Nr. Ungari 1956


Artiklid
Vale kuubis

UNGARI 2006

Umbes kuu aega enne 1956. aasta Ungari revolutsiooni aastapäeva vapustasid Ungarit sündmused, mis lõid laineid pea kogu maailmas. Horisont küsis, kuidas selgitaks ja põhjendaks tänast olukorda Ungaris käesoleva lisaväljaande koostaja URMAS BERECZKI.



18. septembril sai avalikuks Ungari peaministri Ferenc Gyurcsanyi kevadine, rohkesti vulgaarseid väljendeid sisaldanud kõne, mille ta pidas Ungari Sotsialistliku Partei parlamendifraktsiooni kinnisel istungil. Kõnes tunnistas Gyurcsany, et oma võimuloleku pooleteise-kahe aasta jooksul ei ole ta teinud muud, kui valetanud ja võltsinud majandusnäitajaid selleks, et 2006. aasta kevade parlamendivalimistel uuesti võimule tulla. Ta tunnistas ka, et sotsialistide ja liberaalide valitsus polnud eelmise nelja aasta (2002–2006) jooksul teinud mitte midagi. Kõne vallandas Ungaris enneolematu usalduskriisi ja tohutu spontaanse pahameelelaine, mis väljendus nii rahumeelsetes demonstratsioonides kui ka väidetavalt jalgpallihuligaanide osavõtul toimunud tänavarahutustes.

Kaks nädalat pärast skandaali puhkemist, 2. oktoobril, toimusid Ungaris kohalikud valimised. Nende osavõtuprotsent oli viimase 16 aasta kõrgeim. Selle põhjal arvatakse, et rahvas tahtis avaldada arvamust ka riiklikul tasandil toimunu kohta. Valimistel sai paremtsentristlik opositsioonipartei FIDESZ ülekaalu 18 komitaadis 19-st ning ühes mandaate võrdselt valitsusparteidega, võites samuti 23-st komitaadi staatusega linnast 16-s. Budapestis võitsid küll valitsusparteid, kuid nende positsioon nõrgenes tunduvalt.


Kujunenud olukorra mõistmiseks peame heitma pilgu Ungari ühiskonna kujunemisele pärast 1956. aasta revolutsiooni. See oli aeg, mil massirepressioonid asendusid leebemate meetmetega, mida Hrushtshov nimetas hellitavalt “guljashikommunismiks”. “Guljashikommunismi” iseloomustasid suhteliselt suurem era- ja kultuurieluline vabadus ning võimalus reisida lääneriikidesse. Selle eelduseks oli aga 1956. aasta revolutsiooni tõeliste nõudmiste ja Nõukogude okupatsiooni unustamine, teiste sõnadega enesetsensuuri kehtestamine. Enesetsensuur ja teistest sotsriikidest märksa rafineeritum, varjatum propaganda muutsid paljud toonase võimu toetajateks.1968. aastal kehtestatud nn uus majandusmehhanism lõi võimaluse piiratud turumajanduse toimimiseks. Tänu sellele kasvas 1980. aastateks üles terve põlvkond majandusinimesi, kes orienteerusid vabas turumajanduses märksa paremini kui nende kolleegid teistes idablokki riikides ja see andis Ungarile suure eelise kommunismi kokkuvarisemise ajaks.


1980. aastate lõpus mõistsid Ungari kommunistid, et endisel viisil jätkates nad enam kaua võimul püsida ei suuda. Seepärast alustati alates 1988. aastast riigiomandi “innovatiivset” privatiseerimist, st erastamist riigiettevõtete direktoritele. Osa poliitilisest nomenklatuurist suundus samuti ärisse, kasutades ära oma positsiooni ja sidemed. Selles protsessis osales eriti agaralt Ungari komsomoli ehk KISZ-i juhtkond, kuhu kuulusid ka Ungari praegune peaminister ja majandusminister, mõlemad nüüd miljardärid. Esimestel vabadel valimistel tulid võimule paremtsentristlikud jõud Ungari Demokraatliku Foorumi juhtimisel, kes ei suutnud aga elanikele selgitada eelseisvate majandusreformide põhjusi ja tagajärgi. Parempoolse valitsuse suureks majandustaagaks oli kommunistidelt päritud 20 miljardi dollariline välisvõlg, mis oli 1970.–1980. aastatel lääneriikidelt võetud, päästmaks sotsialistlikku majandussüsteemi kokkuvarisemisest. Ummikusse jõudnud süsteemilt päritud lahendamata probleemide ja heaoluühiskonna tulemata jäämise tõttu pettunud rahvas pööras oma sümpaatia tasapisi endiste kommunistide poole (Ungari Sotsialistlik Partei), keda toetasid nii uued pankurid ja töösturid kui ka ajakirjandus.


Ungari ajakirjandus erastati 1990. aastate algul põhiliselt lääne kapitalile. Ent ajalehetoimetused suutsid sõlmida kollektiivlepingud, mis kohustasid uut omanikku säilitama endist meeskonda ja peatoimetajat. Need olid veel Kadari režiimi ajal sotsialiseerunud ajakirjanikud, kelle sümpaatia kuulus pahempoolsetele ka uutes oludes.


1994. aastal toimunud teistel vabadel valimistel tulid Ungaris võimule sotsialistid. Nende liitlaseks said algselt kommunismivastastest dissidentidest välja kasvanud pahemliberaalsed, vabad demokraadid (Vabade Demokraatide Liit), kes olid eelmiste valimistega võrreldes kaotanud palju populaarsust, tõenäoliselt tänu oma kannapöördele. Sel perioodil jagati vaba eetriruum laiali raadio ja televisiooni erakanalitele. Eespool mainitud põhjustel sattus see enamjaolt samuti valitsuskoalitsioonile sümpatiseerivate omanike kätte. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ligi 85 protsenti meediast toetab tänini sotsialiste ja liberaale. See võimaldab neil juhtida üldsuse tähelepanu just nendele asjadele ja just selliselt, nagu see on meelepärane nende seljataga seisvatele poliitilistele jõududele. Parempoolne meedia ei kujuta endast ei tiraazhi ega taseme poolest tasakaalustavat alternatiivi pahempoolsetele.


Ungari võimuvõitluses ei saa jätta mainimata üht nähtamatut tegurit, endist poliitilist julgeolekuteenistust. See saadeti küll 1990. aastal laiali, kuid tegelikkuses ei keelatud neil osalemast hilisemas poliitikaelus. Keegi ei tea, millega tegelevad need 10 000 inimest praegu, nende nimesid ei ole avalikustatud. On aga teada, et endise poliitilise julgeolekuteenistuse juhtivad töötajad olid tihedalt seotud nii poliitilise, majandusliku, kultuurilise kui ajakirjandusliku nomenklatuuriga. Juhtivad ajakirjanikud olid ka ise enamasti sama asutuse teenistuses. Eeldades, et endiste julgeolekutöötajate meelsus ja eelistused ei ole muutunud, võib oletada, et paljud neist rakendavad oma oskusi ja teadmisi, miks mitte ka informatsiooni sotsialistide huvides.


1998. aastal, kolmandatel vabadel valimistel tuli võimule vahepeal tugevaimaks paremtsentristlikuks jõuks kasvanud Noorte Demokraatide Liit ehk FIDESZ. Sel perioodil peeti Ungarit rahvusvaheliselt pea igas valdkonnas üheks juhtivaks EL-i kandidaatriigiks. Nende aastate jooksul suutis Ungari tagasi maksta ka märkimisväärse osa riigi välislaenust. Nelja eduka valitsemisaasta ja suhteliselt kõrge populaarsuse kiuste kaotasid kodanlikud jõud 2002. aastal valimised. Kaotuse põhjustena mainiti sotsialistide paremat organiseeritust ja laimule ja ebareaalsetele lubadustele toetunud valimiskampaaniat, mida juhtisid väljapaistvad välismaa (Ameerika ja Iisraeli) spetsialistid ja millele parempoolsed ei osanud adekvaatselt reageerida.


Pärast valimisi tuli lubadused vähemalt osaliselt ellu viia. Sotsialistidest ja vabadest demokraatidest koosnev valitsusliit võttis aastatel 2002–2006 300 miljardi krooni ulatuses välislaenu ja kulutas ära privatiseerimistuludest laekunud 120 miljardit krooni, suutmata tagant järele aru anda, milleks need 420 miljardit krooni kasutati. Samuti ei ole aru antud EL-i toetuste kasutamisest. Rahvusvahelised võrdlused näitavad, et majandusnäitajate poolest on Ungari nüüd uute El-i liikmesriikide seas üks viimaseid.


Sotsialistide 2006. aasta valimiskampaanias oli küll juttu “mürinal töötavast majandusest” ja üliheadest näitajatest, aga sellele paradoksile andis vastuse juba peaminister Gyurcsany ise oma skandaalses kõnes. Nii erakond ja valitsus kui ka paljud välisvaatlejad peavad Gyurcsanyt siiski meheks, kellele tuleks usaldada Ungari väljajuhtimine raskustest, mille on põhjustanud sama mehe ja sama valitsuse poliitika. Teiste sõnadega – valitsus oma vigadega vedas kogu riigi sügavasse kriisi ja tahab nüüd lasta petetud rahval ka selle kulud kinni maksta. See viitab juba niisugusele orwellikule mõttekäigule, mis ei vajagi loogilist põhjendust.


Ungari president Laszló Sólyom arvas oma valimisjärgses telekõnes siiski, et peaminister kasutab võimu säilitamiseks lubamatuid vahendeid, mis õõnestavad rahva usaldust demokraatiasse. Usalduseta ei saa aga ellu viia reforme, mis nõuavad elanikelt suuri ohvreid.


Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et skandaal peaministriga on ainult üks näitaja paljude hulgast, mis viitavad, et Ungaril on kõrvalekaldeid demokraatlikult teelt. Mitmete sõltumatute institutsioonide, nagu statistikaameti, rahandusorganisatsioonide riikliku ülemvalve, rahvuspanga jt iseseisvust on kärbitud ja üldiselt on erakondlik kuuluvus või vähemalt teatud erakondade toetus kõikides juhtivates riigiametites muutumas tähtsamaks kui ametialane pädevus. Inimesed kardavad suud pruukida, kardavad oma töökohtade pärast. Riigi valitsemisviis vajab korrigeerimist. Kas koos puhkenud usalduskriisiga saavad alguse muutused, näitab tulevik. Kui korrektsioon, poliitilise maastiku tasakaalustumine ja poliitiliste jõudude vastastikune enesepiiramine jääb ära, võib tulevikus oodata Ungaris uusi spontaanseid rahutusi, mis alluvad üha vähem poliitiliste erakondade kontrollile.


Urmas Bereczkiga vestles Kärt Jänes-Kapp.






ERINUMBRI KOOSTAJAST: URMAS BERECZKI (1957) on sündinud Pärnus, lõpetanud 1975 gümnaasiumi Budapestis ning 1983 ajaloo- ja keeleõpingud Budapesti Ülikoolis, jätkanud 1988–1991 keraamikaõpingutega Firenzes ja Faenzas (Itaalia). Aastail 1992–1996 töötas ta diplomaadina Ungari Suursaatkonnas Helsingis, 1999–2005 Ungari Instituudi direktorina Tallinnas. Hetkel vabakutseline kunstnik ja ajaloolane, Eesti Ungari Seltsi hea sõber.