Naaskelnokk on üks väheseid liike, kelle eestikeelne nimetus on tõepoolest tabav: teist nii naaskelja nokaga lindu meil pole! Linnu sulestik on lihtne, koosneb vaid suurtest mustadest ja valgetest laikudest, keha toetub kahele pikale ja peenele jalale.

Naaskelnoka määramisega saab hakkama igaüks. Isegi lennus on ta hõlpsalt äratuntav. Mõneti teine lugu on poegadega: need on esimestel elunädalatel täiesti mittemidagiütlevat rannikumuda värvi. See on suurepärane kaitsevärvus maastikus, kus puudub varjav taimestik. Pojad lahkuvad pesast esimesel või teisel elupäeval, kuid häirimise korral suudavad pageda ka paaritunnistena. Ohu korral on naaskelnoka poja ainuke kaitseabinõu otsida lähim kivi ning suruda ennast tihedalt selle vastu, samal ajal kui vanemad tülitajat kõva kisaga taga ajavad. Asjatundmatu inimene võib varjunud poegadest mööduda vaid mõne meetri kauguselt, midagi märkamata. Kui sellist mudakarva udusulekera ligemalt vaadata, siis hakkab silma tema omapärase kujuga nokk, mis on küll vanalinnu omast määratult lühem.

Naaskelnoka levila. See liik on levinud peamiselt ranniku ja suuremate jõgede äärsetel märgaladel Aasias, kuni Mongooliani, vähemal määral Euroopas ja Aafrikas. Eestis näeb naaskelnokka väga kitsal alal: ta pesitseb vaid Hiiumaa, Saaremaa, Muhumaa ja Läänemaa rannikul ja rannikulähedastel laidudel(vt. levikukaarte).

Esimene teadaolev naaskelnoka pesitsus meie alal pärineb aastast 1885 Kuusnõmme lahest Laurisaarelt [7], kuid järgmine pesa leiti meil alles 1964. aastal [6].

Praegu on pesitsejaid võrdlemisi vähe: kõigest 150–300 paari [1], ent võrreldes eelmise arvukushinnanguga 1993.–1998. aastal [8] on see peaaegu kahekordistunud. Sise-Eestis kohtab teda väga harva ja sedagi vaid rändeajal. Üks erandlik juhtum pärineb siiski 1958. aastast, mil Lemming Rootsmäe [9] nägi 10. mail kolme lindu tegutsemas Mustvee kandis Peipsi rannikul.

Elupaik ja pesitsemine. Naaskelnokk pesitseb tavaliselt mudasel kaldaalal, mis kõrgvee ajal üle uhutakse. Pesa teeb ta soodsa toitumispaiga lähedale, sest pojad peavad leidma vajaliku putuktoidu ise. Naaskelnokk eelistab pesitseda koloonias. Meie oludes, kus arvukus on väga väike, koosnevad kolooniad pigem mõnest paarist kuni kümneni, harva võib ühes koloonias leida kuni 30 pesitsevat paari. Lõunapoolsetes piirkondades on tavalised ka märksa suuremad kogumid, seal võivad pesad paikneda üksteisest alla meetri kaugusel.

Naaskelnoka täiskurnas on harilikult kolm kuni neli muna, millest õnnestub lennuvõimeliseks saada keskmiselt ühel.

Euroopa tuntuim naaskelnoka-uurija Hermann Hötker [4] on oma Saksamaal tehtud uuringutega teinud kindlaks, et koorunud poegi on kurna kohta ühtemoodi vähe nii väga tihedates kolooniates kui ka üksikpaaride puhul. Tihedates kolooniates on naaskelnokad munemisperioodil liigikaaslaste suhtes väga agressiivsed, mistõttu osa pesi hüljatakse. Liigisisese pesaparasitismi tõttu võib sellistes oludes leida ka tavatult suuri kurni (kuus kuni seitse muna): nii põnev on ju naabri pesast mõni muna enesele kõhu alla veeretada! Huvitav on selle liigi puhul asjaolu, et munaröövlite vastu välja astuvate vanalindude hulk ei olene koloonia suurusest ega selle tihedusest ning on üldse võrdlemisi tagasihoidlik. Kõige tipuks peab märkima, et kuigi tihedates kolooniates on kooruvus väiksem, kasvab sellistes oludes üles rohkem poegi.

Ohud. Naaskelnokk pesitseb riskantses elupaigas, kus varjevõimalused on viletsad ning kus kurnale võib peale röövloomade saatuslikuks saada ka tormiaegne üleujutus. Loomulikult on kurna hukkumise konkreetsed põhjused elupaigati erisugused. Kui meie oludes on rannikul suur oht langeda hõbekajaka rüüste ohvriks [2], siis Saksamaal võib sama rolli täita rebane [5]. Kuid kõige parem seos on naaskelnoka pesitsusedukusel suvise temperatuuriga [5]: ta on ju lõunapoolse levikuga pesahülgaja, kelle poegadel on seda enam aega toitu otsida, mida soojem on ilm.

1. Elts, Jaanus et al. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.–2002. a. – Hirundo 16: 58–83.

2. Elts, Jaanus 2005. Avocets in Estonia. – Wader Study Group Bull. 107: 66–67.

3. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. 1997. The EBCC Atlas of European Breeding Birds. T& AD Poyser, London.

4. Hötker, Hermann 2000. Intraspecific variation in size and density of Avocet colonies: effects of nest-distances on hatching and breeding success. – Journal of Avian Biology 31: 387–398.

5. Hötker, Hermann; Segebade, Anne 2000. Effects of predation and weather on the breeding success of Avocets Recurvirostra avosetta. – Bird Study 47: 91–101.

6. Kallas, Joan 1967. Naaskelnokk, Recurvirostra avosetta L. haudelinnuna Hiiumaal. – Ornitoloogiline kogumik 4: 85–89.

7. Lepiksaar, Johannes; Zastrov, Mait 1963. Die Vögel Estlands. – Annales Societatis Tartuensis ad res naturae investigandas constitutae. Ser. Nova in exsilio condita. Lund, 3: 1–168.

8. Lõhmus, Asko et al. 1998. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus. –Hirundo 11: 63–83.

9. Rootsmäe, Lemming 1959. Haruldasi merelinde Peipsi rannikul. – Eesti Loodus 10 (4): 242.