Arheoloogias on võimalik teha suuri avastusi ka Eesti oludes ning väikesel grupil või lausa ühel inimesel.

Vana põllumehetarkus ütleb, et tibusid loetakse sügisel. Arheoloogia, vähemalt Eestis, paistab olema üks niisugune teadusvaldkond, kus tööd-tegemised kipuvad jagunema ka otsekui suve- ja talvehooajaks – meil pole ju selliseid olusid nagu varandusteotsija Indiana Jonesi filmides. Kuidas möödus tänavune suvi Eesti arheoloogidel, seda küsis Muinsuskaitseameti peainspektorilt, arheoloog ANTS KRAUDILT Kärt Jänes-Kapp.

Milline siis möödunud suvi Eesti arheoloogidele oli?

Aastaid ritta seada on raske, aga tundub, et oli hea aasta. Muinsuskaitseamet väljastab tavaliselt 60–80 kaevamisluba aastas, nii ka tänavu. Kaevamisi on kahte liiki – päästekaevamised, mis on seotud mingisuguste vältimatute mullatöödega, ja plaanilised. Tore on, et just plaaniliste uurimistööde osakaal on pidevalt suurenenud.

Kas kasv puudutab pigem viimast aastakümmet või korraldatakse meil teaduslikke arheoloogilisi kaevamisi praegu rohkem kui varemalt?

Arve on lihtne kokku panna, raskem on võrrelda uurimistööde kaalu ja mahtu. Muinsuskaitseamet väljastab küll load, aga töö nende taga kõigub paaripäevasest järelevalvest linna torutrassi ehitamise üle kuni traditsioonilises stiilis ekspeditsioonideni. Statistikas on mõlemad üks number. Nii et kaevamiste arv teadusliku uurimistöö lisandumist justkui ei kajastagi. Tendents on siiski sinnapoole, et nende maht kasvab. Juurde on ju tulnud ka teadustööga seotud asutusi – arheolooge koolitatakse nüüd ka Tallinna ülikoolis. Töö on tõhustunud muuseumides, samuti muinsuskaitseametis endas, kus me küll otseselt uurimistööd ei tee, sest teostame ju ise järelevalvet. Aga meil on ametis 5–6 arheoloogi, kes kõik on tulnud praktilisest arheoloogiast ja oma alaga kursis, mis on ka päris hea positiivne muudatus.

Rõhutaksin veel, et nn akadeemilised arheoloogid, kelle põhiülesanne on teadus- või õppetöö, on ise väga aktiivsed. Peale on kasvanud hulk noori. Nii et ringkond, kes välitöid ja teaduslikku uurimistööd teeb, on viimasel paaril aastal oluliselt täienenud.

Üldiselt veel niipalju, et Eestis on 12 muinsuskaitseala, neist 11 on ajaloolised linnasüdamikud. Kõikides neis toimub viimasel ajal aktiivne kommunikatsioonide ehitamine, millega kaasnevad enamasti ulatuslikud mullatööd. Üheksa meie vanalinna on sellised muinsuskaitsealad, kus kaevetöödele peab eelnema arheoloogiline uurimistöö. Kohati on see päris suur probleem, sest arheoloogilised tööd on kallid ja, mis põhiasi – ettearvamatud. Need võivad minna kallimakski kui trassi enda ehitamine, aga seda ei oska keegi ennustada. Tartus, Rakveres, Viljandis, Haapsalus jm on just üldehitustöö käigus tulnud päris palju informatsiooni. Ent muinsuskaitse seisukohalt on niisuguste juhtumite menetlemine pingeline, sest tööde graafikut on raske nihutada ja kui kuskilt midagi ootamatut välja tuleb, nagu paari nädala eest Viljandis, tõstatab see paratamatult probleeme.

Mis seal Viljandis siis välja tuli?

Viljandis leiti küll suhteliselt hiline, st uusaegne, ent huvitav hiigelsuur ahi, mis jääb ühe tulevase hoone sisse ehk siis ehitamise mõttes ette. Nüüd tuleb otsustada, kas seda ahju saab säilitada. Ja kui saab, siis kas on võimalik tagada sellele ka huviliste juurdepääs.

Kes üldjuhul niisugused kulud katab? Kas loa taotlejad, olgu siis tegu päästekaevamiste või uurimistööga, loa menetlemise eest muinsuskaitseametile ka midagi maksavad?

Muinsuskaitseseadus ütleb, et kui on tegu kaitsealuse mälestise või muinsuskaitsealaga või kui leidub infot, et teatavas paigas võib ette tulla kultuuriväärtusega leide, on arendaja või omanik kohustatud vajalikud tööd tellima. Selline on üldine tava, kulude suurusjärk linnades jääb tavaliselt vahemikku 2–7 protsenti ehituse kogukuludest, mis ei ole kuigi suur. See osakaal on üle Euroopa umbes sama. Riik kannab kulud siis, kui on tegu leiuga, mille olemasolu me ei eeldanud. Siis on muinsuskaitseametil õigus tööd peatada ja otsustada, kas neid üldse jätkata saab. See on kõige tähtsam otsus, millele järgnevad läbirääkimised. Muinsuskaitseamet aitab otsida arheoloogi, kes on piirkonna ja perioodiga tuttav, ning tellija ehk ehitaja tellib päästekaevamised. Eelmisel nädalal toimusid näiteks päästekaevamised Emajõe ääres, need läksid maksma paarkümmend tuhat. Seevastu vanalinnades võivad uuringud investoritele maksma minna mitu miljonit krooni. Uurimisfirmade ja arheoloogide vahel on nende tööde pärast isegi väike konkurents. Hea näide on uus kaubamaja Tartus, kus arheoloogilised uuringud korraldati enne projekteerimist. Tavaliselt on vastupidi – kui hakatakse ehitama suurt hoonet kesklinnas, koostatakse kõigepealt planeering ja arvestatakse ehituskulud. Kui siis selgub, et ette jääb näiteks muistne asulakoht või kalmistu tuhandete luustikega, nagu juhtus Tallinnas Maakri tänaval ja Tartu maantee läbimurde puhul, tuleb hakata projekti muutma.

Aga taotluse menetlemine ei maksa midagi ei teadlasele ega mis tahes isikule või äriühingule. Ja menetlemise kord on täpselt üks ja seesama, olgu tegu 2-ruutmeetrise prooviauguga kusagil linnusel või paljumiljonilise ehitusobjektiga mõnes linnas.

Selle maapõuevara pealt riik niisiis ei teeni?

Ei teeni. Pigem vastupidi – kulutab, sest see on meie ühine kultuuripärand.

Meie ekspertnõukogu töötab põhimõtteliselt missioonitundest ja eksperdid saavad väikest kompensatsiooni ainult istungitel kulutatud aja eest. Eksperte on kümme, nad on sõltumatud ja kõrgelt kvalifitseeritud, nende hulgas on seitse doktorit. Oma know-how’d jagavad nad muinsuskaitseametile sisuliselt tasuta. See on iseenesest mõistlik, et arheoloogid püüavad vaidlused ekspertnõukogus omavahel selgeks vaielda ja anda ühiskonnale võimalikult üksmeelse hinnangu.

Muinsuskaitseametil tekib loomulikult ka konflikte, järelevalve tekitab ikka vastuseisu. Aga mis puutub arheoloogiateadusesse ja arheoloogiamälestiste kaitsesse, siis püüame need küsimused lahendada kolleegide vahel konsensuse saavutamise teel. Mõned lood jõuavad ju küll ka ajalehtede esikülgedele, aga seal ei astu välja arheoloog arheoloogi vastu, pigem on niisugusel juhul mingid muud huvid mängus.

Kas ühte “korralikku” arheoloogi ilma välitöödeta üldse saab ette kujutada?

Leidub ka uurijaid, seejuures arvestatavaid, kes jätkavad alati olemas olnud esemeuurimuslikku suunda. Meil on ju tohutu leiuvaramu mõlemas suures kogus – nii ajaloo instituudis kui Tartu ülikooli arheoloogia kabinetis. Neid leide uurides tehakse tõsist arheoloogiateadust. Sest kui rääkida Eesti arheoloogia probleemidest, siis üks ammuseid on see, et välitöödel laekunud materjal jääb tihti läbitöötamata ega tule teadusringlusesse. Eriti päästekaevamistel koguneb nii palju materjali, et seda ei jõuta analüüsida. Järgmine hooaeg tuleb peale, kohati on uurimised isegi aastaringsed. Nii et laboriuurijad, esemeuurijad, fonditöötajad ning museoloogid on väga vajalikud.

Kui palju meil niisugustes oludes on mõtet arheoloogilisi kaevamisi korraldada?

Kaevata tulebki nii vähe kui võimalik. Põhimõtteliselt on kõik kaevamised erandid. Ja määratud muinsuskaitseseadusega: “mälestise hävitamine teadusliku läbiuuringu teel”. See info maastikul enam ei säili ja seda ei saa mitte keegi enam uurida, erinevalt teistest mälestistest – näiteks hoonetest või kunstiteostest, mis jäävad ka järgmiste uurijate jaoks alles. Kui aga kalme, linnus või asulakiht on läbi kaevatud, säilib info üksnes paberil ja leiuna riiulil. See on arheoloogiamälestiste suurim eripära. Seepärast tuleb hoolega kaaluda, kus seda luba anda. Elu dikteerib muidugi mõndagi omalt poolt, me ei saa jätta rajamata tänavaid ja trasse… Aga teine asi on paikadega, mille lahtikaevamine ei ole hädavajalik.

Muidugi – kui materjal on hästi dokumenteeritud, siis ta päris kaotsi ei lähe ja on nagu arhivaal, mida saavad uurida järgmised põlvkonnad. Meetodid, sh loodusteaduslikud, ju täiustuvad. Suur hüpe on toimunud näiteks kartograafias – eseme leiukoha fikseerimisel kasutatakse täna arvutitehnikat, geoinfotehnoloogiat.

Uurimistöö lubade andmine on muidugi tundlik küsimus, sest väga üldiselt võttes pole me ju viimase viiekümne aasta jooksul siiski palju targemaks saanud, arheoloogide uurimismeetodid ei ole eriti täiustunud. Ja ega nad ole seda ka mujal. Arvuti võimaldab küll täpsemalt fikseerida ja analüüsida, aga materjal ise on ikka samasugune, palju põhineb lihtsalt välisel vaatlusel.

Kuhu jõuavad esemed, mis arheoloogid maa seest välja kaevavad?

Luba taotledes peab olema eelnevalt kokku lepitud, kuhu hoidlasse leiud lähevad. Kaks keskset hoidlat on endiselt ajaloo instituut ja Tartu ülikooli arheoloogia kabinet, kuid hoidmis- ja uurimistingimused on paranenud ka muuseumides. Põhimõte on see, et kui uurimispiirkond ja -teema võimaldavad, jäetakse leiud kohapeale – näiteks maakonnamuuseumisse. Tegu peab olema riikliku hoidlaga, et tagada juurdepääs leidudele ja vältida igasuguseid tulevikus kerkida võivaid omandiprobleeme.

Tegelikult tuleb taas kiita infotehnoloogia võimalusi. Täna on andmebaasidest kerge infot leida, kõike ei pea enam koguma ühte kohta. Suhteliselt unikaalsegi leiu saab jätta kohalikku muuseumi, kus selle hoidmine, säilimine või ka näitusele väljapanek on tagatud. Oleks hea, kui Saaremaa leiud jääksid

Saaremaale ja Virumaa leiud Virumaale.

Nii et arheoloogilistest leidudest koosnev erakogu ei tule kõne alla? Eraalgatusele tuginevaid kunsti- ja talurahvamuuseume tekib meil ju küll? Teil endal pole kodus erakogu?

Ei, minul ei ole. Minu õpetaja Vello Lõugas ütles alati, et arheoloog ei või olla kollektsionäär. Kuigi tema ise seda oli – aga ta kogus paljut muud, mitte arheoloogilisi leide.

Tegelikult selliseid väikseid erakogusid küll on, kuid me ei ole nende suhtes jõudu rakendanud.

Seaduse järgi kuulub arheoloogiline leid riigile. Ja kui kellelgi on kodus muinasaegne münt või sõlg, siis on ebatõenäoline, et seda on lihtsalt peres põlvest põlve pärandatud. Teoreetiliselt on ju mingi erand võimalik, aga küllap on too asi ikka maa seest leitud. Ja seadus ütleb täpselt, et niisugune ese – kultuuriväärtusega leid, mille omandust ei ole võimalik tõendada – kuulub riigile.

See muidugi ei tähenda, et taoline ese ei võiks olla mõnesse kohamuuseumisse deponeeritud ja seal vaatamiseks välja pandud, eriti kui tegu on näiteks võib-olla üldse kõige väärikama esemega, mis selle paiga ajaloost räägib. Oleme ka viimastel aegadel munitsipaalmuuseumidele leide andnud, eelmisel nädalal näiteks Türi muuseumile kivikirve. Enamasti pole kohapeal nende esemete säilimine ohus ja nad ei kujuta endast väärtust, mis varastele huvi pakuks. Teine lugu on müntidega (ja aardeleidudega üldse), millel on nii turg kui must turg, sest müntidel on väärtus, mis erineb teaduslikust väärtusest. Siis oleme püüdnud teha koopia ja hoiame originaali kindlamas kohas. Vaatajale pole see ju oluline ning tihtipeale on raske originaalil ja koopial vahet teha, kui vaataja just päris selle ala spetsialist ei ole.

Eestis vist loata kaevamised probleemiks ei ole? Pole neid, kes läheksid ja kaevaksid süstemaatiliselt mingi muistise läbi, et täiendada oma isiklikku kollektsiooni?

Niisugust nähtust nimetatakse paljudes keeltes mustaks arheoloogiaks (ingl black archeology). Eesti keeles pole see termin veel väga levinud. Aga musta arheoloogia küsimustega tegelemiseks on loodud rahvusvaheline töögrupp.

Meil on selles kontekstis valupunktiks metallidetektorid, mille kasutamine muistiselt leidude otsimiseks on tänapäeva Eesti arheoloogia kõige suurem probleem, mis ootab õiguslikku lahendust. On selge, et detektoreil on ka igapäevaelus vajalik otstarve ning meil on vaja otsustada, mis teed minna. Mõned riigid on läinud lubamise teed, teised aga keelanud nende kasutamise täiesti. Keelamine eeldab järelevalvet, milleks ühiskond peab olema valmis raha eraldama.

Arvan, et kui ühiskond on liberaalne ja leiab, et tegu on huvilistega, kes kaevavad välja asju, millest me kõik sel viisil targemaks saame, on tegu sinisilmsusega. Sest karta on, et enamikust leidudest me teada ei saa, vaid need liiguvad lihtsalt mustale turule ja riigist välja. Ja see must turg, nagu räägivad kolleegid Läänemere maadest, laieneb.

Nii et kui keegi on leidnud midagi juhuslikult oma kapsamaalt ja hoiab seda ilusti oma koduse kamina peal, siis see pole veel kõige hullem. Seadus kohustab niisugusest leiust teatama ning esemed jõuavad ikkagi teadlaste huviorbiiti. Aga kui esemeid otsides puistatakse muistiseid, siis probleem polegi ju niivõrd leitud esemetes, kui selles, et nn detektoristid rikuvad ära ümbritseva konteksti – pööravad segi ja hävitavad kogu muu info.

Muidugi – on ka arheolooge, kes uurimiseks metallidetektorit kasutavad. Arheoloogile ei ole ju ette kirjutatud, kas ta peab kasutama pintslit, labidat, kühvlit, detektorit või ekskavaatorit, see on kutseeetika ja uurimismetoodika küsimus. Aga amatööride tegevuse üle puudub piisav kontroll.

Kuidas te niisuguseid rikkumisi avastate?

Arheoloogid käivad ringi ja märkavad, inimesed teatavad. Tuleb tõdeda, et mitmed sellised amatöörid-detektorimehed mitte lihtsalt ei kõnni mööda kapsamaid – see oleks ju tüütu! – vaid et nende hulgas on niisuguseidki, kes töötavad väga põhjalikult, võtavad ette vanad kaardid ja muud kirjalikud allikad.

Nii et tegu pole mitte külapoistega, kes nooruse vallatuses varandust otsivad?

Külapoisid kaevavad lahti mõisaproua haua, lootes leida mõnd ehet. Aga tollest ajaloolisel ajal elanud “Gertrudest” teame me niigi palju, vahel kuni ta surma aja ja põhjuseni välja. Kui on tegu mõne mündi või aarde väljakaevamisega, siis sellest ei tea me midagi. See on hauaröövi ja arheoloogilise mälestise uurimise suur erinevus. Sest isegi kui kaotsi läheb hoone või terve linn, nagu näiteks Narva vanalinnaga sõja ajal juhtus, siis arhitektid ja elanikud, fotod-joonised ju jäävad, ja olles kaotanud küll asja, pole me ilma jäänud kogu infost. Arheoloogias on nii, et asja ennast meil ju sageli vaja polegi, info on olulisem. Muinasaegseid münte on meil fondides tuhandeid, neid kõiki ei panda kunagi välja. Oluline on teave, mis mündi leidmisega kaasneb. Tuleb ette heauskseid leidjaid, kes toovad meile münte vahel lausa potiga. Aga kus ja mis asjaoludel need leitud on? Fanaatikuile on nii raske selgitada, et nad on valesti toiminud. Kuigi seaduses on eraldi loetletud, kuidas tuleb käituda: jätta paigale, mitte puutuda, kohe teatada, kohale kutsuda. Teisiti on lubatud toimida üksnes siis, kui on oht, et leid võib hävineda.

Mulle tundub, et musta arheoloogia puhul on tegu pigem hasardi ja omamoodi sõltuvusega, mis mõnel inimesel võib ilmselt tekkida.

Kas leidub ka välismaalasi, kes meie arheoloogilisest pärandist huvituvad?

Musta arheoloogia kontekstis on põhiprobleem vrakisukeldujad. Eesti rannikumeri on tänu ajaloole, geograafiale, magedale veele ja Nõukogude piirivalvele nagu veealune vabaõhumuuseum. Saari on palju, mereteid on palju, laevahukukohti on palju ja see kõik oli piiritsoon. Ka veel 1980. aastatel, kui toimus tehnoloogiline hüpe sukeldumisvarustuses. Praegu on piirid lahti ning leidub ostujõulist huvi ja seltskonda. Tegutseb klubisid, kes tegelevad sukeldumisturismiga, sh laevavrakkidele. Kui taolist sukeldumist oleks võimalik kontrollida, nagu metallidetektori või labidaga ringikäimistki, siis ei oleks see iseenesest mingi probleem, me saaksime infot, mille abil täiendada ka vrakiregistrit. Me ju ei keela inimestel muuseumis ja muististel käimist, kui nad sealt midagi pihta ei pane. Aga vee all kipub tekkima seesama hasart ja sõltuvus ning kui sealt midagi kaasa võtetakse, on see juba kaotus. Surve on suur nii ida-, põhja- kui lääne poolt, taotlusi esitatakse ja õiguslikult on seda raske piirata.

Mustale arheoloogiale lisandub paraku ka veel tavaline metallivargus, mis on kõige hullem. Sest arheoloogiast kui muinasteadusest rääkides tuleb tõdeda, et näiteks keskaegseid puitlaevu leitakse siiski harva. Arheoloogia kui meetod käsitleb aga ka viimaste sõdade aegseid laevu allveelaevadeni välja, mis on samuti ajaloomälestised. Tollased relvad huvitavad kogujaid. Vahel taotlevad nad ka lube, aga üldiselt on küsimus inimeste õiguskuulekuses. Meie ühiskonna ja näiteks Rootsi-Soome vahe ongi selles, et õiguskuulekas inimene ei lähe metallidetektoriga ei sukelduma ega kaevama. Egas Rootsis ka iga kalme juures keegi valva.

Aga kas leidub välisteadlasi, kes on taotlenud luba meil kaevata?

Selleks on kindel kord, mis kohati on isegi vastuolus Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise põhimõttega. Aga teaduslik uurimistöö ei ole ju majanduskonkurentsi küsimus. Põhimõtteks on, et uurimist tehtaks koostöös kompetentse Eesti arheoloogiga, tagamaks vajalikke taustateadmisi ja ka uurimisaruande laekumist.

Ja nagu juba öeldud, on muinsuskaitse eesmärk pigem hoida ja mitte niivõrd uurida. Kui me ise oleme oma muistiseid hoolega hoidnud, olgu selleks siis Valjala või Varbola, peab olema hästi põhjendatud, miks peaks seal täiendavaid uuringuid ette võtma. Ühisekspeditsioonid on muidugi mõeldavad. Aga peab tunnistama, et ega neid ei ole eriti taotletud. Poolast on esitatud paar taotlust, aga need on olnud seotud pigem päästekaevamistega, s.o kommertsarheoloogiaga.

Selle taga pole mitte olnud näiteks poolakate huvi Lõuna-Eesti vastu, mis ju kunagi nende võimu all oli?

Ei. See oleks ju iseenesest huvitav, kui mõni Poola uurija Eestisse tuleks. Mõned Rootsi uurijad on siin küll oma juuri otsinud, valminud on uurimus rannarootsi asustusest.

Mis saab nende leitud esemeist? On need ju omamoodi trofeed.

Esemed jäävad Eestisse. Nende üle piiri vedamine on komplitseeritud, isegi kui seda teha ainult ajutiselt, uurimiseks. Ja tegelikult ei olegi arheoloogil neid leide vaja rohkem kui analüüsiks. Siis jäävad nad nagunii hoidlasse ja tõenäoliselt ei vaata ta neid enam kunagi.

Kui lausa illegaalsetest kaevamistest rääkida, siis nendega on olnud probleeme Poolas ja muidugi ka Venemaal ja Ukrainas. Mida suurem maa, seda rohkem probleeme. Ja mida jõukam maa muiste, seda enam on seal olnud rikkust, mis täna kaubaks läheb. Eestist leitud potikillul ei ole turuväärtust.

Kas Eestis on arheolooge piisavalt?

Üldiselt küll. Kohati on neist küll ka puudus, mõni teema või piirkond on katmata. Näiteks päästekaevamiste puhul ei ole alati võtta asjatundjat. Teinekord jälle on vastupidi ja tekib isegi konkurents.

Eestis tegutseb 50–60 arheoloogi ja see vastab enam-vähem suhtarvule mujal Euroopas. Aga nad on jaotunud ebaühtlaselt – näiteks Virumaal, sh Narvas, ei ole meil hetkel ühtki alaliselt tegevat arheoloogi.

Arheoloogide ülesanded ja tegevusvaldkonnad on erinevad – on uurijad, õppejõud, museoloogid ja ametnikud, sh omavalitsuste juures. See, et omavalitsused peaksid leidma endale uurija, on mujal ammu läbiproovitud asi.

Nii et lisaks kohalikule konstaablile peaks ametis olema kohalik arheoloog, keda igaüks tunneb?

Jah, nagu ka kohalik ajaloolane või arhivaar. Too inimene aitaks ühelt poolt väärtustada ja uurida linna või piirkonna ajalugu, teisalt oleks ta varnast võtta, kui tekib vajadus päästekaevamisteks – trassiehitus, ootamatud leiud vms.

Kuidas hindate keskmise eestlase arheoloogia-alast teadlikkust?

Teadlikkus selles mõttes, et mis siin vanasti on olnud, suureneb. Viimasel aastalgi on ilmunud tohutult erialakirjandust. Aga teadlikkus selles mõttes, kuidas käituda, see on teine asi. Siin avaldub konflikt omandiõiguse ja ühiskondliku huvi vahel. Suhtumine à la et see on minu maa ja teie ei tule mind siia piirama, kuigi seadus seda ette näeb, on viimasel viieteistkümnel aastal järsult kasvanud. Mõistlikult rääkides kompromiss enamasti siiski leitakse, eriti kui näiteks põld on kümneid hektareid suur ja muinsuskaitset vajav ala mõnisada ruutmeetrit.

Kolmas asja külg on see, et info liigub kahtepidi. Omanikul on võimalus saada mis tahes infot. Raske on öelda, kas see iseenesest on ohtlik või kahjulik, kui midagi asub omaniku maa peal. Aga konflikte tekib paratamatult rohkem. Näiteks Nõukogude ajal polnud küsimus võtta pool kolhoosipõldu kaitse alla, aga kui praegu tahab keegi oma õuele rajada tiigi ja selgub, et ei saa, siis on tegu raske probleemiga. Seda suurusjärku kulutusi, mida ala läbiuurimine nõuab, eraomanik endale tavaliselt lubada ei saa. Kui linnamaja ehitus maksab kümneid miljoneid ja sellest viis protsenti läheb kaevamistele, on üks asi, kui aga pere tahab oma jõududega ehitada uut elumaja, on see midagi muud. Siis tuleb leida kas uus koht, kus pole kultuurkihti, või projekti muuta selliselt, et kiht säiliks.

Omanikelt raha nõudvaid arheoloogilisi muistiseid on siiski vähe – õnneks muistis maa sees säilib, temaga ei juhtu iseenesest midagi. Erinevalt näiteks ehitusmälestistest, mis kipuvad lagunema ja nõuavad pidevat hoolt.

Kuidas Teist endast arheoloog sai?

Tartu ülikooli ajaloo osakonda astusin 1973 peamiselt sobivate sisseastumiseksamite pärast. Samad eksamid olid ka eesti filoloogias ning õigusteaduses, viimane ei tulnud aga kõne alla poliitilisuse pärast. Suurem huvi oli geograafia vastu, kuid seal oli takistuseks keemia eksam, mis mulle ei istunud. Ajaloo eriala latt oli sel ajal väga kõrge, ülikooli kõrgeim, sissesaamiseks pidid kõik eksamihinded olema viied. Väljajäämine tähendanuks aga mitmeaastast ajateenistust Nõukogude armees.

Mingit erilist huvi arheoloogia vastu mul siis polnud. Ent kõik ajaloo üliõpilased pidid pärast esimest kursust läbima välitööde praktika arheoloogilisel või etnograafilisel ekspeditsioonil. Mina soovisin arheoloogiapraktika kohaks Saaremaad, sinna saamise tingimuseks seadis arheoloog Vello Lõugas aga osavõtu päästekaevamistest Irus – 1974 toimusid nimelt suured päästekaevamised kalmeväljal, kus praegu seisab Iru elektrijaam. Huvitav on fakt, et Teaduste Akadeemia esitas ülikooli rektor Koobile taotluse kaevajate grupi vabastamiseks kolhoosi kartulivõtust, põhjuseks elektrijaama ehituse suur rahvamajanduslik tähtsus. Nii me siis kaevasime kolhoositöö asemel kalmeid pea oktoobri lõpuni.

Hooaeg oli pikk ja Vello Lõugas oli karismaatiline kuju. Saaremaal sadas esimese nädala vihma, mul hakkas ajast kahju ning küsisin temalt midagi erialast lugemist – sain Marta Schmiedehelmi venekeelse doktoritöö. Lõugas tegi meile, praktikantidele, ka kohe teoreetilise õppuse selle kohta, mida pidime kaevama hakkama. See äratas huvi. Lisaks vedas ta meid igal vabal hetkel ringi – käisime mööda muistiseid, otsisime uusi, kontrollisime vanu teateid.

Sügiseks rääkis ta mulle n-ö augu pähe, tehes selgeks, et muidu ma ideoloogilisest ajaloost ei pääse, kuid arheoloogia vallas on see peaaegu võimalik. Selleks ajaks oli ka teada, et kultuuriministeeriumisse luuakse mälestiste kaitsega tegelev metoodiline nõukogu. Mina sain vastava ettevalmistuse ja pärast ülikooli asusingi kohe mälestiste järelevalvega seotud töö peale. Olen küll tosinajagu arheoloogilisi kaevamisi juhatanud, ent süstemaatilise teadustöö tegijat minust ei saanud ja pooleliolev magistritöögi käsitleb muististe kaitset õiguse ja avaliku halduse vaatenurgast.

Intervjuud tegema tulles ja mõeldes asjaolule, et Horisonti väljaandva mittetulundusühingu nimi on Loodusajakiri, kerkis mul pähe üks ootamatu küsimus. Et kas pole mitte nii, et see, kellest saab ajaloolane ja kellest arheoloog, sõltub mingil määral ka asjaosalise loodusearmastusest? Tuleb ju arheoloogil paratamatult rohkesti looduses viibida – rabas mütata, telgis ööbida, maastikul muististe jälgi otsida. Igal juhul rohkem kui arhiivis töötaval ajaloolasel.

Mingit erilist loodusearmastust ma küll ei oskaks esile tuua. Mulle on selles kontekstis kogu aeg olnud huvitav mängida mõttemängu ja arutleda, et mis on ühes või teises kohas ühel või teisel ajal olnud. Näiteks pronksiajal, mis on 2000 aastat varasem kui Lembitu aeg, millest me ju ka ikkagi suurt ei tea. Või siis viikingiajal. Sa oled maastikul ja püüad tabada maastiku loogikat. Vello Lõugas ja Tanel Moora on õpetanud mind just selles plaanis mõtlema.

Aga eriline loodusesõber ma ei ole, linnulaulu spetsiaalselt kuulama ei lähe. Kui oleks valida, kas minna rappa või arhiivi, läheksin arhiivi. Kui arheoloogil oleks võimalik teisiti, kui ta leiaks tekstid, plaanid ja joonised arhiivist, ta ei peaks minema välitöödele.

Näiteks hiljuti võeti proovid Lehu turbarabas asunud muistsest palkteest. Kui oleks võimalik leida Lübecki või Vatikani arhiivist selle sootee joonised, pildid või mis tahes kirjeldused, siis ma ei läheks seda välja kaevama. Aga niisugused need meie infoallikad kord juba on – ja just seetõttu on nad sageli väga paeluvad ning ammendamatud. Nende väliuurimine on muidugi köitev tegevus looduse keskel ja abil.

Arheoloogia on üks väheseid teadusi tänapäeva maailmas, mis on jäänud selliseks, kus ka Eesti oludes ja ka ühel inimesel või väikesel grupil on võimalik teha väga suuri avastusi. Mitte et mul endal oleks huvi seda avastust teha – minu uurimishuvi on rahuldatud, sest vähe on neid arheolooge, kel on antud võimalus välja kaevata pronksiaegne kalmeväli, nagu see on Jõelähtmel, ja see siis taas üles ehitada. Aga mind intrigeerib see üldine põhimõte, et niisuguseid avastusi on võimalik teha. Ma väga loodan, et me siin Eestis leiame kunagi ka tohtkirju, kaljujooniseid ja raidtekste. Arheoloogi rõõm on see, et tõenäosus leida süstemaatilise töö käigus midagi uut ja põnevat on suurem kui “tavalisel” ajaloolasel. Nagu näitavad kas või eelmise aasta ja ka möödunud suve leiud.

Olemegi ringiga tänavuse arheoloogiahooaja juures tagasi. Mis sellest ikkagi keskmisest parema aasta teeb?

Niimoodi muidugi võrrelda ei saa. Huvitavaid uurimistöid ja leide oli palju. Kas või flööt ja muud esemed, mis Tartu solgiaugust leiti. Tartus toimusid suuremad tööd, osalt päästekaevamised, ka Ihaste kiviaja asulas. See on teaduslooliselt huvitav ala ses mõttes, et seal on mitu põlvkonda ajaloolasi nina mullas kündnud – tegu on polje ehk Tartu ülikooli sõjalise kateedri omaaegse harjutusväljakuga. Legendi järgi olla Heiki Valk sealt juba siis potikillu leidnud. Keskmise ja noorema kiviaja leiukohad pakuvad asjatundjatele tihti vaidlusainet, tegemist on ikkagi meie ala vanimate inimtegevuse jälgedega. Juba sellest ajast möödunud aastatuhanded tekitavad aukartust.

Suured kaevamised olid Narva vanalinnas, tulevase kolledžihoone all. Narva barokklinna ei olegi niisuguses mastaabis pärast sõda välja kaevatud. Kogu Narva vanalinna, nii palju kui seda seal majade vahel alles on, peaks sarnaselt läbi uurima, aga see on hirmkallis töö.

Uuriti veel loomulikult Tallinna, aga ka Kunda Hiiemäge, jätkus Viljandi vanalinna uurimine, Läänemaal kaevati Uugla kalmeid, uuringud käisid ka Jägala linnamäel, mida viimati kaevati üle 80 aasta tagasi. Huvitav oletatav sadamakoht leiti põhjarannikul Muuksi kandis, kus uurimistööd järgmisel aastal jätkuvad. Huvitav, kuigi arheoloogia mõttes hiline avastus tehti Ruhnus, kus leiti tõenäoliselt ühe päris varase, 17.–18. sajandi majaka alus. Välja on tulnud ka mõned aardeleiud.

Keavas lõpetati Valter Langi juhatamisel viimase aja kõige ulatuslikum plaaniline uurimistöö, suurt huvi äratanud salakäik on osaliselt ka taastatud. Üks muinsuskaitse põhimõte ongi, et kui kaevamisluba on antud ja ala ei lähe hoonestuse alla, peaks kaevamistest midagi jääma vaatamiseks ka tavalisele huvilisele. Keava ekspeditsioon lõppes selles mõttes ilusti. Saavutus on kindlasti olnud ka külastuskeskuse avamine Kaali kraatriväljal.

Rõõmu teeb see, et noorema põlvkonna arheoloogid on hakanud tegema maastikuluuret – otsima uusi muistiseid, et asustuspilti täiendada. Ses vallas saab väita, et ka negatiivne tulemus on tulemus. Käid läbi mingi kindla ala, põllu või karjamaa, ja võid kinnitada, et vähemalt sel aastal ja aastaajal ei olnud seal midagi muinasteadusele olulist näha. See on sama tähtis informatsioon, kui uue muistise avastamine. Maastikuluure on valdkond, mis ühendab muinsuskaitset ja teadust.