Me kõik oleme Eestimaal tulnukad. Geoloogilises mõttes üsna hiljuti taandus siit jääliustik, seejärel saabusid üksteise järel elusolendid: algul vetikad, samblikud ja samblad, siis tarnad, vaevakased, lemmingud, põhjapõdrad ... palju hiljem kuused, tammed, hirved, pääsukesed ... ja millalgi vahepeal ka inimene. Selle umbes kümne kuni kaheteist tuhande aasta jooksul on kohalik floora ja fauna täienenud ikka sisserände teel. Ning ajapikku mõned liigid ka kaotanud. Kohapeal pole nii lühikese aja sees jõudnud tekkida uusi looma- ega taimeliike. Ent siiski: meil on oma saaremaa robirohi.

Inimene on, kas meelega või kogemata, kaasa aidanud sadade liikide tulekule. Kes loeks kokku kõik need põlluviljad, umbrohud, ilulilled ja metsapuud, mida siia on külvatud või istutatud? Paljud neist on naturaliseerunud (siinsete oludega kohanenud) ja elavad omatahtsi edasi. Koduloomi on meil isegi arvukamalt kui metsikuid suurimetajaid, olgugi et nad tavaliselt metsa ei kipu. Aga näiteks sissetoodud kährik, ondatra ja mink elavad rõõmsalt vabaduses. Meie soovimatutest kaaslastest meenutagem kas või koduhiirt, kodurotti ja rändrotti. Inimesele järgnevaid putukaid ja usse me tavaliselt ei märkagi, kui pole just tegemist kahjuritega.

Maailm jääb üha väiksemaks. Lennukiga saab juba mõne tunni jooksul ühelt mandrilt teisele; ringisebivaid kaubalaevu ei jõua loendadagi. Koos inimestega reisivad iga päev ja tund ka mitmesugused loomad, taimed ja pisilased. Näiteks gripiviirused.

Tulnukas ees, pahandus järel. Viimasel ajal peetakse võõrliikide sissetoomist loodusesse, olgu see siis tahes või tahtmata, pahaks ja ohtlikuks. Nimetatakse bioloogiliseks reostamiseks, ja õigusega. Enamik tulnukaid küll hukkub, aga mõni liik kohaneb ja loob uuel kodumaal püsiva asurkonna. Halvemal juhul hakkab kohalikke liike välja tõrjuma ja elukooslusi (inimese meelest) rikkuma, nagu näiteks meil viimastel aastakümnetel mink ja Sosnovski karuputk. Või Kaug-Idast koos sealsete mesilastega Euroopasse toodud varroa-lest. Kõige hullem on selles suhtes olukord Austraalias ja Uus-Meremaal, kus tulnukad on omamaise elustiku suures osas kõrvale tõrjunud, osalt hävitanudki [4].

Veekogudes hakkasid tulnukliigid end halvast küljest näitama alates 19. sajandist. Euroopasse sattunud kanada vesikatk (Elodea canadensis) hakkas siin kõikjal kraave ning kanaleid ummistama. Teine ameeriklane, ondatra (Ondatra zibethina), asus õõnestama tiikide kaldaid ja paise.

Rändkarbi (Dreissena polymorpha) levimise lugu Musta mere jõesuudmeist mööda Euroopa laevatatavaid jõgesid ning kanaleid algas juba 19. sajandil. Peipsisse jõudis rändkarp vist Venemaalt 1930. aastail [18], paljudesse teistesse Eesti järvedesse järk-järgult hiljem. Praegu on rändkarpi Peipsis kaalu järgi rohkem kui kõiki teisi loomi kokku; tema kojad katavad paksu lademena suurt osa järvepõhjast. Peipsile on temast kasugi, sest ta puhastab vett hõljumist, hoiab seda selgemana [24]. Kui aga oleks saanud teoks nõukogude ajal kavatsetud veejuhe Peipsist Ülemiste järve Tallinnas, siis oleksid küll kõik selle torud, kanalid ja filtrid varsti rändkarbi kobaraid täis olnud. Algul elusaid karpe, varsti ka nende mädanevaid laipu.

20. sajandi teisel poolel sattusid rändkarp ja tema sõsarliik Dreissena bugensis (ingliskeelsete nimetustega vastavalt zebra mussel ja quagga mussel), vist kaubalaevade ballastveega, Suurde järvistusse Põhja-Ameerikas. Sealgi põhjustavad nad olulisi muutusi järvede elukooslustes ja häireid vesiehitustes.

Meie järvedes tavaline vesikirbuline Bythotrephes longimanus on Põhja-Ameerikas tülikas võõrliik, kes röövloomana kohalikku loomset planktonit hävitab. Suure järvistu põhi on täis Euroopa päritoluga väheharjasusside liike. Ja nii edasi. Ameerika ei jää Euroopale võlgu: Chesapeake’i lahe ümbrusest pärit riimveeline kammloom Mnemiopsis leidyi kodunes hiljuti Mustas ja Aasovi meres ning sõi ära nii kalamaimud kui ka nende toidu. Läänemerre pole ta veel sattunud, aga küll ta jõuab. See-eest laiutab juba Eesti merepõhjas ameeriklasest hulkharjasuss Marenzelleria viridis, palju edukam oma kohapealsetest sugulastest [10]. Ja Pärnu lahes takerdub kalurite võrkudesse pisike pikasabaline vesikirbuline Cercopagis pengoi, Kaspia merest pärit [15].

Tulnukate tagasitõrjumisest on saanud omaette teadusharu. Nende ilmumist ja levimist registreeritakse hoole ning hirmuga. Taotletakse rahvusvahelisi lepinguid, et näiteks üle ookeani saabuvad kaubalaevad oma ballastvee juba kaugel avamerel, enne sadamasse või jõkke sisenemist ära vahetaksid. Laevaomanikule tähendab see küll lisakulu, aga võib mõne veel kallima pahanduse ära hoida. Iseasi, kuivõrd sellest näiteks riimveelises Läänemeres abi oleks [13].

Me loodust julgelt muudame ... Veel 30–50 aastat tagasi suhtuti asjasse teisiti. Nõukogude Liidus arvati, et loodust tuleb inimese huvides julgesti ümber kujundada, sealhulgas sissetoodud kasulike liikidega rikastada. (Mujal maailmas, näiteks USA-s või Uus-Meremaal, lõppes selline vaimustus palju varem.) Oli ju loodust ennegi muudetud: metsa põlluks raadatud, soid kuivendatud, hunte ning röövlinde hävitatud ja palju muud. Juba baltisaksa mõisnikud, hiljem ka Eesti Vabariik, püüdsid asustada meie väiksematesse järvedesse seal seni puudunud vääriskalu. Peipsi siig ei kodunenud, aga näiteks koha jäi küll paljudes kohtades alles, samuti rääbis Saadjärves ja Ülemistes.

Nõukogude ajal sumati meie järvedesse kahju kartmata paljusid eksootilisi kalu: amuuri sasaani, nelmat, tuurlasi jt. Ka taimtoidulise valge amuuri kaks vana ja hiiglasuurt isendit, kes hiljuti Võrtsjärvest püüti, pärinevad tollest perioodist. Saadjärve toodi Armeeniast, Sevani järvest kalakest nimetusega ramuul, kes kodujärves kividelt toiduks vetikaid kraabib. Ka Saadjärve kive kattis siis läbipaistva vee all õhuke vetikakirme. Ramuul siin elama ei jäänud, see-eest on Saadjärv läinud sogasemaks ja niitvetikad lokkavad põhjas nagu Kalevipoja habe. Enamasti ei hakka eksootilised vääriskalad meil sigima ja seepärast ei jäägi püsima. Iseasi on pisike kaugida unimudil (Percottus glenii), kes on akvaariumipidajate ja kassile-õngitsejate toel tasapisi Venemaalt juba Narva jõkke jõudnud [17]. Muide, miks ei võiks me laenata eesti keelde tema toredat venekeelset nime “rotann” – koosneb ju see kalake peamiselt suust, sabast ja ogadest?

Selgrootute veeloomade ümberasustamine sai Nõukogude Liidus alguse 1930. aastail. Siis leiti, et Kaspia meri on küll kalarikas, aga kalatoidu poolest üsna vaene. Sinna asustati üht hulkharjasussi – harjasliimukat Nereis diversicolor (praeguse nimetusega Hediste diversicolor), et tuurlastel oleks parem ninaesine. See uss kodunes Kaspias ja on tänini ohter, ainult et tuurlased on suuremalt jaolt juba välja püütud. Oleks noid kalu endiselt palju, vaevalt siis toitugi üle jääks.

Umbes samal ajal hakati ehitama elektrijaamu Venemaa ja Ukraina suurtele jõgedele – Dneprile, Donile ja Volgale. Noid veehoidlaid, mida algul uhkesti meredeks hüüti, taheti panna kohe suurt kalasaaki andma. Esimestel aastatel olid need suured, endist maismaad katvad veelahmakad loomadele uus ja vaba eluruum. Kiiresti sigivad pioneerliigid said laiutada, sest püsivate koosluste teke võtab aastaid. Miks siis mitte asustada sinna kohe nii töönduskalu kui ka nende toitorganisme? Parimad tundusid olevat kõrgemad vähid, näiteks kirpvähklased, müsiidid ja mõned teised. Paraja suurusega, ujuvad ringi põhja lähedal, kalad saavad neid hästi kätte ja söövad meeleldi. Palju kõrgemate vähkide liike elab Musta ja Aasovi merre suubuvate jõgede suudmelahtedes (limaanides) ning Kaspia meres. Nood kuuluvad niinimetatud ponto-kaspia faunasse (nagu ka rändkarp ning mitmed teised limused, ussid jt.), mis on ajapikku kujunenud nois nõrga ja muutliku soolsusega meredes; need loomad võivad elada nii nõrgalt soolases riimvees kui ka karedamas magevees. Stepi veehoidlates kodunesid limaanidest toodud loomad – nii vähid kui ka limused ja isegi kalad – suurepäraselt.

Sisevete kalandust suunava teadusega tegeles siis ja tegeleb praegugi Riiklik Järve- ja Jõekalamajanduse Teadusliku Uurimise Instituut (venekeelne akronüüm GosNIORH, alguses VNIORH), mille keskus oli Leningradis (nüüdses Peterburis) ja osakonnad mitmel pool mujal. Peakontoril oli kohe omaette osakond kalade toitorganismide aklimatiseerimise alal. Et Dnepr ja Volga asusid kaugemal, otsustati kasulikke selgrootuid veeloomi sisse tuua ka Loode-Venemaa järvedesse, näiteks Ilmenisse, Peipsisse, Karjala kannase järvedesse ning mõnda kohalikku veehoidlasse [7]. Seda osakonda juhatas kaua aega Cecilia Joffe, muuseas esimene Peipsi põhjaloomastiku uurija 1930. aastail [5]. Teine meid huvitav töörühm GosNIORH-is juurutas Venemaal, eriti Pihkva oblastis intensiivset kaubakalakasvatust; seda juhatas ihtüoloog Jevgeni Burmakin.

Kaubakalakasvatus käis nii: valiti välja mõned madalamad väikese läbivooluga või umbjärved (sellised nagu meie Nohipalu Valgjärv) ja kihvtitati seal polükloorpineeniga (kloororgaaniline mürk) kõik kalad. Lülijalgsed muidugi surid ka. Paari nädala pärast, kui mürk oli veidi lahtunud, lubjati järve ning väetati fosfori- ja lämmastikusooladega. Seejärel lasti üheks suveks sisse ettekasvatatud kalamaime, näiteks karpkala ja peeledit. Järve vesi hakkas õitsema nagu tiigis, noored kalad sõid vohavat planktonit ja olid sügiseks juba pannikõlblikud. Saak oli ideaalsel juhul niisama suur kui mõnes kalatiigis. Võimalikke mürgijääke looduses ega kaladeski nõukogude inimeste jaoks ei eksisteerinud.

Ega meie, eestlased, ka kehvemad olnud. Eestis juhatas aastail 1950–1980 hüdrobioloogide töörühma, hiljem Võrtsjärve limnoloogiajaama, Neeme Mikelsaar. Tema oli väga aldis uutele mõtetele, niisiis valmis proovima ka kaladele uute toitorganismide sissetoomist Eesti järvedesse. Mina sain tema juurde alalisele tööle 1959. aastal, varsti pärast ülikooli lõpetamist – paras poiss neid ideid täide viima. Ise muidugi huviline ka. Üks Mikelsaare kaugeid tööalaseid sõpru oli tollal professor Pjotr Þuravel Dnipropetrovskis. Too oli oma kodusesse Zaporiþþja veehoidlasse Dnepri jõel (see, “Ozero Lenina”, oli loodud juba enne sõda) edukalt asustanud igasuguseid limaaniloomi, ja meeleldi valmis levitama nii loomi kui ka oma kogemusi [16].

1960. aastal tegingi kaks retke Dnipropetrovskisse: esimese maikuus koos Johanna Kruuseliga Tallinnast, teise oktoobris koos oma naise Viivi Timmiga. Esimesel korral tõime saagi ära 12 kümneliitrilises alumiiniumist piimanõus (ega nad küll ääreni vett täis olnud), sõites liinilennukiga ja rongiga. Teisel korral saatis Tartus asunud Sisevete Kalatööstuse Trust meile koguni kaubalennuki järele. Tõime kummalgi korral kaasa umbes tuhat müsiidi kolmest liigist: Mesomysis kowalewskyi (praeguse nimetusega Paramysis lacustris), Hemimysis anomala ja Limnomysis benedeni. Peale selle veel Þuraveli tungival soovitusel muidki veehoidlas traali sattunud limaaniloomi: kirpvähilisi ja põnguskilbilisi vähke, lõunapoolsetes jõgedes elavat tigu Lithoglyphus naticoides. Isegi noori rändkarpe – peamiselt küll toda teist liiki, Dreissena bugensis.

Kogu selle rikkuse lasksime koju jõudes kahte Vooremaa järve: Saadjärve ja Ilmjärve. Lootsime, et neis üsna sügavates ja läbipaistva veega järvedes leidub küllalt mitmekesiseid elupaiku, nii et uustulnukad endale seal sobiva kodu leiavad. Seda siiski ei juhtunud: vähemalt pole neid hiljem Saadjärvest enam leitud (Ilmjärvest, tõsi küll, pole korralikult otsitudki). Küllap kohalikud ahvenad ja muud kalad nad nahka pistsid. Saadjärv on praegu tõepoolest rändkarpi täis, aga see on meie tavaline liik Dreisena polymorpha. Ta ilmus Saadjärve alles pärastpoole (hiljemalt 1982), kui Kaiavere kalamajandi mehed ta oma võrkudega Peipsist või Võrtsjärvest sisse tõid. Igatahes 1972. aastal teda Saadjärves veel ei olnud.

Teisel korral Dnipropetrovskisse lennates viidi Eestist kaasa Rõuge Liinjärvest püütud kirpvähklast pallaaseat (Pallasea quadrispinosa). Þuravel kavatses asustada seda Simferoopoli veehoidlasse Krimmi mägedes. Aga kui lennuk kohale jõudis, polnud kellelgi aega Krimmi sõita, ja meie pallaasead kallati sealsamas Dnipropetrovski all veehoidlasse.

Simferoopoli veehoidlal käisin ise kolm aastat hiljem, oktoobris 1963. Olime Viiviga kahekesi Krimmis matkal. Tagasiteel laenasime kohalikust pedagoogilisest instituudist dredþi ja traalisime veehoidlast endale kaasa 110 müsiidi liigist Paramysis lacustris. Proovisime neid kodus akvaariumis ületalve pidada, aga see ei õnnestunud.

Vahepeatus Leedus ja Lätis. Leedulased ja lätlased olid meist edukamad. Nemad tõid samuti 1960. a. paiku samast veehoidlast Dnepril ponto-kaspia müsiide ja kirpvähklasi Kaunase veehoidlasse, Kura lõukasse ja Kegumsi veehoidlasse. Seal, meist veidi lõuna pool, jäid need loomad püsima [3, 9]. Kahte müsiidiliiki, Paramysis lacustris ja Hemimysis anomala, on hiljem leitud isegi siin-seal Läänemeres, kuni Soome rannikuni välja. Mõtlesime siis meiegi, et nüüd proovime Eestisse tuua loomi neist lähematest, juba Leedus ja Lätis naturaliseerunud asurkondadest.

1964. aasta sügisel, oktoobris, püüdsin oma Leedu kolleegi Juozas Gasiûnase abiga Kaunase veehoidlast Nemunase jõel 2500 müsiidi Paramysis lacustris ja lasksin lahti Võrtsjärve, limnoloogiajaama alla. Järgmise aasta mais tõin samasse veel 500 tükki: kevadel sai neid vähem kätte, aga see-eest oli loota, et nad suvel sigivad. Kahjuks kadusid kõik need loomakesed jäljetult, küllap kalade kõhtu. Peale selle tõin 1965. aastal kahel korral Kaunase veehoidlast Võrtsjärve ponto-kaspia päritolu kirpvähklasi Pontogammarus robustoides ja Chaetogammarus warpachowskyi. Neistki ei saanud siin asja.

Ainult Kegumsi veehoidla müsiididega, siitsamast ligidalt Daugava jõelt Lätis, oli edu. Esimene katse küll ebaõnnestus: tõime oktoobris 1973 umbes 350 müsiidi kahest liigist: Paramysis lacustris ja Limnomysis benedeni. Järve lasta neid parajasti ei tohtinud, sest Kegumsi veehoidla oli mingi kalahaiguse pärast karantiinis. Panime siis oma müsiidid limnoloogiajaamas akvaariumi ja proovisime ületalve pidada. Aga kõik surid talvel ära. Arvatavasti nälga, sest me ei osanud neid õigesti sööta.

Järgmisel kevadel, 1974. aasta mais, läks paremini. Siis tõin Kegumsist üle 500 müsiidi, ikka samast kahest liigist. Need, keda prooviks akvaariumi ja basseini panime, ei edenenud nüüdki hästi. Aga 387 looma lasksin Võrtsjärve: mitte enam limnoloogiajaama juures, vaid lõuna pool, Rõngu jõe suudme ligidal, kus taimestik on tihedam ja vesi soojem. Nüüd jäi üks liik, Paramysis lacustris, Võrtsjärve püsima.

Kolm suve hiljem, 1976. aasta augustis, käisin neid traalimas ja leidsin mõned loomad sisselaskmise koha ümbruses, umbes poolekilomeetrise raadiusega alalt [19]. Hiljem käisin neid veel vaatamas aastail 1978, 1990 ja 1999. Veerandsajandi jooksul olid nad levinud põhja suunas Nooni poolsaareni, seega vaid 3,5 km kaugusele [8]. Aga teisel pool, Väikese Emajõe alamjooksul, on P. lacustris olnud edukam: Arvi Järvekülg leidis ühe isendi 2001. aastal Jõgeveste alt, kuhu on vastuvoolu üle 20 km. Väikese Emajõe suudmes Pikasillal oli neid tänavu suvel päris palju (Henn Timmi andmeil). Niisiis võib see liik meil elada küll, aga suures järves levib vaevaliselt.

Sama on teada Ilmeni järvest, kus ta jäi püsima vaid üksikutes lahtedes [14]. Meie laiuskraadil on suvi lühike, see sooja armastav vähike jõuab siin anda vaid ühe põlvkonna, parimal juhul kaks, aga juba Kaunase veehoidlas kolm või neli [2]. Muidugi mõista söövad kalad ja muud röövloomad ikka suure osa järeltulijaist ära. Võrtsjärve lõunaosas elab P. lacustris liivasel põhjal roostiku ääres, küllap ka roo vahel.

Segadus kirpvähklastega. Peipsisse ei ole mina midagi sisse toonud, sest Peipsiga tegelesid tõsiselt GosNIORH-i aklimatiseerijad. Sinna veeti Aasovi mere Taganrogi lahest kahte liiki müsiide: Paramysis lacustris (seesama, kes Võrtsjärves lõpuks elama jäi) ja P. intermedia. Neljal aastal (1974–1977) toodi kokku vähemalt poolteist miljonit isendit, kes lasti lahti kuskil Oudova kandis. Hiljem pole neid Peipsist leitud [21]. Minagi proovisin korra neid sealt traalida, aga tulemusteta.

Põnevam lugu juhtus Peipsis kirpvähklastega. Eesti mageveekogudes elas neid looduslikult kolme liiki: jõe-kirpvähk (Gammarus pulex) jõgedes ja allikais, järve-kirpvähk (G. lacustris) järvedes, ning pallaasea (Pallasea quadrispinosa) jääaja jäänukina Rõuge järvedes, Vagulas ning Peipsi liivasel põhjal.

Venelased uskusid ühe vanema töö põhjal [5], et Peipsis elab jõe-kirpvähk, aga järve-kirpvähki pole. Tegelikult olid nad lihtsalt need kaks liiki segi ajanud. Teiselt poolt teati, et Siberis paljud madalad järved lausa kubisevad järve-kirpvähist, keda kalad vaimustusega söövad [1]. Leningradlased otsustasid: asustame Siberi järve-kirpvähki Peipsisse, siis saab teda siingi palju, ja kalad muudkui kosuvad neid süües [6]! Tegelikult on järve-kirpvähki nii Siberis kui ka Eestis “paksult” vaid neis järvedes, mis talvel kõvasti ummuksisse jäävad. Olen seda ise kogenud näiteks Kahala ja Mäha järves. Mujal, kus kalu palju, ei lase nood teda laiutada.

Telliski GosNIORH Siberist kirpvähke, aastail 1970–1975 lasti neid Peipsisse kokku üle 20 miljoni isendi. Baikali järve suubuva Selenge jõe deltast tõi need siia Ida-Siberi aklimatiseerimisjaam. Uustulnukad lasti lahti Peipsi Venemaa poolel Oudova kandis ja Raskopeli lahes. Umbes 15 aastat hiljem, 1985 ja 1986, teatati meie limnoloogiajaamale kalakaitsest, et Mustvee jõe suudmesse ilmub kevadsuvel mingite väikeste loomade mass. Ega neist ometi midagi paha ei tule? Läksime vaatama: kirpvähid, ja palju! Rõõmustasime koos leningradlastega, et nende töö on vilja kandnud. Jõudsime isegi vastava artikli avaldada [23].

Veidi hiljem selgus siiski, et see laiutaja Peipsis pole järve-kirpvähk, vaid hoopis üks teine kirpvähklane, Gmelinoides fasciatus (eestikeelset nime tal veel pole – kes pakub sobiva?). See on Baikali järves tekkinud kohalike loomaliikide seas üks väheseid, kes võib edukalt elada ka väljaspool Baikalit. Teda on venelased meelega asustanud paljudesse oma veehoidlatesse ja järvedesse, ka Venemaa loodeosas [14]. Eks teda olnud ka Selenge deltast toodud oletatavate järve-kirpvähkide seas – kes neid 20 miljonit isendit ükshaaval sortis, ja kas temast üldse tahetigi hoiduda?

Juba 1980. aastal oli Gmelinoides’t rohkesti Peipsi idakalda ääres, aga 1990. aastaks oli ta levinud üle kogu Peipsi-Pihkva järve, kus aga liivast või mudaliivast põhja leidus [25]. Ta on väga liikuv: kevadsuvel tuleb sigima madalamasse vette, nii ka Mustvee jõe suudmesse. Nagu teisedki kirpvähklased, sööb ta kõike: nii taimi, loomi kui ka detriiti. Igatahes on ta õige järve-kirpvähi, keda siin ennegi palju polnud, Peipsist hoopis välja söönud. Ka muid põhjaloomi oli kaldalähedases madalvees 1990. aastal palju vähem. Ise on Gmelinoides kindlasti kaladele mõnus suutäis, kuigi kalade soolesisu pole selles suhtes ammu vaadatud.

Peipsist on ta edasi rännanud pärivoolu Narva jõkke ja veehoidlasse, aga ka vastuvoolu Emajõkke, vähemalt juba Tartu linnani [12]. Nii et leningradlaste üritus õnnestus Peipsis küll, aga veidi teisiti kui kavatsetud. Gmelinoides on teadaolevalt juba teine tulnukas, pärast rändkarpi, kes on 20. sajandil Peipsi elustikku tublisti muutnud.

Lohja järve lugu. GosNIORH-i teine kampaania – järvede mürgitamine, et kaotada kohalik kalastik – Eestisse peaaegu ei jõudnud. Me pidasime küll aru, kas mitte teha üks järv kaladest tühjaks, et seal müsiide paljundama hakata. Kandidaat oli Mähkli ehk Mikile järv praeguses Karula rahvuspargis. Õnneks jäi see ainult mõtteks.

Ühe veekogu – Lohja järve praeguses Lahemaa rahvuspargis – Eesti kalakasvatajad siiski mürgitasid. See oli pehme ja selge veega madal järveke, kuhu 1963. aastal lasti kasvama meriforelli maime. Enne seda töödeldi järve polükloorpineeniga, et kohalikud ahvenad kalleid vääriskalakesi ei kimbutaks. Järgmisel kevadel, 1964. aasta aprillis, tuli limnoloogiajaamale hädahüüd: Lohja järves kalad surevad! Läksime vaatama ja leidsime, et kalda servas hulbib hulk surnud ja surevaid pisikesi karpkalu, keda seal üldse ei oleks pidanud olema. Pikapeale mõistatas Neeme Mikelsaar loo ära.

Eks Kolga krahvi ajast olnud järve jäänud veel mõned vanad (kah sissetoodud!) karpkalad, keda inimesed enam ei mäletanud. Sigimisest ei tulnud neil varem midagi välja, sest ahvenad sõid kõik maimud ära. Need suured karpkalad elasid põhjamudas mürgitamise üle. 1963. aasta kevadel ahvenaid enam polnud, nii et koorunud pisikesed karpkalad jäid ellu. Järgmine kevad tuli väga äkki, noored kalad said soojaðoki – nagu seda juhtub ka tiikides – ja osa neist hukkus. Nüüd ongi saanud Lohja järvest rohetava veega tiik, kus karpkalad lupsu löövad ja põhjamuda tuhnides taimset planktonit toitesooladega varustavad. Mitmel aastal müüdi seal nende õngitsemiseks isegi tasulisi tuusikuid. Meriforelle, kelle pärast see kõik algas, pole aga Lohjas pärast sisselaskmist enam keegi näinud.

40-aastane väheharjasuss ja teised mulle huvi pakkuvad loomakesed. Võib küsida, kas mina kui väheharjasusside (Oligochaeta) uurija ja entusiast pole proovinud neid loomi levitada. Olen küll – aga rohkem zoogeograafilisest huvist kui kalade kasule mõeldes. Seejuures partisanina, ametlikku luba taotlemata (eeldades, et loataotlus oleks niikuinii ringiga minu kui ainsa nende loomade eksperdi juurde jõudnud). Vee-väheharjasusse, nagu ka kirpvähke vedades pole vaja tassida raskeid veenõusid, nagu see oli õrnade müsiidide puhul. Oma vanema kolleegi Juozas Gasiûnase eeskujul ehitasin endale pisikese kohvrikese võrgust riiulitega, kus võib loomi päevade kaupa säilitada niiskete marlilappide vahel.

Lõuna- ja Kesk-Euroopa mudastes taimestikurikastes veekogudes elab väheharjasuss Criodrilus lacuum: suur nagu vihmauss, ainult pehmema kehaga. Tema levila põhjapiir ulatub Lätimaale, Daugava ja Koiva alamjooksuni. Mõtlesin proovida, kas ta võiks elada ka Võrtsjärve mudases lõunaotsas. Tõin 1965. aastal Daugavast mõnikümmend tükki ja panin esialgu akvaariumi: tahtsin neid vangistuses paljundada, lootes saada parasiitidest puhtamat populatsiooni. Aga nemad ei hakanud vangistuses sigima. Mõned elasid küll väga kaua. Viimane on mul veel praegugi elus, nüüd juba üle 40 aasta vana!

Ka väheharjasusside seas on mitmeid Ponto-Kaspia piirkonnas tekkinud liike, kes on sealt üksteise järel Euroopat pidi laiali valgunud. Mõni levib praegugi, küllap inimese tahtmatul kaasabil (laevadega!). Näiteks mudatuplane jõe-pehmetupp (Potamothrix moldaviensis) elab Eestis ühelt poolt Peipsis ja Narva jões, paiguti ka Võrtsjärves, teiselt poolt Pärnu jõe alamjooksul kuni Sindini. Teist liiki, P. vejdovskyi, on leitud meil vaid Narva jõest ja Pärnu jõe suudmest [22]. Neidsamu liike on ka Rootsis leitud vaid vähestest järvedest ja jõgedest riigi idaosas, mis on Läänemerega ühenduses [11].

Eriti põnev oli minu jaoks suur-mudatupp (Tubifex newaensis). See on mudatuplaste seas hiiglane: mitte küll vihmaussi mõõtu, aga ikka paar millimeetrit läbimõõdus ja mitukümmend milligrammi raske. Nii jõuline loom uuristab käike isegi suurte jõgede tihedas liivapõhjas, mis on teistele mudatuplastele läbitungimatu. Nagu teaduslik nimetus näitab, on ta esmalt kirjeldatud Neeva jõest. Tegelikult on temagi pärit Kaspia ja Musta merre suubuvatest jõgedest, aga juba ammu jõudsasti levinud Venemaa ja Euroopa jõgedes jõelaevanduse abiga. Läänes on ta hiljuti jõudnud vastuvoolu Doonau ülemjooksule ja sealt, kanaleid pidi, Reini jõkke.

Olen tema võimalikke levikuteid mööda Venemaa jõgesid ja kanaleid ise uurimas käinud: et kas ta jõudis üle veelahkmete Läänemere vesikonda juba viikingite ajal, või alles pärast seda, kui Peeter I käsul hakati kaevama laevatatavaid kanaleid? Levikupildi järgi paistab, et õige on see teine võimalus [20]. Eestis oli suur-mudatupp jõudnud, ilmselt laevadega Läänemere kaudu, seni vaid kahte kohta: Pärnu ja Narva jõe alamjooksule, kuni esimese paisuni. Otsustasin veidi aidata, ja tõin teda Narva jõest Võrtsjärve. Selles, et ta püsima jääb, ma eriti ei kahelnud. Huvitav oli hoopis jälgida, kui kiiresti ta siin edasi läheb.

1967. aasta juunis lasksin limnoloogiajaama juures Võrtsjärve 150 vana ussi, ja veidi hiljem veel 2000 noort, kes olid akvaariumis munakookoneist välja haudunud. Praegu leidub seda liiki piki Võrtsjärve idakallast vähemalt poole kilomeetri pikkusel alal, aga ainult liivapõhjal (mitte sügavamal, kus on pehme muda). Levikuala pikeneb tasapisi nii põhja kui ka lõuna poole; esialgne kiirus oli umbes kümme meetrit aastas [19], viimaseil aastail pole enam täpselt jälgitud. Tänu sellele ussile on nüüd põhjaloomastiku biomass siin tüki suurem kui mujal. Kahju ta ei tohiks teha. Küllap mõni kalagi teda vahel kätte saab: kui mitte kogu ussi, siis vähemalt hingamiseks liivast välja pistetud saba. Kunagi jõuab suur-mudatupp kindlasti piki Võrtsjärve idakallast ka Emajõkke ja sealt pärivoolu Peipsisse, aga vist mitte minu eluajal.

Kokkuvõtteks: minu tegelik panus Eesti fauna rikastamisse või rikkumisse 30–40 aastat tagasi piirdub kahe liigiga. Olen aidanud Võrtsjärves koduneda müsiidil Paramysis lacustris ja väheharjasussil nimega suur-mudatupp (Tubifex newaensis). Usun, et ma sellega Võrtsjärvele kahju teinud ei ole. Õnneks.

(See tekst on põhiosas ette kantud XXVI Eesti looduseuurijate päeval Elistveres, 28. juunil 2003)

1.

Дексбах Николай К. 1952. Мормыш (Gammarus lacustris) в водоемах Среднего Урала и Зауралья (распространение, экология, использование). – Труды Всесоюзного гидробиологического общества 4: 187–199.
2.

Гасюнас Иуозас 1966. Некоторые черты биологии и экологии Mesomysis kowalewskyi Cz. в водоемах Литвы. – Тезисы докладов XIII научной конференции по изучению внутренних водоемов Прибалтики в Таллине: 39–40.
3.

Гасюнас Иуозас 1970. Акклиматизация ценных беспозвоночных – важный путь увеличения биологической продуктивности озер. – Биология озер, Вильнюс: 190–198.
4.

Holmsten, Katrin 2005. Paarsada aastat võitlust võõrastega. – Loodus (4): 24–29.
5.

Иоффе Цецилия И. 1948. Донная фауна крупных озер Балтийского бассейна и ее рыбохозяйственное значение. – Известия Всесоюзного научно-исследовательского института озерного и речного рыбного хозяйства 26 (2): 89–144.
6.

Иоффе Цецилия И. 1963. Состояние и перспективы работ по акклиматизации кормовых беспозвоночных во внутренних водоемах СССР. – Рыбное хозяйство внутренних водоемов СССР, Москва: 37–46.
7.

Иоффе Цецилия И. и др. 1976. Реконструкция кормовой базы как метод повышения продуктивности водоемов Северо-Запада. – III съезд Всесоюзного гидробиологического общества, тезисы докладов, Рига 2: 188–190.
8.

Kangur, Külli jt. 2003. Võrtsjärve põhjaloomastik. – Võrtsjärv, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 313–332.
9.

Качалова Ольга Л., Лагздинь Гунарс С. 1970. Акклиматизация мизид в водоемах Латвийской ССР. – Биологические процессы в морских и континентальных водоемах, Тезисы докладов съезда Всесоюзного гидробиологического общества, Кишинев: 169–170.
10.

Kotta, Jonne; Kotta, Ilmar 1998. Distribution and invasion ecology of Marenzelleria viridis in the Estonian coastal waters. – Eesti TA Toimetised. Bioloogia, Ökoloogia 47 (3): 212–220.
11.

Milbrink, Göran; Timm, Tarmo 2001. Distribution and dispersal capacity of the Ponto-Caspian tubificid oligochaete Potamothrix moldaviensis Vejdovský et Mrázek, 1903 in the Baltic Sea region. – Hydrobiologia 463: 93–102.
12.

Panov, Vadim E. et al. 2000. Current status of an introduced Baikalian amphipod, Gmelinoides fasciatus (Stebbing), in the littoral communities of Lake Peipsi. – Eesti TA Toimetised. Bioloogia, Ökoloogia 49 (1): 71–80.
13.

Panov, Vadim E. et al. 2003. Alien species introductions in the eastern Gulf of Finland: current state and possible management options. – Eesti TA Toimetised. Bioloogia, Ökoloogia 52 (3): 254–267.
14.

Саватеева Елена Б. 1985. Результаты вселения байкальских бокоплавов и понтокаспийских мизид в озеро Ильмень. – ГосНИОРХ, Сборник научных трудов 232: 3–15.
15.

Simm, Mart; Ojaveer, Henn 1999. Occurrence of different morphological forms of Cercopagis in the Baltic Sea. – Eesti TA Toimetised. Bioloogia, Ökoloogia 48 (2): 169–172.
16.

Журавель Петр А. 1959. Обогащение кормовой базы рыб Днепровского водохранилища. – Рыбное хозяйство 8: 16–17.
17.

Tambets, Meelis; Järvekülg, Rein 2005. Uus kutsumata külaline meie vetes – kaugida unimudil. – Eesti Loodus 56 (7): 41.
18.

Timm, Tarmo 1960. Rändkarp. – Eesti Loodus 11 (4): 211–215.
19.

Timm, Tarmo 1977. Uustulnukaid Võrtsjärve põhjaloomastikus. – Eesti Loodus 28 (9): 572–576.
20.

Тимм Тармо 1987. Малощетинковые черви водоемов Северо-Запада СССР. Валгус, Таллин.
21.

Timm, Tarmo jt. 1999. Zoobentos. – Peipsi. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn: 137–153.
22.

Timm, Tarmo et al. 2001. Half a century of oligochaete research in Estonian running waters. – Hydrobiologia 463: 223–234.
23.

Тимм Вийви и др. 1985. Об акклиматизации озерного бокоплава в Псковско-Чудском озере. – ГосНИОРХ, Сборник научных трудов 232: 16–21.
24.

Timm, Viivi 1990. Peipsi järve suured karbid (Bivalvia). – Eesti TA Toimetised, Bioloogia 39 (1): 46–54.
25.

Timm, Viivi; Timm, Tarmo 1993. The recent appearance of an Baikalian crustacean, Gmelinoides fasciatus (Stebbing, 1899) (Amphipoda, Gammaridae) in Lake Peipsi. – Eesti TA Toimetised. Bioloogia, Ökoloogia 48 (2): 144–153.