Päikeseline jaanipäev Pärnumaal. Tappev palavus. Sätime end teele järjekordsele loodusretkele. Kaarti uurides otsustame üles otsida metsadevahelise Rae järve. Tee sinna on pikk ja tolmune; hästi peidetud järve on keeruline leida. Lõpuks aga paistab peegelsile veepind. See on jõele tekitatud paisjärv ning ulatub kaugele puude taha.

Teisel pool teed jookseb järvest välja astmeline oja, mis näeb välja nagu pisike paradiis. Iga paari meetri tagant voolab pruunikaskullane vesi üle pisikeste tammide, vahepealsetel liivastel platvormidel on läbi selge vee näha suuri konnakulleste parvi, siblimas säravroheliste kõrkjate vahel.

Veele lähenedes ründavad mind mitu suurt sinist liblikat, kes soovivad järjekindlalt maanduda minu riietel. Kiile on seal kümneid: suuri, väikseid, tumesiniseid, kollakaid, rohekaid. Annan endast kõik, et seda hetke pildile jäädvustada. Objektiivi ette jäävad pruunikad konnakullesed, pisikesed kirjud liblikad ja kõrred. Lõpuks on ainult kiilist veel pilt saamata. Need värvilised putukad on aga väledad ning võtab tükk aega, enne kui üks neist otsustab kõrkjal maanduda. Liigun iga pildi järel üha lähemale, et saada putukast teravamat, detailsemat pilti, ent kiil lahkub lõpuks põrisedes võtteplatsilt. Sellest pole midagi, sest hunnik fotosid on käes ning võin rahulikult minna järve uurima.

Rae järv kuulub RMK puhkealade hulka ja sinna tahaks tagasi minna, et varitseda fotosaaki jõelodusse ehitatud vaatetornist või looduse matkarajal. Minusugusel linnavurlel on seal kergem kõndida, et vältida kokkupõrkeid ämblikega, kes ei kuulu mu lemmikute hulka.

Olen 14-aastane ning käin Tallinna Prantsuse lütseumi 9.b klassis. Pildistanud olen ma kolmandast klassist saati, alustades pisikese seebikarbiga. Tõsisemalt hakkasin asjaga tegelema, kui sain peegelkaamera Canon EOS 3000. Nüüd pildistan peale mainitud filmikaamera ka digipeegliga Canon EOS 350D. Objektiivina kasutan põhiliselt Tokina 24–200 mm toru, pisiloomade tarvis on Canoni vaherõngas.