Hans Treimann
“Sulerüütlina Nikitast Gorbani”
Olion, 2005

Harry Õiglane, Voldemar Panso, Harri Jänes, Heino Väli, Kersti Kreismann, Feodor Feodorov (Fedka), Rudolf Rimmel, Astrid Kabur (Reinla), Lepa Anna… Need on vaid käputäis ühel või teisel moel tuntuks saanud inimesi, kellega on Hans Treimann koos töötanud või kelle peale on ta ise oma käänulisel eluteel komistanud. Ning nendega hea suhtleja ja naljavuntsina – ise nimetab ta end parajalt krantsiks autoriks – sõpradeks saanud või hetkeolukorras teineteist leidnud. Just need inimesed mitmete teiste väljavalitute hulgast vaatavad vastu tema mälestustekogumiku “Sulerüütlina Nikitast Gorbani” esikaanelt.

Autor kirjutab: Paljud põgusad kokkusaamised huvitavate inimestega külavaheteedel või põiktänavatel on jätnud oma jälje. Jah, tõepoolest, olgu selleks siis Muhu kolhoosi autojuht, Kessulaiu majakavaht või Raplamaa kolhoosiesimees…

Hans Treimanni ajakirjanikutee saigi alguse Rapla ajalehes Ühistöö Nikita Hrushtshovi sula ajal, 1956. aasta sügisel. Milline oli aeg siis, saad aru, kui loed, kuidas tal tuli proovitööna toimetada ajalehele saabunud kirjatükki “Vältida otsustavalt sugulisi liialdusi”. Praegu ei pakuks see pinget isegi IIIb klassi juntsule. Tol ajal oleks aga toimetaja lennanud kõrges kaares… Kõlblus oli 50 aastat tagasi nii kõrgel tasemel, et mul on tänaseni arusaamatuks jäänud, kuidas sel ajal üldse lapsi sündis, kirjutab Hans.

Samalaadsed naljad ja arusaamad kõlblusest jätkusid Hansu teel Tallinnaski, kui ta omaaegse kroonikaajakirja Pilt ja Sõna galeriid hakkas täiendama. Siis oli ajakirja püsiautor ka kirjanik Helgi Muller. Seoses ühe tema luuletuse avaldamisega Pildis ja Sõnas astus Harju tänaval kord Hansu juurde kirjanik Lilli Promet, näpus neljakandiline korvi moodi käekott, mille iga nurga all üks läikiv nublakas, ja teatas, et Pilt ja Sõna on avaldanud Eesti kõigi aegade kõige pornograafilisema luuletuse. Olin päris imestunud ja ütlesin, et Glavlit (tsensuur) on iga meie rea heaks kiitnud ja ei tahaks kohe kuidagi seda kõrget asutust pornolembuses süüdistada. Siis luges Promet ette Helgi Mulleri luuletuse “Kuu” lõpuread:

Vaja oleks lasta panna

endale ka lüliti.

Paremat ma valgust annaks

seliti ja küliti

ja küsis siis: Mis see on, kui see pornograafia pole?

Raekoja platsiga või selle lähiümbrusega on seotud Hansu mitmed muudki seiklused ja ettevõtmised. Üle selle platsi minnes liikus ta iga päev Pikale tänavale, kus asusid meie päevalehtede kontorid, samuti Pildi ja Sõna toimetus. Teel sinna ja tagasi tuli läbida Saia käik koos Rummu kurviga. Seal ei sõitnud küll mootorrattad, nagu Pirital, vaid see oli ajakirjanike boks, kus kohvi sisse valati soovi korral tilluke kopsikutäis ehtsat Kuuba rummi. Üsna sageli võis seal kohata tuntud mehepoegi ajakirjanike ja kunstirahva hulgast: Pikri följetoniste Leo Kerget ja Harri Lehistet, konservatooriumi kompositsioonitudengit Enn Vetemaad, Noorte Hääle asetoimetajat Viilase Kutti, Rahva Hääle spordikommentaatorit ja malemeistrit Roccot, (alias Vladimir Rozhdestvenski), aga ka Pikri peatoimetaja asetäitjat Edgar Spriiti, kirjanikest kaksikvendi Tuulikuid, Malev Kitse, Heinz Valku, Ilmar Torni, Hugo Hiibust… Kõik parajad lõuapoolikud. Nende anekdoote, lugusid ja maailmaparandusi kõnesoleva raamatu vahelt lugedes võib end kringliks hirnuda.

Hiljem, kui Pilti ja Sõna enam polnud, töötas Hans mõnda aega Horisondis, seekord siis juba päris Raekoja platsil, majas number 17. Esialgu oli ta bioloogiatoimetaja, vahetades välja kirjanikupabereid taotleva Rein Saluri. Hiljem sai peatoimetaja asetäitjaks. Seal puutus ta kokku paljude teadlastega. Nendestki on Hansul oma nägemus. Üks markantsemaid on järgmine. Vähemalt kord kuus astus toimetusse sisse Ustus Agur. Fedka kambrisse jõudmiseks tuli tal sammuda läbi kahe toa, vähemalt seitsme inimese silme alt mööda. Seda ta väärikalt tegigi, ilma et oleks noogutamise või teretamisega end tülitanud. Agur astus ruttamata otsekui üle südaöise turuplatsi ja esimest korda tegi suu lahti alles Fedkat teretades…

Seda kohta raamatust lugesin esimest korda kodus kella ühe paiku öösel ja hakkasin lausa laginal naerma, mispeale kaasagi kõrvaltoas üles ärkas. Värvikas võrdlus ja silme ees kujutluspilt ühest tuntumast teaduse popularisaatorist ühekorraga, vallandasidki selle naerupahvaka. Oli koguni tunne, nagu kõnniksin ise ühel südaöisel turuplatsil, aga mitte inimtühjal – kaugel sellest –, vaid kohvipoode, rannarahne ja tanumaid täis Eestimaal, kus askeldavad Hansu tegelased, kellega hea võimalus taastutvuda või -kohtuda. Nende hulgas on nii shikke prouasid kui valgekraelisi härrasid (tolleaegseid seltsimehi). Aga ka kõrge reputatsiooniga inimesi, kel mõnikord, nagu igal lihtsurelikulgi, vaja lutikaid tappa, või kes kannavad ürpi, mis seljas vaata et sündimisest saati, või kelle pintsakurapati takseerimisel suudad manada silme ette tema viimase toidusedeli… Kuid ühendavaks lüliks nende inimeste vahel on kultuurihuvi ning kunsti ja harituse jagamise tahe ka kõige raskematel aegadel. Neid tegelasi ongi osanud Hans Treimann sõna abil läbi eneseiroonilise heatahtliku itsituse üheks tervikuks maalida. Ka siis, kui 1985. aastal sündinud Aja Pulss Mihhail Gorbatshovi perestroika päevil tema viimaseks ajakirjanduslikuks verstapostiks oli saanud.

Kui võrdlen mõtteis oma töötamist kolmes ajakirjas – Pildis ja Sõnas, Horisondis ja Aja Pulsis – tajun, kuidas aeg võib mõjutada inimesi ja nende käitumist, kirjutab autor oma raamatu lõpuosas. Kuidas, saad teada Hans Treimanni silmade läbi Sinagi, kui seda raamatut loed. See on ainukordne ajalooline dokument omas mahlas!