Positivistlik pealkiri pole juhus. Erinevalt mitmetest teistest nakkushaigustest, nagu näiteks aids ja tuberkuloos, mille puhul eeldatakse, et nende aktuaalsus üha kasvab, peetakse maailma tervishoiuringkondades pidalitõvest rääkides silmas pigem seda, et tegemist on n-ö väljasureva liigiga. Ka sõna otseses mõttes, sest pidalitõbe levitab bakter nimega Mycobacterium leprae. Pidalitõve ajaloo jäädvustamine on seega aktuaalne ning olemasoleva informatsiooni talletamist võetakse tõsiselt.

Huvi pidalitõve ehk leepra vastu ei piirdu meditsiinilooga. See haigus on läinud kultuurilukku, niisiis on selle uurimisse kaasatud sotsioloogid, antropoloogid, religiooni- ja muud ajaloolased. Eestil on leepra ajaloo jäädvustamisse palju pakkuda. Tuleb vaid olla aktiivne, sest tänapäeva valdavalt ingliskeelsel teadusmaailmal on raske võtta omaks muukeelseid allikaid ja ajalugusid.

Käesolev kirjutis püüab juhtida tähelepanu mõnedele teadusloo ja Eesti ajaloo jaoks olulistele märksõnadele, mis lähtuvad leepra rahvusvahelisest retseptsioonist, ning olla sel moel täienduseks doktor Anne Sarve väärtuslikele meditsiiniloolistele artiklitele antud vallas, mis on ilmunud ajakirjas Hippokrates.

Needuse metafoor

ehk leepra kesk- ja uusajal

Leepra stigmatiseeriv fenomen teeb temast olulise teguri keskaja kultuuriloo mõistmiseks, sel tõvel oli keskne roll haiguse ja needuse metafoorina kristluses. Leepra on andnud arvestatava panuse ka nn pimeda keskaja stereotüübi loomisesse, tal on kõikvõimalike pühade graalide, templirüütlite jms kaudu oma koht keskaja müstifitseerimisel. Näiteks on olnud kombeks vaadelda leeprat ristisõdade käigus nii Euroopasse kui ka Eestisse toodud needusena. Euroopas oli tõbi kohal siiski juba enne seda. Ja kuigi Pühal Maal ristiretkel käinud Taani piiskop Andreas Sunesen olevat oma leepratunnused avastanud just Eestimaal olles, võib eeldada, et Eestissegi jõudis haigus varem. Küll ilmselt ikkagi Skandinaaviast – ka sõna pidalitõbi on sealset algupära. Olgu kohe öeldud, et omakeelne termin leepra kohta eesti keeles puudub, kui mitte arvestada eufemistlikku maa-alused.

Paleopatoloogilisi leide, mis kinnitaksid leepra kohalolekut Läänemere kaldal, ei ole Balti riikide arheoloogid teadaolevalt leidnud. Tallinnas on viimastel aastatel palju juttu olnud Jaani seegi ümbruses toimunud arheoloogilistest kaevamistest, kuid ka nende käigus ei ole autorile teadaolevalt pidalitõve tunnustega luid avastatud.

Võib eeldada, et keskajal, mil Eesti-, Liivi- ja Kuramaa peale kokku tegutses sadakond leprosooriumit ehk pidalitõbilat, käis tolle haiguse diagnoosimine ilmselt liiga kergelt ning tõbilatesse sattusid ka paljude muude (naha)haiguste ja -põletike põdejad. Lisaks kippus haigemajadel toona olema üldiselt laiem hoolekandeline roll. Kaudselt tõestab ülediagnoosimist ka asjaolu, et keskajale järgnes periood, mil pidalitõbe ilmselgelt alatähtsustati – võib arvata, et Ameerika avastamisele järgnenud süüfilise epideemia Euroopas devalveeris nahahaigustega kaasnevate sümptomite stigmatiseerivat efekti. Pole siiski üheselt selge, kas leepra pärast keskaega taandus – põhjuseks näiteks katku kaasa toodud demograafilised muutused, sarnase haigustekitajaga tuberkuloosi üha suurem esilekerkimine või mõni muu tegur – või muutus seoses ühiskonna sekulariseerumisega pigem tema sümboolne staatus. Michel Foucault usub, et uusajal võttis leepra-paradigma asemel koha sisse vaimuhaiguste oma.

Kuigi näiteks Soomes oli just 17. sajand pidalitõve leviku kõrgaeg, tundub, et samal ajal langes Eestis pidalitõbiste arvukus drastiliselt, tõbilad kadusid, muutusid haiglaiks ja vaestemajadeks. 1755. aastal suleti Saaremaal viimane tõbila, mis kandis veel vastavat keskaegset traditsiooni.

19. sajandiks oli leepra meie kodumaal minetanud oma sümboolse/psühholoogilise tähenduse ning ületas harva uudiskünnist. Kui pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal hakati rohkem meditsiini- ja tervishoiustatistikat tegema, kommenteeriti aeg-ajalt ilma emotsioonideta, et maarahva hulgas on ka leepra levinud. On teada fakt, et 1840. aastail olevat Saarde kihelkonnas ehitatud tõbila 15 haigele, 19. sajandi keskel loendati Saaremaal 35 leeprahaiget jne. Juba siis kirjutati ka mitu kohalikule leeprale pühendatud uurimustööd.

Leepra renessanss Baltikumis

Leepra taasavastamine Baltimail algas 1870. aastatel. Põhjusi selleks oli mitmeid. Kõigepealt teaduse areng – norralane Gerhard Hansen tuvastas 1873.–1874. aastal leepratekitaja.

Ka Tartus valmis tsaariülikooli viimase 30–40 aasta jooksul enam kui kümme uurimust leeprast. Esmane kohapealne teaduslik diskussioon leepra ümber seisnes 19. sajandi lõpul eeskätt vaidlustes selle üle, kas leepra on endeemilist päritolu või 19. sajandil sisse toodud. Viimast argumenti toetasid Napoleoni sõdadega seoses toimunud suured rahvastikuliikumised, aga ka see, et erusoldatitel oli leeprat. Peeter Hellati andmetel küll üksikud juhud, kuid sellest piisas, et kahtlustada leepra saabumist siiakanti näiteks Lõuna-Venemaalt, kus see kasakate hulgas oli küllalt levinud. Mujalt leeprat toomas ja levitamas nähti ka juute (harjuskeid), keda oli leeprahaigete hulgas samuti mõned protsendid ning kelle liikumist sooviti seejärel piirata.

Endeemilisuse poolt rääkis siiski juba mainimist leidnud teave, mille järgi olnud haigus kohal juba ka 19. sajandi esimesel poolel. Endeemilise leepra suhteliselt järsku esilekerkimist seostati talupoegade vabastamisega – seni lokaliseeritult püsinud leeprakolded lagunesid, kuna inimesed muutusid mobiilseks. Eriti võisid liikuma minna needsamad leeprahaiged (ning nende pereliikmed), et pääseda stigmatiseerivast suhtumisest kodukandis – leeprat peeti n-ö perekondlikuks haiguseks ning ka haigust kandvast perest pärit inimesed võisid olla põlu all.

1896. aastal jõudis Balti leepra n-ö rahvusvahelisele areenile, kui haigus avastati tsiviliseeritud maailmast – Klaipeda kandist Preisimaal, s.o Saksa riigist, kuhu ta oli levinud Kuramaalt. Vahemärkusena olgu öeldud, et Norra, mida toona avalikkuse poolt leepraga seoses hästi tunti, ei kuulunud siis veel mitte rikaste ja ilusate hulka. Tulemuseks oli, et 1897. aastal toimus Berliinis maailma esimene leeprale pühendatud meditsiinikongress, mis muu hulgas osutas suurt tähelepanu tõve leviku rahvusvahelistele aspektidele ning kutsus üles haigete sundinterneerimisele. Kujunes välja leprofoobia – ookeani teisel kaldal kardeti uute immigrantide madala kvaliteedi pärast, Euroopas tekkis hirm asumaadest lähtuva nakkusohu ees.

Pidalitõbi ja poliitika

Oluline põhjus, miks leepra Balti provintsides 19. sajandi lõpus kapist välja tuli, oli (sise)poliitika. Leepra teema sai sel ajal Balti provintside ja Vene keskvõimu vahelise mõõduvõtmise tallermaaks. Tegemist oli tüüpilise 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse tendentsiga, kus poliitika ja meditsiin (tervishoid) põimusid ning vastastikku mõju avaldasid.

Sümboolne kõrghetk suures leepra-vastasseisus leidis aset 1888. aastal, mil vene kirjanik Nikolai Leskov avaldas artikli Kuressaare kuurordist kui leepra levikukoldest. Olles kriitiline talupoegade poolt peetavate ja mudaravi teenust pakkuvate saunade suhtes, kritiseeris Leskov põlisrahva üldist rasket olukorda Baltikumis. Tendents, mis oli sageli Vene keskvõimu argumendiks, kui tekkis vajadus Balti provintside eristaatusele kaikaid kodarasse loopida.

Leskovi kirjutistel oli mõju: Peterburi seltskond, kelle raha Saaremaa turismiäri ihaldas, hakkas saart vältima. Samuti ei soovitud enam osta Eestist pärit käsitöötooteid jms. Poliitilise vastasseisu pinnal stigmatiseeriti Balti provintsid kui Venemaa vaata et ainus leeprapesa. Väide oli vale, sest leeprat oli lisaks juba mainimist leidnud Lõuna-Venemaale, kus nimetuse krimmi haigus kasutamine oli tekitanud küll teatava ebaselguse, millega ikkagi on tegu, ka Siberis, näiteks Jakuutias.

Üks vahend baltlastel ennast õigustada oli suunata tähelepanu Venemaale ja anda mõista, et pada sõimab katelt. Niiviisi tegid Karl Dehio jt Tartu teadusmehed algust Vene leeprauuringutega. Ent veel 1923. aastal Strasbourg’i leeprakongressil üritas Nõukogude delegatsioon halva mängu juures siiski head nägu teha, väites, et Pribaltika küll kaotati, kuid koos sellega lahenes Nõukogudemaal ka leepraprobleem…

Leepraga asuti aktiivselt võitlema ka kohapeal. 1887. aastal anti eesti, läti ja saksa keeles välja lendkirjad leepra kohta ning asutati Leepratõrje Komitee (1891. aastast selts), esimeheks Eduard von Wahl, hiljem Karl Dehio (selts lõpetas tegevuse 1925). 1896. aastal nimetati igasse Balti kubermangu leepraarst. Veel enne kui Vene seadusandlus kehtestas 1902. aastal leeprahaigete suhtes sundinterneerimise kohustuse, asutati tänapäeva Eesti aladel viis leprosooriumit – Nina (1892–1916), Tarvastu (1899–1939), Audaku (1904–1946), Muuli (1891–1944), Kuuda (1896–1977, kuni 1995. aastani veneroloogiliste haigete kinnine ravila). Tänapäeva Läti territooriumil loodi kuus vastavat asutust. 1896. aastal hakkasid rüütelkonnad tasuma külakogukondadest pärit haigete ravikulude eest neis asutusis. Saaremaa Rüütelkond lõi sellesse solidaarsusse hiljem küll mõra, protestides saarele Audaku leprosooriumi loomise vastu – ikka jälle kardeti turismiäri pärast.

1909. aastal oli kodumaise leepra leviku kõrghetk, kõigi kolme Balti provintsi peale loendati 801 leeprahaiget. Siitpeale hakkas haigete arvukus langema, üheks põhjuseks range isoleerimispraktika – peamine meetod, millega toona leepra vastu võideldi.

Elu leprosooriumis

Leeprakuvand on Euroopa kultuurides olnud alati müstifitseeritud. Algselt oli selle põhjuseks ilmselt pühakirja mõju, hiljem võimendas seda sundinterneerimine ja võimude tähelepanu. Ühiskonnale laiemalt pole leepra kunagi ohuks olnud, haigus on aga lasunud ähvardusena üksikindiviidide kohal.

Leepra stigmatiseerivat fenomeni seletada ei peaks olema raske, kui võtta arvesse, et tegemist on haigusega: 1) mille põdejail keha ja nägu deformeeruvad; 2) mis on süvenev, tuues kaasa nii jätkuva deformeerumise kui töövõime kaotuse; 3) mis on krooniline ja kestev; 4) mille põhjustaja on ebaselge; 5) mis on valdavalt endeemiline; 6) mis on seostatav vaesuse ja madala elustandardiga; 7) mis tundub olevat ravimatu; 8) millel on pikk peiteperiood, mis omakorda võimendab juba olemasolevat ebamäärasust ja ebakindlust haiguspõhjuste väljaselgitamisel ja patsiendile seletamisel. Selline komplekssus teeb leeprast tõsise katsumuse nii selle põdejale kui kogukonnale haige isiku ümber. Vähesed ühiskonnad on suutnud vältida nn leprofoobiat.

Ajaloos ja traditsioonilistes kultuurides, kus üksikindiviid on (olnud) palju enam kogukonnast sõltuv, on väljaspool ühiskonda olek tähendanud sõna otseses mõttes elavaks laibaks olemist. Baltikumi leprosooriumid olid aga väidetavalt eeskujuks muule maailmale – siin lähtuti varjupaikade loomisel sellest, et need peaksid olema küll suletud kogukonnad, ent samas elujõulised kolooniad, et inimesed saaksid jätkata harjunud eluviisi. Selline lähenemine oli haigetele parem variant, võrreldes Põhjamaade haiglatüüpi asutustega, milles inimestel polnud muud teha kui oma mõtetega üksi olles surma oodata, mis tõi kaasa depressiivse õhkkonna, enesetapud jne.

Raske vaimne ja ka olmeline olukord polnud siiski võõras meiegi leepra-asutustele. Meenutamist väärib traagika, mis kaasnes Saaremaa leeprahaigete paigutamisega Peipsi-äärsesse Nina tõbilasse – kodunt kaugele viidud inimesed sooritasid enesetappe ja põgenesid, mis viis lõpuks Audaku asutuse loomiseni kodusaarel.

Põgenemised pidalitõbilast olid ka hiljem tavalised. Sõdadevahelises Eesti vabariigis soodustas seda asjaolu, et teatavas haiguse/ravi staadiumis peeti võimude poolt haigete kojulaskmist võimalikuks, samuti see, et eriti iseseisvuse algusaastail oli olukord leprosooriumites raske – toimus üleminek ühiskondlikul pinnal finantseerimiselt riiklikule toele. Protsessid ei läinud libedalt. Just sellest ajast on arhiivides säilinud palju haigete kaebekirju võimudele – kaevatakse üldise viletsuse, aga ka personali kuritahtlikkuse üle. Näiteks Tarvastust kirjutatakse, et varem, kui halastajaõde raviprotseduuride juures piiritust kasutas, jätkus sellest terveks aastaks, nüüd aga – (meessoost) velskrite tulles – lõpeb sama piiritusekogus paari nädalaga.

Paljudes kaebekirjades on märgata haigetepoolset olukorra teadvustamist, sest ähvardatakse põgenemisega ning sellele järgneda võiva epidemioloogilise olukorra halvenemisega riigis, lisaks kirjanduslikult mõjuvad väljendid, et ollakse “ilma süüta vangid, elavad surnud”. Muide, Nina tõbilas oli tõepoolest ka vangla pidalitõbistele kurjategijatele, keda nakkusohu tõttu Siberisse ei saadetud.

Elu tõbilas oli teataval määral korraldatud, nagu näiteks ühised söögikorrad. Kuigi paljud aspektid tõbilate elukorralduses kindlasti arenesid ja olud ei meenutanud enam keskaega, mil leeprahaigete suhtes rakendati kõikvõimalikke tõrjuvaid meetmeid, oli ilmselt siiski jätkuvalt tegu nende lõpliku ühiskonnast eraldamisega. Nii nagu aastasadu tagasi, mil haige tõbilasse vastuvõtmise tingimuseks oli kaasa toodud surnukirst, ilmnes ka 1946. aastal Audaku tühjakskolimisel, et kirstud olid ootamas.

Eestimaise pidalitõve levikupildi omapäraks enamiku muu maailmaga võrreldes oli see, et haigete seas oli naiste osakaal suurem. Doktor Siegfried Talvik on leidnud, et see tendents, mis sarnaneb ka veel sõjaeelses Eestis küllaltki levinud nakkusliku silmahaiguse trahhoomi leviku asjaoludele, viitab, et koduste haigetega tegelesid peaasjalikult naised. Kuidas aga sel juhul seletada meeste ülekaalu muu maailma leeprahaigete seas?

Leepra ja degeneratsioon

Vaatamata Gerhard Hanseni ja teiste meedikute tööle, mis toonase teaduse jaoks defineerisid bakteriaalset päritolu leepratekitaja, püsis küsimus leepra tekkemehhanismist kaua lahtine. Sajanditagune mikrobioloogia vaevles pikka aega nakkuslike haigustekitajate defineerimise ja klassifitseerimise kallal. Leepra puhul oli probleem selles, et tal on pikk peiteaeg. Mõnikord koguni paarkümmend aastat, sest leepratekitaja pooldub kudedes aeglaselt, 20–30 päeva jooksul. Ka ei suudetud leeprabatsilli Kochi postulaadist lähtudes in vitro ehk söötmel kultiveerida. Üheksavöölane kui elusorganism-katseloom, kelles leepratekitajat saab väljaspool inimest in vivo kasvatada, leiti alles 20. sajandi esimesel poolel.

Segadust on tekitanud ka pidalitõve eri vormid. Tänapäeval eristatakse tavaliselt kahte leepra vormi – raske, lepromatoosne vorm, millega kaasnevad muu hulgas ka näo ja jäsemete deformatsioon, ning kergem, tuberkuloidne vorm. Kuid on kõneldud ka vahe-(ülemineku-, mittediferentseerunud) vormist ning mindud veel kaugemale – kasutusel on (olnud) mitmeastmelised skaalad, millised on raskendanud maailmas võrdlevaid uuringuid.

Leepra levib puute või õhu kaudu. Haiguse teke ja kulg sõltub organismi seisundist, kuid ilmselt ka pärilikkusest, kusjuures mõned populatsioonid on leeprale vastuvõtlikumad. Piirkondades, kus inimestel on kergem immuunpuudulikkus, domineerib kergem, tuberkuloidne vorm. Leepra levib peaasjalikult nahas ja perifeerses närvisüsteemis, iseloomulikud on lööbed, haavandid ja valutundetus. Aga haigus võib rünnata ka muid kudesid, eeskätt silmi (pimedaksjäämine), ülemiste hingamisteede limaskesti, lihaseid, luid ja suguorganeid. Põhimõtteliselt on leepra nüüdisajal ravitav, kuid lähtuvalt sellest, et varane diagnoos on siiamaani raske, samuti sellest, et haigustekitaja on omandamas resistentsust ravimite vastu, pole maailma kümne miljoni leeprahaige saatus veel põrmugi positiivses suunas lahenenud.

Ent tagasi ajaloo juurde! Leepra põhjuseks on peetud ka kliimat, vaktsineerimist, toitumist jne – 19. sajandi lõpul osales doktor Peeter Hellat muu hulgas diskussioonides selle üle, et kas leeprat võib põhjustada kalasöömine. Veel 1920. aastail kahtles teine Eesti tuntud ja maailmas kuulsust kogunud leepraarst Aleksander Paldrock (Paldrok), et kas leepratekitaja pole mitte seenelist päritolu. 1930. aastail arutles meie juhtiv bakterioloog Karl Schlossmann leepra võimaliku viiruslikkuse üle jne.

Olulisim on siinkohal aga see, et pidalitõbe peeti paljude uurijate poolt – ka Eestis – veel kaua n-ö pärilikuks haiguseks. Tõve esinemine perekonniti, isegi kui mitte kõik pere liikmed ei haigestunud, ja muud säärased tähelepanekud viisid rahva seas usuni pidalitõbistest peredest, ehk needusestki, teadlaste puhul omakorda aga nn konstitutsioonilise predispositsiooni võimalikkuse juurde. Ka sarnase tekitajaga tuberkuloosi vaadeldi nii mõnegi teadusmehe poolt veel pärast Kochi kepikeste avastamist kui eeskätt osaliselt pärilikku, konstitutsionaalset haigust.

Ega ju leepra ja paljude muude haiguste bakteriaalne iseloom tõve retseptsiooni lihtsamaks teinud, 19. sajandi tingimustes lisandusid ka nakkushaigustele rassistlikud nüansid. USA-s oli sarnaselt Balti provintsidele just 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus periood, mil teiste nakkushaiguste seas ka leepra teema esile tõusis, põhjustatuna eugeenilistest kartustest mõnda tõugu immigrantide poolt eeldatavalt kaasatoodavate haiguste ees. Esimestel leeprakongressidel vaieldi tuliselt selle üle, kas haigetele ei peaks mitte rahvusvahelist liikumiskeeldu kehtestama. Teema, mis solvas norralasi, kuna sellega kaasnesid süüdistused, nagu püüaks Norra oma haigeid teadlikult Ameerikasse saata.

Niisiis sai leeprast osaline nn degeneratsiooniteoorias, mis oli aktuaalne 19. sajandi teisel poolel. See teooria moodustab episoodi pärilikkusõpetuse ajaloos, piltlikult öeldes ei tehtud selles veel vahet pärilike ja kaasasündinud haiguste vahel ning vaadeldi paljusid välismõjureid kui idumürke. Degeneratsiooni põhjustena nähti paljusid tegureid, alates erinevatest mürkidest (alkohol, sugu- jm haigused) ning lõpetades keskkonnatingimuste ja traumadega. Degeneratsiooni nähti protsessina, mis kuhjub järgnevates põlvkondades, kuni jõutakse tasemele, kus põlvkonnad on väärarenditega ning steriilsed. Mingi haiguse kõrge esinemissagedus populatsioonis viidanuks seega antud rahvast purevale degeneratsiooniprotsessile ning lõpuks väljasuremisele. Just toonastes loodusteaduste poolt mõjustatud ühiskonnakäsitlustes peitusidki Vene keskvõimu ja baltlaste vahelise argumentatsiooni juured. Degeneratsiooniteooria oli oluline taustategur, mis mõjutas eesti rahvusliku mõtte kujunemist, oli ju viimane saksa mõju all olevana tugevasti biologiseeritud.

Leepra osa rahvuse sünnis

Norras sai leeprast oluline tegur rahvuse ja riikluse aluste väljakujunemisel 19. sajandil. Sotsiaalprobleemid olid selle veel riikluseta rahva eneseorganiseerimisel väga tähtsad. Leepra kujunes mõnes mõttes mudeliks sotsiaaluuringute, tervishoiustatistika, arstiteaduse ja rahvatervishoiu ühendamisel, aga ka rafineeritumate küsimuste, nagu sundinterneerimine ja arstlik eetika, väljatöötamise vallas. Peamine on, et selle kõigega ei kaasnenud leprofoobiat, nagu USA-s või ka Eestis.

19. sajandi lõpus Balti provintsides konjunktuurseks muutunud leeprauuringutes osalesid mitmed mainekad varased eesti päritolu arstiteadlased. Eeskätt on vaja mainida Peeter Hellatit (1857–1912), kelle doktoritöö leeprast Venemaa Balti provintsides valmis aastal 1887. See töö andis haiguse kohta uue põhjaliku statistilise pildi, senise 108 teadaoleva haige asemel hakati rääkima 378-st haigest.

Vaatamata haiguse tagasihoidlikule asendile epidemioloogilises üldpildis, puudutas Hellat oma töös tundlikku teemat. Nagu paarkümmend aastat hiljem valminud Juhan Luiga uurimus vaimuhaiguste levikust Baltikumi põlisrahvaste hulgas, püstitas ka Hellati töö sisuliselt küsimuse degeneratsioonist, seda kas põhjustavatest või soodustavatest sotsiaalsetest oludest ning sellest, kes rahva viletsuses süüdi on. Nagu Luiga puhul, ületas Hellatigi töö akadeemilisuse piirid, ning ka temal oli targem Tartu saksameelsest keskkonnast lahkuda. Peterburis sai Hellatist rahvuslik tegelane, aga ka arvestatav teadlane ja meedik.

Ühes asjas panid eesti ja saksa päritolu arstid siiski seljad kokku – seda küsimuses, kas pidada leeprat nakkushaiguseks või pärilikuks nuhtluseks, s.o degeneratsiooni tunnuseks. Baltlased in corpore leidsid, et leepra on nakkushaigus. Vene teaduse esindajad kippusid väitma, et tegemist on päriliku haigusega – teutoone süüdistati lausa kuritahtlikkuses ja teadusideedega manipuleerimises. See oli iseenesest huvitav tendents, sest üldiselt oli toona just saksa pool see, kes ühiskonna asjade seletamisel, võrreldes näiteks vene teadlaste sotsiaalselt tundliku “intelligentsiaga”, biologiseeritud reaktsioonilisusega silma paistis.

Pidalitõve retseptsioon avaldas ilmselt mõju eestluse kujunemisele. Eesti iseseisvudes leiti, et sellise taagaga vabade, arenenud rahvaste perre kuulumine võib raskeks osutuda. Meenutatagu siinkohal eriti leepra panust rahvuslikku kirjanduslukku – Aino Kallase, August Mälgu ja Aadu Hindi töid. Viimase fenomen võimendus siiski ilmselt Nõukogude perioodil, mil Aadu Hindist sai õukonnakirjanik ning tema loodud pidalitõve kujund muutus kasutatavaks iseseisva Eesti olude lootusetuks maalimisel – paralleelina keskaja stigmatiseerimisega varasematel aegadel.

Nutikas eestlane

Kuigi pidalitõbiste isoleerimise efektiivsuse üle vaieldakse siiani, oldi Eesti iseseisvudes olukorras, kus tsaarivõimu viimastel aastatel oli leepra levik kontrolli alla saadud. Esimene tegevuse lõpetanud leprosoorium Ninal sulges uksed igatahes juba 1916. aastal.

1919 pandi Eestis ametisse leepraarst, milline ametikoht küll 1922. aastal kaotati. 1920. aasta perekonnaseadus keelas leeprahaigetel abiellumise, 1925 vastu võetud “Leeprahaigete interneerimise ja leprosooriumist väljakirjutamise kord” nägi ette sundinterneerimist. Oletatavalt paranenuil või mittenakkavas staadiumis olijail oli õigus aeg-ajalt kodu külastada või leprosooriumist lahkuda, tingimusel, et nad end perioodiliselt üle vaadata lasevad ja leepra uuesti välja lüües tagasi tulevad.

Leepra esinemissagedus langes jätkuvalt. Eesti territooriumil oli leeprahaigeid 1900. aastal 554; 1914 – 350; 1920 – 316; 1940 – 113; 1944 – 87. Võrdluseks – tuberkuloosi suri sõjaeelses Eestis aastas 1800–2000 inimest. Saaremaal, kus pidalitõbiste arv 1940. aastal oli 30 ringis, põdes samal ajal tuberkuloosi ligi 1300 inimest. 1930. aastail kahtlustati alarmeerivat tendentsi – uued avastatud leeprajuhud olid kaugele arenenud ilmingud. See justkui vihjas asjaolule, et ühiskonnas võis olla palju leeprast nakatunuid, kes ei ole pidalitõbisena arvel. 1938. aastal korraldati ulatuslik ekspeditsioon olukorra selgitamiseks. Tulemused olid siiski rahustavad, leitud uute juhtumite arv oli minimaalne.

1939 suleti leprosoorium Tarvastus. Sõja järel ei taastatud enam Tartu ülikooli juures tegutsenud Muuli leprosooriumit. 1946 suleti Audaku. Et tõbila 24 patsienti viidi Kuudale, võib siin diskuteerida, kas Saaremaal oli tõvest tõepoolest võitu saadud või lihtsalt ei soovitud totaalseks sõjaks valmistuva ja rahva tervist strateegiliseks ressursiks pidava riigi ülimilitariseeritud piirivööndis näha säärast sümboolset nakkuskollet.

Leepra oli eesti soost arstide kutsetegevuses sage nähtus. Lisaks Hellatile oli pidalitõvega seotud oma karjääri varasemas osas Henrik Koppel, pidalitõvest on kirjutanud Konstantin Konik, seda on uurinud Friedrich Akel. Veel kaks rahvusliku arstiteaduse suurkuju, Siegfried Talvik ja Aleksander Paldrock (1871–1944), pühendusid oma teadustöös leeprale. 1920 valmis Talvikul uurimistöö leeprast Saaremaal, Paldrock sai aga suure tähelepanu suurmeeste-näljas eesti rahvalt ja ajakirjanduselt – tundus, et Paldrocki väljatöötatud leepraravi süsihappe jää ja kullapreparaatide koostoimel on vahend, mis vabastab maailma tuhandeaastasest nuhtlusest. Päris nii siiski ei olnud, Paldrocki meetod, kutsudes organismis kunstlikult esile vastureaktsiooni leepra päritolu võõrkehadele, kõigest peatas leepratekitajate arengu ning vähendas organismi leepratunnuseid. See andis siiski võimaluse nii mitmeidki inimesi tõbilaist välja kirjutada.

Ning kuigi eestlane ei vabastanud inimkonda tuhandeaastasest needusest, võib leepra ajaloost siiski saada üks fenomen, mis aitab vähemalt Eesti ajalookirjutamist maailma ajaloo kontekstis huvitavaks muuta ning sellest lähtuvalt omakorda Eestis teadus- ja meditsiiniloo taset ja tähtsust tõsta.

KEN KALLING(1963) on Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudi meditsiiniajaloo lektor.

LEEPRA TÄNAPÄEVA MAAILMAS JA EESTIS

Leepra ehk pidalitõbi on üks vanemaid teadaolevaid inimkonna haigusi, mille kodumaaks peetakse juba iidsetel aegadel (3500–2500 eKr) suure inimkontsentratsiooniga maid Hiinat, Indiat ja Egiptust. Euroopasse ilmus see raske tõbi 7. sajandil pärast Kristust, Venemaale 9. sajandil ja Eesti alale 12.–13. sajandil koos ristisõdalastega. Teadaolevalt asutasid orduvennad esimese leepratõbila Tallinna 1237. aastal.

Levik maailmas. Leepra ei ole kadunud ka tänapäeva maailmast. Aastail 1985–2004 registreeriti maailmas üle 14 miljoni uue leeprajuhu. Uute haigusjuhtude arv on aasta-aastalt vähenenud, kuid püsib siiski kõrgena: 2001 – 763 000; 2002 – 621 000; 2003 – 515 000 ja 2004 – 408 000 juhtu. 2004. aastal registreeritud haigetest olid 12 protsenti lapsed ja 4 protsenti leepra tagajärjel invaliidistunud inimesed. 2004. aasta alguse seisuga registreeriti uusi leeprajuhte Aafrika riikidest kõige rohkem Kongo DV-s, Madagaskaril, Mosambiigis, Nigeerias, Tansaanias ja Angolas; Ameerikas – Brasiilias, Venezuelas, Paraguays ja Columbias; Aasias – Indias, Indoneesias, Pakistanis, Nepalis, Bangladeshis, Hiinas, Filipiinidel, Vietnamis ja Kambodþas; Okeaanias – Marshalli saartel, Mikroneesias, Paapua Uus-Guineas ja Kiribatil.

Euroopas ei ole enam püsivaid leeprakoldeid, kuid mitmetes riikides avastatakse aeg-ajalt uusi leeprajuhte vanematel inimestel, samuti endeemilistest leepramaadest sissetoodud juhte.

Tõbi. Leepra tekitajaks on tuberkuloositekitaja lähedane sugulane Mycobacterium leprae. Haigustekitajad satuvad organismi ülemiste hingamisteede, peamiselt nina limaskesta kaudu. Pärast nakatumist ilmuvad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu kuni mitmekümne aasta pärast.

Leepra kulgeb kolmes haigusvormis – lepromatoosses, tuberkuloidses ja mittediferentseerunud vormis.

Kõige iseloomulikum nendest on lepromatoosne haigusvorm, mille puhul tekivad haiguslikud muutused nahas, lümfisõlmedes, limaskestadel (eeskätt ninas ja kõris), siseelundites (eeskätt maksas) ja närvisüsteemis. Näol, otsmikul, põskedel, kõrvalestadel ja kätel-jalgadel tekivad köbrulised punaka tooniga moodustised ehk leproomid, mis laatudes annavad haigele “lõvinäo” ilme. Leproomide pehmenemisel deformeerub nina. Kulmukarvade ja ripsmete väljalangemise tõttu tekib nn jänesesilm, mistõttu haige ei saa silmi sulgeda. Silmas tekkiva leproomi tõttu võib haige kaotada nägemisvõime. Närvisüsteemi kahjustumise tagajärjel tekib närvipõletik, lihased kõhetuvad, tekivad troofilised, visalt paranevad haavandid, kaob naha puute-, valu- ja temperatuuritundlikkus, mistõttu inimene saab kergesti põletushaavu. Kunagi rahva seas levinud arvamus, et pidalitõbisel inimesel hakkavad jäsemed mädanema ja langevad seejärel ära, ei pea paika. Küll aga võisid pidalitõbisel tekkida tundlikkuse kadumise, saadud vigastuste ja troofiliste haavandite moodustumise tüsistusena raskekujulised mädapõletikud ning lagundava iseloomuga koepõletikud, mis viisid kudede kärbumiseni, mille tõttu juba keskajal hakati pidalitõbise lagunevaid jäsemeid amputeerima.

Lepromatoosne haigusvorm on kõige nakkavam. Haige eritab haigustekitajaid kõige rohkem haiguse algperioodis nina limaskesta sekreediga.

Tuberkuloidse haigusvormi korral tekivad nahale algul punakad, hiljem tumedad, keskelt valkjad laigud, mille keskosas on tundlikkus kadunud. Jällegi tekivad mitmesugused närvisüsteemi kahjustused. Seda haigusvormi ei peeta nakkavaks.

Mittediferentseerunud haigusvormi korral tekivad nahal algul punakad laigud ja nahaturse, millest aja möödudes võib välja kujuneda kas lepromatoosne või tuberkuloidne haigusvorm.

Ravi. Maailma Terviseorganisatsioon tagab leeprahaigetele tasuta ravi. Selleks kasutatakse kombineeritult mitut preparaati. Nakkava lepromatoosse haigusvormiga haigeid ravitakse 12 kuu jooksul kolme ravimi – rifampitsiini, klofazimiini ja dapsooniga, mittenakkava tuberkuloidse ja mittediferentseerunud haigusvormiga haigeid 6 kuu jooksul rifampitsiini ja dapsooniga.

Leepra leviku vältimiseks on läbi aegade kasutatud haigete varajast isoleerimist leepraraviasutusse ehk leprosooriumisse, millele hilisemal ajal lisandus haigega kokkupuutunud isikute, eeskätt pereliikmete pikaajaline (10–20 aastat) arstlik jälgimine. See võimaldas omal ajal ka Eestis varakult uusi haigusjuhte avastada ning õigeaegselt ravile allutada.

Levik Eestis. Eesti on sajandite jooksul olnud leepra-endeemiline maa, kus minevikus esines pidevalt rohkem või vähem haigusjuhte. Esmakordselt hakati Eestis leepra uuringutega tegelema esimese riikliku iseseisvuse aastatel, mil Eesti leproloog Aleksander Paldrock saavutas rahvusvahelise tunnustuse, olles valitud rahvusvahelise leproloogia seltsi aupresidendiks.

Süstemaatiline leepra seire algas 1945. Aasta-aastalt kuni 2003. aastani registreeriti Eestis 1–3 haigusjuhtu aastas. Kõige rohkem haigusjuhte avastati 1946 – 7, 1951 – 6, 1954 – 8, 1955 – 16 ja 1959 – 6 juhtu. Kokku on aastail 1945– 2005 registreeritud 125 uut leeprajuhtu. Kõige sagedamini on leeprasse haigestunud 60–69-, 40–49- ja 50–59-aastased ning vaid viiel juhul 20–29-aastased inimesed. Maakondadest on leeprat kõige sagedamini esinenud Saaremaal, Pärnumaal ja Viljandimaal. Sõjajärgsetel aastatel ei ole leeprajuhte esinenud Võrumaal, Põlvamaal, Jõgevamaal, Järvamaal ja Läänemaal.

Kuni Eesti taasiseseisvumiseni tegeles leepra järelevalve ja seire korraldamisega vabariiklik naha- ja suguhaiguste dispanser. Selle süstemaatilise tegevuse tulemusena oli teada lisaks uutele avastatud haigusjuhtudele ka leeprahaigete üldarv. Näiteks 1945 oli leeprahaigete üldarv 66, 1965 – 62, 1975 – 44. Viimane teave leeprahaigete üldarvu kohta pärineb 1992. aastast, mil see oli 28. Pärast seda likvideeriti vabariiklik naha- ja suguhaiguste dispanser ning lõppes süstemaatiline leepra järelevalve ja seire. Senini viimane leeprajuht registreeriti Eestis 2002. aastal vanemaealisel mehel. Viimase aastakümne leepra järelevalveandmete puudumise tõttu ei ole võimalik väita, et leepratekitaja ringlus elanikkonna hulgas on täielikult lakanud. Teiselt poolt vastab leepra esinemise sagedus Eestis Maailma Terviseorganisatsiooni leepra elimineerimise kriteeriumile – alla ühe haigusjuhu 10 000 elaniku kohta, sest viimase neljateistkümne aasta (1992–2005) jooksul on Eestis registreeritud ainult kolm uut leeprajuhtu.

KUULO KUTSAR on Tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik.