Nr. 1/2006


Arhiivipildid
110 aastat tagasi pandi pildid liikuma

Enne Teist maailmasõda oli kinost kujunenud vaieldamatult kõige populaarsem meelelahutuse ja vaba aja veetmise vorm Eestis.

Kui vana on kinematograafia või kes leiutas “elavad pildid”? Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata, pigem fikseeris 19. sajandi lõpu üldinimlik leidlikkus koos tehnika arenguga protsessi, mida me täna nimetame kinematograafiaks. Siit jäi ainult väike samm kino kui meelelahutusasutuse sünnini. Selle astusid esimesena Auguste ja Louis Lumière, kes 1895. aastal asutasid Pariisis kino “Cinematographe-palee” ja hakkasid seal oma filme demonstreerima.

Möödus vaevalt aasta, kui kino jõudis Eestimaale. Sügisel 1896 korraldati Tallinna Börsihoone väikeses saalis esimesed kinoseansid. Kuu aega hiljem korrati etendusi Tartus. Peagi jõudis kino ka teistesse Eesti linnadesse. Kino algaastatest on pajatanud kujundlikult tollane ajakirjandus, mille reklaamiküljed kutsusid rahvast “liikuvaid pilte” vaatama. Ekraani täitsid põhiliselt liikumist ilmestavad pisipalad, millega kaasnes tihti vaatamist segav pildile iseloomulik värin. Alates detsembrist 1907 anti Rataskaevu tänav 6 hoones etendusi juba K. Stephani uusima ja täiuslikuma kinematograafi (elektro-biograafi) abil, mis tagas senisest märksa kvaliteetsema pildi.

Kui algselt andsid etendusi rändkinod, siis uue sajandi esimese kümnendi lõpus hakkas tekkima statsionaarne kinovõrk. Esimese paikkinona Eestis avati aprillis 1908 Tartus kino “Illusion”, mille välimus ei meenutanud küll tänapäeva mõistes kultuuriasutust, kuid mis sellest hoolimata mahutas 360 vaatajat. Ja publikut jätkus. 26. juulil 1908 avati Tallinnas Pärnu maanteel, Viru väravate juures, juba 952 kohaga kinoks ehitatud “Metropol”. Tõsi, kinona sai see tegutseda vaid paar aastat, seejärel muudeti hoone restoraniks.

Esimesed kinohooned olid tagasihoidlikud puitehitised ning seal näidati enamasti naljapilte ja kohalikku elu kajastavaid lühipalasid. Peagi hakkas aga filmide pikkus kasvama. Aastatel 1913–1915 ei olnud harulduseks juba mitmeseerialised filmid, mis kestsid vahel isegi mitu tundi. Esimeseks täispikaks Eestis tehtud filmiks oli “Mineviku varjud,” mille esmalinastus toimus 1924.

Mida enam kasvas kino populaarsus, seda uhkemaks muutusid kinohooned. Kinosid jagus nii vaesemale vaatajaskonnale kui peenemale seltskonnale. Selle aja üheks kenamaks ehitiseks oli 1915 valminud “Apollo” (1977 lammutatud “Foorum”). 1911 avati Aia tänaval “Kasino” (hilisem ujula, täna kaubanduskeskus). 1926 valmis eriti luksuslik kino lausa Vabaduse platsi äärde, saades nimeks “Gloria Palace” (täna Vene Draamateater). Tallinna ja Eesti suurimaks kinoks kujunes enne Teist maailmasõda “Grand-Marina” Mere puiesteel (hävis maailmasõja ajal). Selle saalis oli 1266 kohta. Statsionaarseid kinosid ei rajatud mitte ainult Tallinna, kinohooned kerkisid ka Tartusse, Kuressaarde, Rakverre ja mitmele poole mujale. Filme näitasid kõikvõimalikud seltsid, ühingud, organisatsioonid. Tekkisid suve- ja vabrikukinod. Kinovõrk laienes väikeasulatesse, nagu Elva, Märjamaa, Räpina jt. Kinokultuur haaras kõiki elanikekihte. Massilise filmide demonstreerimise tuhinas eirati aga tihti elementaarseid ohutusnõudeid – seda tingimustes, kus tegemist oli väga tuleohtliku nitroalusel filmilindiga. Ja nii toimuski 1937. aastal äärmiselt kurbade tagajärgedega tuleõnnetus Kilingi-Nõmmel, kus seansi ajal plahvatasid filmid ja hukkus 17 koolilast.

Alguses oli kinematograafia oluliseks vajakajäämiseks heli puudumine. Esmalt püüti helitausta luua saatemuusika abil otse vaatesaalis, seejärel katsetati filmide helindamist Edisoni fonograafi abil. Sel moel helindatud filme näidati Eestis esmakordselt vanas “Grand-Marina” tsirkus-kinoteatris 1909. aastal. Esimese tõelise helifilmina linastus Tallinnas filmistuudio “Warner Brothers” toode “Laulev narr” alles 1929. Esimesed Eesti oma helifilmid jõudsid ekraanile 1937.

Kuna film oli endiselt must-valgetes toonides, jäid lisada veel värvid. Algselt filme koloreeriti, seejärel, nii kuidas arenes värvifotograafia, tekkis eeldus ka värviliste kinofilmide saamiseks. Esimeseks värvifilmiks Eesti ekraanil oli “Paramounti” film “Hulkurite kuningas”.

Enne Teist maailmasõda kujunes kinokunst oma 56 kino ja 7 miljoni vaatajaga aastas vaieldamatult kõige populaarsemaks meelelahutuse ja vaba aja veetmise vormiks Eestis. Kino esmaavastamisest maailmas oli möödunud vaevalt 45 aastat.


HARALD RAUDI on Filmiarhiivi arhivaar.



Harald Raudi