Rahvusvaheliste lingvistikaolümpiaadide ajalugu on lühike: esimene neist peeti alles 2003. aastal Bulgaarias ametliku nimega “Teoreetilise, matemaatilise ja rakenduslingvistika olümpiaad”.

Seal osales ka Eesti meeskond, nii et võime ennast pidada selle olümpiaadi asutajamaaks. Tookordsest reisist kirjutas Horisondis
üks meeskonna liikmetest, Triin Visnapuu.

Teine rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad peeti 2004. aasta augustis Moskvas. Kui esimesel korral oli meie meeskonna tulemus suhteliselt tagasihoidlik, siis Moskvas said kaks meeskonna liiget, Margus Niitsoo Tallinna Reaalkoolist ja Natalja Hartðenko Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasiumist, diplomi ja olid üldarvestuses vastavalt 11. ja 12. kohal. Hartðenko sai ka kaks eridiplomit ühe ülesande parima lahenduse eest. Olime heal tasemel, kuid traditsioonilise paremikuni (Moskva, Peterburi ja Bulgaaria) on arenguruumi. Nii juhtus ka 2005. aastal: individuaalvoorus läks eestlastest kõige paremini Ivar Merilol (10. koht) ja Simon Vigonskil (15. koht), kes märgiti ära diplomiga. Vigonski sai lisaks eriauhinna ühe ülesande parima lahenduse eest. Mitteametlikus arvestuses oli Eesti võistkonnal individuaalvoorus punkte vähem ainult Venemaa kahest meeskonnast (Peterburi ja Moskva) ja Bulgaariast. Siiani ei ole sel olümpiaadil medaleid jagatud, seetõttu on diplom kõrgeim võimalik tunnustus, mida võiks võrrelda teiste rahvusvaheliste olümpiaadide hõbe- või pronksmedaliga.

Lingvistikaolümpiaadi eripära, võrreldes “vanade ja suurte” olümpiaadidega, on muidugi eelkõige selles, et keeleteadust koolis ei õpetata. Kuigivõrd on selle elemente muidugi nii emakeele kui võõrkeelte õpetuses, kuid eraldi ainena see siiski kooliprogrammi ei kuulu vist üheski riigis. Vähemalt üks kool, milles lingvistika on valikainena kavas, on siiski olemas: see on Peterburi Anitðkovi lütseum. Peterburis ja Moskvas korraldatakse ka suvekoole keeleteadusest huvitatud kooliõpilastele. Bulgaarias, kus olümpiaade on peetud juba kümmekond aastat, toimivad mitmeski kohas lingvistikaringid, kus õpilased harjutavad ülesannete lahendamist.

Niisiis on lingvistika kooli poolt vaadates tundmatu ja arusaamatu teadus, mida tuleks rohkem tutvustada. Just see ongi motiveerinud olümpiaadide algatusrühma. Muidugi ei saa loota, et kõik olümpiaadil osalenud keeleteadlasteks saaksid, kuid pikkamööda loodame siiski levitada teadmisi sellest, mida lingvist tegelikult teeb. Heaks näiteks on siin Peterburi ja Moskva mitmekümneaastane lingvistikaolümpiaadide traditsioon: mitmed kuulsad Venemaalt pärit keeleteadlased on öelnud, et nende huvi oma ala vastu algas just sealt.

Keeleteadlane peab leidma seaduspärasusi mingi keele või keelte ülesehituses. Tänapäeva keeleteadus võib olla väga täpne ja formaalne ning seetõttu pigem täppis- kui humanitaarteadus. Teiselt poolt on keeles ja keelekasutuses ka niisuguseid valdkondi, mis vähemalt esialgu kindlale vormi valamisele väga hästi ei allu ning seega on keeleteaduses ka oma humanitaarsemad valdkonnad. Olümpiaadil saab lahendada muidugi ainult neid ülesandeid, mis näitavad mingis keeles olevat selgepiirilist süsteemi, hägusloogikat nõudvaid olümpiaadiülesandeid pole igal juhul siiamaani suudetud luua.

Senised rahvusvaheliste olümpiaadide ülesanded on seega oma põhiolemuselt järgmised: tingimustes antakse kõigile osavõtjatele ühtviisi võõra keele näited, mille alusel võistleja peab looma selle keele süsteemi ühe osa. Keeleteadlase tööst eristab sellist ülesannet eelkõige piiratud maht, aga ka erandite puudumine, mis kõigis loomulikes keeltes ju olemas on. Igal aastal on vähemalt üks ülesanne olnud ka keeleajaloost, selle lahendamiseks pole aga vaja rohkem eelteadmisi, kui ettekujutust keelemuutuste olemusest. Teoreetiline paradigma ülesannete taga on siiani grammatikaülesannetes olnud eelkõige strukturalistlik, keeleajaloo osas üsna traditsiooniline, võiks isegi öelda noorgrammatiline, kuid eelkõige tähendust puudutavates ülesannetes on näha ka kognitiivse keeleteaduse mõjusid.

Rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad jätkab. Tänavu, nagu juba öeldud, peetakse see Tartu ülikooli juures. Loodame väga, et osavõtvate riikide arv suureneb ja väljub ka Euroopa piirest. Selles mõttes rõõmustas möödunud aastal uustulnukate Soome ja Rumeenia meeskonna osalemine. Loodame ka edaspidi haridus- ja teadusministeeriumi finantseerimisele ja Tartu ülikooli teaduskooli korraldusabile: oleme kõrvalt näinud, kui raske on olümpiaadiga liituda riikidel, kus mõistvus andekate noorte vajaduste suhtes puudub.

RENATE PAJUSALU (1963) on Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse dotsent, Eesti võistkonna juht.