Nr. Ungari 1956


Artiklid
SINA, TÄHT – TUHAT ÜHEKSASADA VIISKÜMMEND KUUS

A terrible beauty is born
(Yeats)

Järgmine päev, kolmapäeva hommik: tolm, suurtükimürin

ja kannatus; siiski, kui tegin haake

üle Kangelaste väljaku, tuli tahtmine naeratada,

sest kuju (1) ei seisnud enam oma saapasääres,

neljapäev: palaviku punased roosid kõigi näol,

Földvary langes juba teisipäeva õhtul

Rókuse (2) ees; vastaspoolel, kooli pööningul

relvadega lapsed,

reede: veel rohkem verd, tankid, Ligeti (3) pool

patareide suurtükisuudest öösel

tuld vaatan ja värisen: “kohutav

ilu” sünnib nüüd meilgi,

kuus päeva: väävliga töödeldud nägudega koolnud

pisikese lillekimbuga rinnal, kõnniteel,

(Vabariigi väljak), lendlehed, rüsin,

silme ees väike õõtsuv vikerkaar,

kallistused Kirjanike Liidus,

asjade pakkimine ja kojuminek,

üleskistud rööpad ning kokkutassitud barrikaadid: nende kohal

vabaduse liilialõhn,

tuhat seitsesada kolm (4), tuhat kaheksasada nelikümmend kaheksa (5)

ja viiskümmend kuus: kord iga saja aasta sees

end sirgu ajame oma piinajate ees,

saagu mis saab, õnn, et olen seda mõistnud,

ja jälle reede: seisame Doonau ääres,

päike murdub läbi suitsu ja udu; vahest

siiski veel midagi korda läheb, eha purpurne

brokaat Zsuzsa linalakkjuustel,

ja laupäev: koidikuks jäänud vaid lootus,

õhtuks on selge: meie kõridel nuga,

idas, silmapiiri taga rähmjad

pilved, läänes võltspühadusest röhkimine,

kahesaja tuhandekesi läksime; enam ei elaks ma üle

vanglat, ja kui keegi ei tulegi minuga:

Arpadi (6) aegust mus kodumaa elab,

iga ta orgu ja küngast ma tunnen,

ta on mu kodumaa ka siis, kui kaugel tast olen,

kuigi seni ei hoolind, kuigi teine muld katab,

ja on’s sel siis tähtsust, kui mu poeg kord

ingliskeelselt mind kutsub ega ungarlast enam tast saa?

Kõik selle, mis alles jäi, kümne või saja aasta pärast

ma nooruselt tagasi saan:

tagant tulijad näevad: eestoas minu

mantel veel rippumas varnas.


Tuhat üheksasada viiskümmend kuus – ei mälestus

ega möödanik ole sa, aegade lugu,

vaid üks väljalõikamatus mu olemusest –

kehaosa, mis minuga suundus

Kõiksuse halastamatusse, selles

Olematuse vesi pahiseb

käsipuudeta silla all. Minu elule

andsid sa mõtte, unenäo metsiku mõtte

andsid mu öödeks ja soovi passiooniks

ning rõõmu; alati võtsid mul käest,

kui komistasin, aitasid üles

ega lasknud mul känguda vanalt,

tuhat üheksasada viiskümmend kuus – minu täht,

raske tee, aga kerge koos sinuga oli see käia!

Igihaljalt paistad mu valgeile juustele,

Veel kaua sära mu kalmu kohal, sa täht.


Ungari keelest Ene Asu-Õunas


Märkused


1. Vihje Stalini ausambale, mis 23. oktoobril maha võeti ja ära lõhuti.

2. Rókus – haigla Budapesti keskuses.

3. Liget ehk Városliget – park Kangelaste väljaku taga.

4. 1703 oli suurvürst Rákóczi juhitud Austria-vastase vabadusvõitluse algus.

5. 1848 oli kodanliku revolutsiooni puhkemise aasta Ungaris ja Austria-vastase vabadussõja algus.

6. Arpad oli Ungari hõimude juht aastal 896, ungarlaste praeguse kodumaa hõivamise ajal.



AUTORIST

György Faludy, Ungari luule enfant terrible


Septembri algul, kolm nädalat enne oma 96. sünnipäeva, lahkus Ungari luule kunagine enfant terrible György Faludy, kes, olles küll sündinud 1910. aastal Austria-Ungari keisririigis, jõudis 2002. aastal sõlmida veel kolmanda abielu endast 66 aastat noorema Fanni Kovácsiga. 16. sajandil elanud luuletajast Bálint Balassist saadik pole Ungaris vist olnud ühtki teist poeeti, kes, trotsides saatust, oleks endale kaela tõmmanud nii palju hädaohte kui tema. Skandaalidega ja Prantsuse poeedi Villoni “ümberluuletamisega” tegi ta endale nime juba 1930. aastatel. Õppides ja reisides käis ta läbi pool Euroopat. Alustanud Viinist, jõudis ta Saksamaa ja Itaalia kaudu Pariisi. 1936.–1937. aastal ilmunud luuletustes astus Faludy teravalt välja Saksamaal pead tõstnud natsismi vastu. Viiralti “Põrgu” või Picasso “Guernica” taolistes nägemustes kuulutas luuletaja ette tulevase sõja õudusi. Sõja algus tabas teda Pariisis, kuid oma natsivastasuse ning juudi päritolu tõttu oli ta sunnitud sealt põgenema. Faludy järgmiste luuletuste signeerimispaikadeks said Casablanca, Tanger ja Marrakech. “Eluloolistel põhjustel” astus ta vabatahtlikuna Ameerika sõjaväkke, olles samal ajal Vaba Ungari Liikumise noorimaks liikmeks. Ta ei soovinud, et kunagi seisaks leksikonides tema nime all tekst:

“Innustades teisi diktatuuri vastu sõdima jäi ta ise New Yorki … kirjutas hulga artikleid ... kaks päris kobedat luuletust.”

Sõjas jäi Faludy siiski ellu ja naasis Nõukogude okupatsiooni alla sattunud Ungarisse. Peagi sai talle selgeks, et niipea, kui pääsevad võimule kommunistid, ootab teda ta kommunistliku diktatuuri vastase hoiaku ja luuletuste pärast vangla. Kuna uudishimu ja soov jääda poeediks ei lubanud tal kodumaalt lahkuda, tuli tal õige pea omaenese nahal kogeda Ungari kõige kurikuulsama stalinistliku surmalaagri Recski õudusi. Selles olukorras aitas tal vastu pidada ja ellu jääda luuletuste kirjutamine. Kuna paberit ei olnud, õppisid vangikaaslased tema luuletused pähe, et need autori surma puhul kaduma ei läheks.

Pärast 1956. aasta revolutsiooni emigreerus Faludy Londoni, Firenze ja Malta kaudu Kanadasse, kust naasis Ungarisse alles 1989. Raugaeas hakkas ta üha süvenenumalt juurdlema inimeksistentsi põhiprobleemide üle. Ühes 1999. aasta sügisel antud teleintervjuus arutles luuletaja hea ja kurja olemuse üle, tunnistades siiralt, et pelgalt sõnade abil ei ole ta võimeline nende vahet kirjeldama. Tegutsedes aga, väitis Faludy, tunneb inimene otsekohe, kui ta on valesti talitanud. Õigesti toimides ei tunne inimene midagi, või kui ehk siiski, siis alles palju hiljem … Mida tundis kirjanik siis, kui ta 70-aastase vaheaja järel pääses uuesti kõmulehtede esikaanele oma albumiga, mida illustreerisid aktifotod temast ja tema noorest naisest, jääb nüüd juba igaveseks saladuseks.


Urmas Bereczki




György Faludy