Eesti on ainuke riik, kus ühe ruutkilomeetri kohta on leitud kõige rohkem tõestatud või oletatavaid meteoriidikraatreid. Eriti paistame silma oma Kvaternaari-aegsete (viimased 1,8 miljonit aastat) kraatrite rohkuse poolest. Kui mujal on neid leitud vaid üks-kaks või üldse mitte, siis siin on neid kokku neli. Kaks on suisa kraatriväljad, kus ühe suurema peakraatri vahetus ümbruses on kaks-kolm (Ilumetsa kraatrid Lõuna-Eestis) või koguni kaheksa (Kaali kraatrid Saaremaal) väiksemat satelliitkraatrit. Kas tõesti tõmbab Eesti ala selliseid kosmilisi sündmusi magnetina või on siinsed otsijad usinamad?

Novembrikuu teisel poolel köitis meedia tähelepanu uue võimaliku meteoriidikraatri avastamine Tallinna–Tartu maantee äärde jääva Jüri asula lähistelt. Ligi 300-meetrise läbimõõduga ringikujuline struktuur on aerofotodel selgelt nähtav tumeda okasmetsa ringina heledama segametsa taustal. Sama laadi ringstruktuure on ennegi ekslikult kraatriteks peetud, ent struktuuri katva raba ümar kuju ja ümbritseva katkematu madala ringvalli olemasolu süvendavad geoloogi ja kraatriuurija Kalle Suuroja sõnul usku, et leitud on uus meteoriidikraater.

Kulutuse ulatust arvestades võis leitud kraater teadlaste arvates olla tekkinud enne viimase mandriliustiku pealetungi, st. paarkümmend tuhat aastat tagasi. Sellisel juhul oleks tegemist Eesti vanima Kvaternaari-aegse kraatriga, mis ulatub mandrijäätumise aega. Kas Vaidasoo ringstruktuur on tõesti vanim Eesti väikekraater? Selgust võivad tuua kavandatavad geoloogilised puurtööd – puurid seljas ja välipäevikud näpus, asuvad geoloogid asja lähemalt uurima.

Millist rikkust võib leida pinnakatte setetest? Selle numbri teises geoloogiateemalises artiklis on vaatluse all toorsavist hooned, mis on ehitatud Eesti esimese vabariigi ajal ning savi kasutuse võimalused tänapäeval. Tavapärase loodusliku ehitusmaterjalina on meil tarvitatud peamiselt puitu ja kivi. Seetõttu jääb pisut võõraks mõte savist kui maailmas enim levinud traditsioonilisest ehitusmaterjalist, mida on laialt kasutatud: nii toorsavi kui ka tellistena. Peamised saviehitiste piirkonnad olenevad suures osas Eesti geoloogilisest ehitusest, ühtides Devoni kivimite avamusalaga ning piirkondadega, kus Siluri-Ordoviitsiumi karbonaatkivimitel lasub paks Kvaternaari-setete (moreenide ja viirsavide) katend. Need on põhiliselt Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti madaliku alad.

Lõpetuseks on ütlemata tore tõdeda, et usinad maalähedased inimesed viivad külmadel talveilmadel veel nüüdki kuivheina, soola, kartuleid, porgandeid, õunu ja tõrusid metsloomadele söögiks. Käes on jõulukuu, uudistavate päkapikkude aeg, ning arutlusel teema, kas seekordsed jõulud tulevad valged või ei. Ilusat jõulukuud!