Vanasti “lupjasid” Linda kivi tippu kajakad, viimasel ajal aga valendab see tuntud rändrahn Ülemiste järves nagu kummitus. Põhjust polnud raske leida. Ühel ilusal päeval nägin, et Linda kivi ja tema kaaslane on mehitatud kormoranidega. Pilkuköitev vaatepilt! Kuid ega mina olnud selle esmaavastaja. Veepuhastusjaama kauaaegne töötaja Indrek Saks nägi esimesi musti maakuulajaid juba aastatel 2000–2001. Seejärel suurenes kormoranide arv kiiresti 20–30 linnuni. Indrek Saksa arvates pole neid ka praegu nimetamisväärselt rohkem. Et Ülemiste järves veest välja ulatuvaid rahne peale Lindakivi ja tema kaaslase pole, siis kasutabki tulnukate seltskond seda kohana, kus puhata ning tiibu kuivatada. Ja umbsed nad ei ole!

Indrek Saks teab Ülemiste kormoranidest pajatada mõndagi huvitavat. Kord proovis ta paadiga jälitada ujuvat kormorani, kes aga ei saanud tuult tiibadesse. Lind sukeldus, tõusis kaugemal pinnale, aga lendu ikka ei saanud. Suures hädas hakkas ta tegema kaelaga vonklevaid liigutusi ja vehkis nokaga nii, et allaneelatud, umbes 10 cm pikkused latikad kahele poole laiali lendasid. Seejärel uus ponnistus, kuid tulemusteta. Taas lendasid nokast latikad, aga asjata. Alles kolmanda oksendamise järel vähenes linnu kaal sedavõrd, et ta suutis lendu tõusta ja Linda kivile hinge tõmbama minna.

Kirjeldatud seik ärgitab paralleeli tõmbama mõningate meie liigikaaslastega, kes priskele noosile sattudes mõõtu ei tunne, seades nõnda ohtu ka iseennast (näiteks LHV hiljutine äpardus). Tasakaal looduses ja ühiskonnas on aga omaette teema.
Kommenteerib ornitoloog Vilju Lilleleht

Küllap on valgeks muutunud Linda kivi ja sellel istuvad kormoranid silma hakanud paljudele Tartu poolt Tallinna saabujatele. Kas aga kormoran on tõesti võrreldav inimahnitsejatega, kes “priskele noosile sattudes mõõtu ei tunne”? Ja üldse – mis asja ta seal Ülemistel ajab?

Kas kormoran on tulnukliik? Kõigepealt peab tunnistama, et kormoran on siiski Läänemere ümbruse põlisasukas. Lähimad suuremad kolooniad püsisid kõige kauem – 20. sajandi alguseni – Leedus. Siis kadus ta mitte päris omatahtsi peaaegu kogu Euroopast, et aastakümnete pärast uuesti jõuliselt naasta (vt. EL 2004, 1). Näib, et kormoran on Euroopas siiani olnudki kõikuva arvukuse ja muutuva levilaga liik. Praegusele arvukuse suurenemisele ja levila laienemisele võib järgneda uus tagasilöök.

Kas kormoran sööb mõõdutundetult? Ei söö. Erinevalt inimesest, kelle hulgas niisugune komme sageli valdama kipub. Kormoran on tõesti äärmiselt osav kalastaja. Peabki olema, sest ta toitub vaid üks-kaks korda ööpäevas. Toitumiskorrad võivad aga olla vaid poole kuni kahe-kolme tunni pikkused, muidu võib keha sulestiku iseärasuste tõttu maha jahtuda. Selle lühikese aja vältel tuleb siis päevanorm – keskeltläbi 400 g kala – püüda ja kaasa võtta, ning sellest peab piisama kõigi ööpäevaste vajaduste katteks. Ime siis, et kormoran mõõdutundetu õgija mulje jätab ja küllap närib kalamehi hinnangu andmisel ka kõikjale jõudev kadeduseuss. Kormoranide toidutarve kehakaalu ühiku kohta on isegi väiksem kui teistel merelindudel. Toitu kulutatakse väga säästlikult. Varusid ei koguta ja kalu tagavaraks või enda lõbuks ei tapeta.

Lendu tõuseb aga kormoran tõepoolest vaevaliselt, sest ta sulestik pole, erinevalt teistest veelindudest, veekindel. Kuigi suled ise ei märgu või märguvad osaliselt, tungib vesi sulgede vahele ja surub sealt välja õhu: nii on hõlpsam sukelduda, kuid et keha istub sügavalt vees, siis on raskem lendu tõusta. Ime siis, et ohu korral ülekaalust vabaneda püütakse. Kabuhirmus tühjendavad end ka kajakad, kuigi üldjuhul pole neil raske lendu tõusta.

Selge, et kormoran on tulnud Ülemiste järvele kalastama. Kas peaks seda pahaks panema? Ta pole ebasoovitavam kui teised linnud, kelle juurdepääsu järvele ei saa tõkestada. Kalameestega ta siin võistelda ei saa, sest kalastamine pole Tallinna joogiveehoidlal lubatud. Ohtlik võib ta olla haiguste ja parasiitide levitajana, aga sama käib paljude teiste järveasukate kohta.

Ülemiste järvel on tõepoolest keelatud kalastada, kuid ometi alustati sel suvel kalapüüki (vt. Maalehest 22.06.2005). Ja seda mitte majanduslikel kaalutlustel, vaid taastamaks ökoloogilist tasakaalu järves. Just sellelt seisukohalt on huvitav käsitleda ja hinnata ka kormoranide tegemisi.

Ülemiste järv, nagu paljud teisedki meie veekogud, on muutunud liiga toitainerikkaks. See loob eeldused taimse hõljumi (fütoplanktoni, enamasti vetikate) vohamiseks. Vetikad on omakorda peamine toit loomsele hõljumile – zooplanktonile. Suureneb ka nende hulk. Vesi muutub sogaseks, vahel koguni mürgiseks. Siis öeldakse, et vesi õitseb. Niisugused tingimused sobivad eelkõige planktoni- ja põhjatoidulistele kaladele: särjele, latikale ja teistele nn. lepiskaladele. Et nad söövad peamiselt zooplanktonit, soodustab see taimse planktoni (vetikate) ülemäärast paljunemist veelgi.

Sogane vesi ei meeldi aga röövkaladele, sest neil on seal raskem saaki, peamiselt lepiskalu püüda. Vähese läbipaistvusega vees napib valgust ning jääb vähemaks suuri veesiseseid taimi, kes pakuvad soodsaid varjevõimalusi suurtele röövkaladele. Sageli võimendavad sellist tasakaalunihet kalurid, püüdes välja eelkõige suuri röövkalu. Niisuguselt ummikteelt, surnud ringist, on järve- ja ilmselt mitte ainult järve-, vaid ka mere ökosüsteemidel raske oma jõududega välja tulla. Toitainete liigset lisandumist veekogudesse peetaksegi viimasel ajal üha enam kalasaakide vähenemise peamiseks põhjuseks.

Abi on soovitanud bioloogid: teatud võtetega, nn biomanipulatsiooni abil, saab järvede endist tervet seisundit taastada. Taanis, Rootsis, Soomes ja mujal on saadud häid tulemusi. Nüüd siis proovitakse sama teha Eestis Ülemistel, kus röövkalade hulk võrreldes lepiskaladega on äärmiselt väike (ainult 5%). Eesmärk on püüda mõrdade, nooda ja traaliga välja suurel hulgal latikaid, särgi ja teisi lepiskalu. Püünistesse sattunud röövkalad – haugid, kohad ja ahvenad –lastakse tagasi vette. Nii loodetakse järv korda seada.

Kormoran ja Ülemiste. Kuhu asetub nendes keerukates suhetes kormoran? On hästi teada, et kormoranid eelistavad püüda kõige arvukamaid ja kättesaadavamaid kalu, antud juhul siis eelkõige lepiskalu. Röövkalade osakaal nende toidus ei saa olla kuigi suur. Seega tuleb kormoran arvata järve tervendajate hulka. Sõnumis märgitud latikasöömist ei saa sugugi pahaks panna: just latikas vabastab põhjamudas tuhnides sinna ladestunud toitaineid tagasi vette.

Kormorani soodsat toimet toitainerikastele veekogudele loodetakse näiteks Madalmaades, kus see lind on kalurite survest hoolimata endiselt täieliku kaitse all, võib piiramatult sigida ja on ammu saavutanud arvukuse lae. Ka Taanis, Saksamaal, Rootsis jm. on kormoranide juurdekasv peatunud või tunduvalt vähenenud.

Ülemiste järvest välja püütud suuremad ja väärtuslikumad kalad turustatakse, väiksemad aga lähevad loomatoiduks, kompostiks või valmistatakse neist kalajahu. Miks ei võiks siis oma jao väheväärtuslikust saada ka kormoranid? Kas saame pahaks panna, kui meie endi liiga külluslikult kaetud lauda aitavad kergendada need, kelle ülesanne see tegelikult on? Linda kivi jääb küll valgeks, kuid reostust pole karta. Pigem viivad linnud osa püütust järve aineringist välja.