Nr. Ungari 1956


Artiklid
Praha, Pariis ja Budapest

Isiklik ajalugu, 1968

Kui mõtlen endamisi aastale 1968, meenub mulle alati kaks linnanime: Praha ja Pariis. Näiliselt oli Ungari jaoks tähtsam Praha, sest see, mis toimus 1968 Prahas, näis teatud mõttes 1956. aasta jätkuna. Ärme unustame, et peale looduslike seismiliste vööndite on olemas ka poliitilisi. Ungari kuulus aastatel 1945–1989 ühte sellisesse seismilisse vööndisse ja selles vööndis värises maa kord ühes, kord teises linnas. Oli nõrgemaid ja tugevamaid värinaid, samuti järeltõukeid. 1956 toimus selles seismilises vööndis kõige tugevam maavärin, kuid Ungarile olid tähtsad ka varasemad ja hilisemad värinad, sealhulgas see, mis toimus 1968 Tšehhoslovakkias ja läks ajalukku Praha kevade nime all.

Praha kevad oli avalikkuse triumf. Noh, see on küll väga tähtis. Avalikkus tähendab seda, et on olemas foorumid, kus inimesed kuulevad üksteise arvamusi ja saavad ka ise sõna sekka öelda – plaksutada, “elagu!” hüüda, vaielda. Avalikkus on ruum, kuhu sisenemiseks ei ole vaja ette näidata liikmepiletit, nagu mõne partei koosolekul, vaid kus igaüks saab vaidlustes ja mõttetöös osaleda. Prahas püüti kujundada just sellist avalikkust. Tuntud on pamflett “Kaks tuhat sõna”, millele allakirjutanud olid olemuselt küll kommunistid, kuid nad püüdsid avada ust mõnele võimalusele, mida pakub vabadus.

Ka Tšehhoslovakkia reformiliikumisele tegi lõpu Nõukogude Liidu sekkumine, kuid tulemused olid sootuks teistsugused kui 1956. aastal Ungaris. Meil oli tagajärjeks massiliselt hukkamisi, vangistamisi ja küüditamisi. Tšehhoslovakkias ei hukatud kedagi ja ka politsei vägivald ei olnud nii tugev, kuid inimeste ilmajätmine kodanikuõigustest toimus tegelikult palju pikema aja vältel kui Ungaris.

Pariis 1968 on midagi muud ja pealtnäha on sellel vähem ühist olukorraga, mida me Ungaris läbi elasime. Kuid ma arvan, et see on nii ainult näiliselt. Pariisi meeleavalduste ja noorsooliikumiste mõjul kujunes ka Ungaris välja alternatiivkultuur, tekkis alternatiivseid teatritruppe ja ansambleid, kes mõjutasid oluliselt toonaste noorte elu.

Minu jaoks on need kaks sündmust omavahel tugevasti seotud. Nad on seotud isegi 1956. aastaga, mille revolutsioon oli minu elu kõige positiivsem poliitika- ja ajalooelamus ning on selleks jäänud tänini. Ühelt poolt oleme aastat 1968 Tšehhoslovakkias algusest peale alati võrrelnud 1956. aastaga Ungaris. Algul ütlesime, et meil sekkusid Nõukogude väed sellepärast, et oli ülestõus, aga nüüd teevad meie naabrid targemini, sest seal ei ole ülestõusu, nad on ettevaatlikumad, plahvatust ei tule, küllap nad ujuvad välja. Ja kui nad välja ei ujunud, pöörati samad väited ümber: meil oli õigus, sest meie läksime lõpuni, meil olid relvad ja ülestõus, mis jättis ungarlaste iseloomust positiivsema mulje kui peitupugemine või kompromissidele minek, sest ka siis oleks sekkutud. Nemad ei käinud seda teed lõpuni, mille meie lõpuni käisime, ja Nõukogude Liit sekkus ometi ka nende asjadesse.

Selline argumentatsioon varjas aga veidi seda, et tegemist on ühise asjaga. Muutusime teineteise vastu teatud määral ükskõikseks. Ärme unustame, et aastal 1956 seisid Tšehhoslovakkia haritlased täiesti vait. Nad vaatasid Ungaris toimuvat pigem antipaatia kui sümpaatiaga. Võib-olla ka sellepärast, et neil oli, mida kaotada, meil aga mitte. 1968-ndal oli aga meilgi midagi kaotada. See “miski” oli “guljašikommunism”, vähemalt esimesed sammud selle poole. Tollal jäi Ungari Tšehhoslovakkia sündmuste suhtes peaaegu ükskõikseks, eriti pärast Nõukogude Liidu sekkumist. Pärast seda kui ma olin koos mõne sõbraga selle sekkumise vastu protestinud, vaikiti meid täielikult maha. Solidaarsus naabritega oleks ohustanud seda, mille me olime juba saavutanud.

Maavärinatega oli niisiis see probleem, et nad ei toimunud kunagi sünkroonis. Kui värises seal, siis ei värisenud siin. Kui värises siin, ei värisenud seal. Kunagi ei värisenud mõlemal pool korraga. Seal, kus maa ei värisenud, tunti mingil määral vastumeelsust nende suhtes, kelle juures parajasti värises. Vaatame, mis toimus 1968. aasta alguses Ungaris.

Tollal võeti kasutusele niinimetatud uus majandusmehhanism, kuigi me veel vaevu seda adusime. Igatahes vaatasime tulevikku suurte ootustega, sest kus on majandusreform, seal ei lase ka poliitiline reform end kaua oodata. Me rääkisime reformist, kuigi olime 1956-ndal kord juba jõudnud järeldusele, et seda süsteemi on võimatu reformida. Kui me 1968-ndal ootasime, et majandusreform toob kaasa poliitilise reformi, olime nõustunud mõttekäiguga, mille olime kord juba tagasi lükanud. Ometi hakkasime sellesse võimalusse uskuma, sest kogu aeg “ei” öelda, alati skeptiline olla ei ole tegelikult hea poliitika ning ka psühholoogiliselt pole see kuigi tasuv. Ka Lukács oli selles vaimus intervjuu andnud, nii et me uskusime poliitilisse reformi.

Tänapäeval kõlab selliseid märkusi, et 1956 oli tegelikult sotsialistlik revolutsioon. Mina ütleksin, et see oli riigivastane, Nõukogude-vastane, kommunismivastane ja vägivallavastane revolutsioon. Mingis mõttes oli see sotsialistlik, kuid anarhistlikus mõttes ja mitte mingil juhul selles mõttes, milles kommunism ennast sotsialistlikuks pidas. Kui me ütlesime, et seda süsteemi pole võimalik reformida, pidasime silmas riiklikult juhitavat, terroristlikku ja vägivaldset kommunismi. Me ei pidanud silmas sotsialismi ja seepärast võisime tervitada aastat 1956, seepärast võisime olla temasse armunud samal ajal kui ütlesime, et süsteemi ei saa reformida.

See veider suhe reformi ja revolutsiooniga on määranud ära ka minu suhte Prantsusmaa 1968. aastaga, milles – andke andeks – ma olen näinud veidi Ungari 1956. aasta suurt, maailmaajaloolist, lääneeuroopalikku varianti. Seda, et vabadus tekib kusagil iseenesest, spontaanselt. Ärge nüüd küsige, kui palju on selles illusiooni – muidugi on seda palju, kuid mitte ainult. Inimesed on tänavatel, tekivad rühmitused, alustatakse uut elu, hakatakse teisiti rääkima ja riides käima. Inimeste vahel kujuneb välja mingi solidaarsuse vorm. Nad astuvad üles institutsioonide vastu, nagu meie astusime üles tollaste institutsioonide vastu, nemad mitte niivõrd riigi vastu, kuivõrd vanglate, haiglate ja koolide vastu – kõige konservatiivse vastu. Meie pidasime tollal Ungari kommunistlikku süsteemi konservatiivseks süsteemiks. Mitte tänapäeva mõttes konservatiivseks, vaid konservatiivseks süsteemiks, mis kustutab meis vabaduse. Ei salli spontaansust, seda, et me organiseerume ja teeme poliitikat nii, nagu ise tahame. Kirjutab ette, mida me tohime koolis kanda, millest rääkida, kuidas elada. Seega määras süsteem kindlaks meie elulaadi. Seda me kirjeldasimegi sõnaga “konservatiivne”. See tähendas mulle Ungari 1956 ja Prantsusmaa 1968 sugulust: see konservatiivsuse vastane vasakpoolne – ja vägagi sotsialistlik – kodanikuallumatuse liikumine. Kummalgi maal ei juhtinud parteid seda, mis toimus.

Ungaris kujunesid parteid hiljem – tänaval, inimeste peas ja revolutsioonikomiteedes toimus kõik spontaanselt. Ja seda nägin ma ka Prantsusmaal: spontaanselt lokkavat rahvaliikumist.

Nüüd näib mulle juba nii, et see oli esimene samm selles suunas, mida tänapäeval nimetatakse postmodernseks. See liikumine oli ühelt poolt heterogeenne, koosnedes täiesti erinevatest elementidest. Algul läks liikvele sisuliselt kogu Pariis, seejärel toetasid noorte liikumist töölised, korraldades streigi. Üliõpilased tahtsid teistsugust ülikooli. Tollal oli ülikoolides õppejõud absoluutne autoriteet, tudeng kuulas ainult sõna ega saanud kuidagi kaasa rääkida, mida ta hakkab õppima, kõik pandi kõrgemalt poolt paika. Üliõpilasrahutused olid suunatud selle vastu. Tudengid ütlesid: me oleme täiskasvanud inimesed ja õppiminegi on omamoodi töö, sest ühiskond vajab meie õppimist selleks, et toimida. Palun võtke meid tõsiselt, meiegi tahame osa võtta selle otsustamisest, mis ülikoolis toimub. See liikumine oli kodanikuühiskonna algatatud, parteid – isegi kommunistlik partei – olid selle vastu.

Milliseid liikumisi on Euroopas üleüldse olnud? Sotsiaaldemokraatlik liikumine, kommunistlik liikumine, natslik liikumine, fašistlik liikumine – ikka on liikumisi algatanud poliitilised parteid. Ühiskond ise ei liikunud, vaid seda liigutasid erakonnad, kes mobiliseerisid noori ja töölisi, ajasid liikvele kõikvõimalikke inimrühmi ja käsutasid neid tänavale. Inimesed läksid meeleldi, kuid neid oli organiseeritud, neile olid ette antud loosungid, mida nad pidid kordama. 1956. ja 1968. aasta liikumised olid teistsugused. Mäletan, et kui me läksime 23. oktoobril meelt avaldama, katsetasime loosungitega. Üks ütles: “Imre Nagy valitsusse!”, ja me hakkasime seda karjuma. Teine ütles: “Ungari vabaks ja sõltumatuks!” ja me hakkasime ka seda karjuma. Igaüks pakkus midagi uut ja me proovisime järele, mida on võimalik karjuda.

Mais 1968 tundsin ma, et midagi sarnast toimub seal, Pariisis.

Ajakirjast Rubicon 3/2001 tõlkinud Sander Liivak.


AUTORIST: AGNES HELLER on sündinud 1929. aastal Budapestis keskklassi kuuluvas Ungari juudi perekonnas. Ülikooliõpinguid alustas ta 1947. aastal füüsika ja keemia alal. Sõbra mõjul läks Heller kuulama György Lukácsi filosoofialoenguid ning hakkas varsti tema õpilasekski. Lukácsist sai hiljem üks väheseid raudse eesriide taga tegutsevaid väljapaistvaid marksistlikke mõtlejaid. Heller astus veel enne raudse eesriide lõplikku allalangemist (1948) Ungari kommunistliku partei liikmeks. 1955. aastal oli ta juba Budapesti ülikooli õppejõud. 1956. aasta revolutsioon, tema elu tähtsaim poliitiline sündmus, süvendas temas veendumust, et Marxi ideid tuleb rakendada erinevates riikides erineval viisil. Pärast revolutsiooni heideti Heller välja nii parteist kui ka ülikoolist. 1963. ja 1973. aasta vahel töötas ta Ungari Teaduste Akadeemia sotsioloogilises uurimisrühmas. 1968 avaldas Heller protesti Tšehhoslovakkia okupeerimise vastu. 1977 emigreerus ta Austraaliasse. 1986. aastast on Heller New Yorgi New School for Social Research’i Hannah Arendt-professor. Ungarisse naasis Heller 1989. Sellest ajast kuni pensionileminekuni töötas Ágnes Heller Budapesti ja Szegedi ülikoolis.




Agnes Heller