Haapsalu lahe tagumisse roostunud nurgakesse suubub kohalik väike jõgi – Salajõgi. Oma nime on see veesoon saanud sellest, et ta voolab keskjooksul ligi poolteist kilomeetrit maa all. Sealsete karstinähtuste kaitseks ongi loodud kahest lahustükist koosnev Salajõe maastikukaitseala.

Eestis on karst levinud peamiselt mandri põhjaosas ja läänesaartel, kus aluspõhja moodustavad Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatsed kivimid. Piiratud aladel leidub karsti ka Kagu- ja Kesk-Eestis, aga enim karstunud piirkond on meil vaieldamatult Pandivere kõrgustik, kus eri tüüpi maapealseid karstivorme leidub ligi kahesajas kohas.

Läänemaa suurim karstiala on Salajõe maa-alune lõik Oru vallas, Linnamäelt Dirhami viiva tee ääres. Salajõe karstiala võeti üksikobjektina kohaliku kaitse alla juba 1964. aastal. Nelja aasta eest asutati sinna Salajõe maastikukaitseala (kaks lahustükki kokku 5,3 hektarit), kinnitati ala piirid ja kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kaitseala lahustükke ühendab praegu Väinamere Natura 2000 loodus- ja linnuala ühe osana ajutise kaitse all olev Natura ### 2000 ala, mis plaanitakse lähitulevikus võtta hoiualana püsikaitse alla.

Veidi üle 90-hektarise valgalaga Salajõgi on ülemjooksul ligi kümmekonna kilomeetri ulatuses õgvendatud ja saab lisavett Oru peakraavist. Endise Veski küla juures, kus jõgi kandis kunagi Veskijõe nime, kaob ta allpool külavaheteel olevat silda tasapisi kurisute kaudu maa alla. Siinne vooluhulk võib suurvee ajal ulatuda 2,2 kuupmeetrini sekundis. Maa-aluste vooluteede läbilaskevõime poolest (kuni 1,7 m3/s) on Salajõgi Eestis neljandal kohal.

Neeldumisala on osaliselt võsastunud 600 meetrit pikk ja 100 meetrit lai looklev org, mille sügavus küünib seitsme ja poole meetrini. Siin on 35 eri arengujärgus karstilehtrit, millest suurimad, Haudadeks kutsutavad, on kuni 50 m pikad ja 20 m laiad. Suvel on nõgu kuiv, vee neelavad siis juba esimesed karstilehtrid, mis suudavad vastu võtta üle 170 l/s. Suurvee aegu voolab jõgi aga kuni maanteeni, mille ette moodustub neelamisvõime ületamise korral väike järv. Vett võib seal näha ka talviti: selle aasta jaanuaritormi ajal oleks tee ääres sügavust piisanud isegi paadisõiduks.

Kunagi oli karstinõgu tänu oma viljakale põhjale hea heinamaa. Nüüd, kui heina enam ei niideta, vohavad siin nõgesed, kasvavad põldmari ja humal.

Jõgi väljub maa alt suurvee aegu 600 meetrit vii###mastest neeldumislehtritest edelas. Maapind on siin kuue meetri võrra madalam. Väljumiskoht – Tiberna auk – on kuni 20 meetri laiune ja 2,5 meetri sügavune nõgu, millest algavat ajutist jõelõiku kutsutakse ka Tiberna jõeks. Peale selle toovad jõevee maa peale Tiberna august omakorda 350–700 m kaugusel edela ja lääne pool asuvad rohked allikad. Kuid ka kõigisse neisse ei jagu vett kuivematel aegadel: siis väljub jõgi väikeste allikatena merelahe ääres.

Huvilistele. Praegu jääb see põnev ala teadmatule möödasõitjale märkamatuks. Ent järgmiseks suveks püütakse see keskkonnainvesteeringute keskuse rahastamisel korrastada. Et kaitseala huviväärsused paremini nähtavaks teha, puhastatakse karstilehtrid risust ja mahalangenud puudest. Peale selle eemaldatakse võsa ja niidetakse kõrge rohi.

Tee servale tehakse parkimisruumi paarile autole, karstioru veerele rajatakse puhkekohaga matkarada ja paigaldatakse kuivkäimla. Suvise neeldumiskoha lähedusse on kavandatud teine lõkkeplatsiga puhkekoht.

Kaitseala ja sealse hoiuala osa valitseb Läänemaa keskkonnateenistus. Kaitseala kaitse-eeskiri on kättesaadav Riigi Teataja kodulehel.

1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem) www.eelis.ee

2. Heinsalu, Ülo 1984. Salajõgi. – Eesti Loodus 35 (12): 792–795.

3. Heinsalu, Ülo (koost.) 1993. Eesti ürglooduse raamat, VII osa. Lääne maakond. Eesti TA Geoloogia Instituut, Tallinn.

4. Kohava, Priit (koost.) 1988. Läänemaa Metsamajandi ooduskaitseobjektid. Ü/K „Metsaprojekt“ Eesti Metsakorralduskeskus, Tallinn.