Jeesus, olles tölneri (maksukoguja) kodus külaliseks, ei süüdistanud peremeest ja tema sõpruskonda pattudes ega nõudnud neilt muutumist (vt Matteuse evangeelium 9:10; Luuka evangeelium 5:29). Teiseks oluliseks reegliks külalisele oli vastuvõtja külalislahkust mitte ära kasutada. Kui keegi talle ka ütles umbes nõnda, nagu meil tavaks – “Tunne end nagu kodus!” –, siis viisakas külaline poleks seda soovitust mingil juhul tõsiselt võtnud. Nagu selgub Markuse evangeeliumist, ei hakanud Jeesus oma jüngri Peetruse kodus olles enne tema ämma tervendama, kui teda selleks konkreetselt paluti: “Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles…” Kui üks perenaine, Marta, palus tal sekkuda kodusesse ülesannete jagamise korda, siis Jeesus keeldus: “Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: “Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!” Aga Issand vastas talle: “Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.” (Luuka evangeelium 10:40–42) Kolmandaks pidi külaline meeles pidama, et ta mitte mingil juhul ei keeldu sellest, mida talle pakutakse – eriti mitte toidust: “Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse…” (Luuka evangeelium 10:8)

Ka peremees pidi teatud külalislahkuse reegleid järgima. Olles võõra külaliseks vastu võtnud, ei võinud ta omakorda külalist kuidagi solvata ega mingit vaenulikkust tema suhtes üles näidata. Teiseks pidi ta kaitsma külalist ning tolle au. Kui tegemist oli mitme külalisega, siis oli peremehe kohus silmas pidada, et külalised omavahel riidu ei lähe ega üksteist solva. Veel pidi peremees oma külaliste võimalike vajaduste eest hoolt kandma ja seeläbi nende heatahtlikkuse ära teenima. Külalised omakorda pidid seda head suhtumist ka selgesti väljendama. Variser Siimon läks sellega kõvasti alt – ta jättis praktiliselt kõik tegemata, mida ta Jeesuse kui vastuvõetud külalise suhtes oleks pidanud ette võtma (vt Luuka evangeelium 7:36–50).

Lahkudes pole võõras enam võõras

Suhtlemise kolmas tähelepanuväärne aspekt oli tõsiasi, et võõras ei lahkunud kunagi sama staatusega, millega ta tuli. Ta lahkus kas sõbra või vaenlasena. Kui ta läks sõbrana, siis ta levitas peremehe kohta kiitusesõnu (vt Pauluse 1. kiri tessalooniklastele 1:9; Pauluse kiri filiplastele 4:15–16) – esmajoones rääkis ta head sellele, kes talle võõrustajat soovitas.

Johannese evangeeliumi alguses on räägitud Jeesusest kui külalisest ning inimkonnast kui vastuvõtjatest: “[Jeesus] tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.” (Johannese evangeelium 1:11) Ei mingit külalislahkust. See võtab lühidalt ja selgesti kokku ka Jeesuse sünniloo. Viimselt on aga Piibli arusaam hoopis niisugune, et tegelik vastuvõtja (peremees) on siiski Jumal. Tema heatahtlikkuse tõttu ei ole inimesed enam võõrad ja majalised (Pauluse kiri efeslastele 2:19).

*

Valdavalt ei vii taolised arutlused meid järeldustele à la seda, mida meie nimetame valgeks, kutsuti Piibli-ajal mustaks. Küll on võimalik tähele panna erinevaid rõhuasetusi, nagu näiteks kalduvust rohkem väärtustada minevikku, erinevalt meist tänapäeval, kellele on tulevik tähtsam, või samastada end pigem oma laiema perekonna või hõimuga, erinevalt tänasele tendentsile hinnata kõike individualistlikust perspektiivist. Kultuuri ja väärtuste erinevuste teadvustamine aitab meil kindlasti hoopis paremini mõista piiblilugusid ja nende nii algset kui ka läbi aegade kestvat mõtet.


LOE VEEL

Teksti lühendamise nimel ei ole kõik näited Piiblist välja kirjutatud. Toodud viidete abil leiab huviline illustratiivsed tekstid Piiblist ise üles.

ÜLLAS TANKLER (1959) on õpetanud Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis organisatsioonijuhtimist, lugenud loenguid Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris ja uurinud süvendatult Uue Testamendi ajastulugu.



Üllas Tankler