Looduses on ikka nii, et oodatav tuleb selle juurde, kes pingutab.

Kuigi kanakulli aetakse pidevalt segamini hiireviuga, saab neid eristada juba elupaiga järgi: hiireviud võib varasuvel näha taevalaotusel tiirutamas ning hilissuvel maanteeäärsetel elektripostidel saaki varitsemas, aga kanakulli ei näe. Sest tema ei taha ennast näidata, tema jahialad on hoopis metsas.

Olen oma arust päris sage metsaskäija, kuid siiani pole kanakulliga juhuslikult kokku sattunud. Teda näen ikka ainult siis, kui teadlikult tema maadele tungin. Ja isegi neil juhtudel on kohtumine piirdunud enamasti sellega, et kuuled tema põgusat häälitsust ning ainult hea õnne korral näed, kuidas lind läbi tihniku kõrgusesse kaob.

Kuidas saaks nii kartliku ja varjatud eluviisiga linnu tegemisi jälgida, seejuures jälgitavat segamata? Vastus on lihte: tuleb ehitada pildistamisvarje, ning siis seal nädalaid passida. Nii saigi tehtud selle aasta alguses. Kes mäletavad märtsikuu Eesti Looduse kaanepilti, siis seegi kanakull on pildistatud just nimelt varjest. Et sellist kaadrit saada, pidi mu tädipoeg Priit nädalaid järgemööda talvistel varahommikutel enne tööleminekut varjes külmetama. Minagi käisin vahel temaga koos passimas, kuid neil kordadel kanakull ei tulnud. Looduses on ikka nii, et oodatav tuleb selle juurde, kes pingutab.

See lind ja need pildid vaimustasid meid niivõrd, et tahtsime jälgida tema toimetusi ka kevadsuvisel pesitsusajal. Selleks tuli ronida umbes 25 meetri kõrgusele kuuse otsa. Mida ma sealt nägin, sellest tahangi siin jutustada.

Haududa on ebamugav. Mul ei olnud tegelikult plaanis jäädvustada haudumist, sest sel ajal on linnud kõige suuremas stressis ning võivad kergesti pesa hüljata. Aga selle aasta kevad oli külm ja üldse natuke teistmoodi kui tavaliselt, seetõttu läksid mu arvestused sassi: ronisin puu otsa, arvates, et pojukesed on juba koorunud, aga leidsin emalinnu veel haudumas.

Oi, kui ebamugav linnul oli. Haudumisaegse ebamugavuse võis jagada kolme faasi tundide kaupa. Esimese tunni lebas lind peaaegu liikumatult, soojendades rahulikult mune. Teisel tunnil hakkas ennast juba kohendama, iga 15–20 minuti järel. Kolmas tund oli vist tõeline piin: iga kümne minuti tagant oli vajadus jäsemeid sirutada ning mune kohendada. Kolmas tund lõppes tavaliselt sellega, et lind lendas korraks pesalt minema: kas niisama territooriumihüüdu -hõikama või pesale vajalikku oksaraagu tooma. Naastes algas kolmetunnine tsükkel otsast peale.

Eks minulgi oli seal puu otsas äärmiselt ebamugav, ent linnu kannatusi nähes see tunne pisut taandus. Õõtsusime tuule käes nagu kaks kannatajat. Ainuke vahe oli selles, et kanakullil oli täita tunduvalt üllam eesmärk kui minul. Ning loomulikult pingutas tema selle nimel märksa rohkem, mina läksin ju õhtuks ikka koju.

Pesarüüste oht. Samas märkasin ma ka linnu käitumises teatud hooletust. See oli päeva teise kolmetunnise tsükli lõpus, kui üsna pesa lähedale – umbes 10–15 meetri peale – tulid oma arveid klaarima pasknäärid. Nad tegid seda neile omase valju kisaga. Kanakull läks äärmiselt elevile: vahtis paaniliselt ringi ning surus rinna sügavamale pesalohku. Hakkasin juba muretsema, et äkki kavatsevad näärid talle kambaka korraldada. Õnneks siiski nii ei läinud. Mind üllatas hoopis asjaolu, et kohe pärast pasknääride vaikimist otsustas kull käia ära ehitustarvete poes, seega pesalt kümneks minutiks lahkuda. Naastes paigutas ta elegantse liigutusega pesaservale ühe ilmselt väga vajaliku oksarao.

Sel ajal kui ta ära oli, pidasin mina väriseva südamega plaani: mida teha juhul, kui pasknääride kamp peaks võtma ette pesarüüste. Otsustasin siis hakata valju häälega karjuma ja kätega vehkima. Olen kindel, et kanakull hindas olukorda täpsemalt, kui inimene seda iial suudaks, kuid ikkagi jäi kahtlus, et kuidas niimoodi võib? Oleks ju võinud kutsuda oma paarilise poeskäigu ajaks pesa valvama. Ilmselt ei saa juhtunut analüüsida inimese loogika järgi. Sellepärast jäigi selline kahtlus, et lind oli natuke hooletu.

Võimas lind. Et kanakull – meie suurim kulliline – nii vägev on, sellest ei saa täpselt aru enne, kui teda väga lähedalt või siis läbi teleobjektiivi vaadata. Minu esimene nägemine ei unune kunagi: pesale saabuv lind oli nii võimas! Ma ei julgenud isegi hingata, liigutamisest rääkimata. Piilusin vaid poole silmaga läbi objektiivi, kuidas ta mune kohendas. Adrenaliinikogus oli peaaegu talumatu. Selle koguse ootuses loodan ka järgmisel kevadel kanakullide tegemisi lähedalt jälgida.