Rahvausundilised kujutelmad haava kohta on hea näide, kuidas üks liik looduses (inimene) loob teisest (haavast) mingi omaduse alusel halva kuvandi.

Kõige põhjalikumas usundileksikonis Euroopa rahvaste kohta on artiklid puudest kirjutanud saksa rahvabotaanika hea tundja Heinrich Marzell. Haava botaanilises kirjelduses toob ta esile mõned selle puuliigi tunnused: hallikasroheline koor, munajad kuni ümarad sakilise hammastusega lehed. Et lehevarred on väga pikad ja peened, paneb pisimgi tuulepuhang need liikuma. Kasvukoha iseloomustus Eestimaa oludega hästi ei klapi: haab olevat sagedane iseäranis niisketes paikades metsaservadel, kalda-aladel jm. Lisatud on mööndus, et metsapuude seas kuulub haab esimeste hulka, kes pärast jääaja lõppu koos kase ja männiga Põhja-Euroopasse ning Saksamaa põhjaossa ilmusid. Hoolimata sellest, et tegemist on nii põlise liigiga, pole Marzelli kirjutis haava kohta kuigi pikk; teiste enim levinud metsapuudega võrreldes jääb haab alla pärnale, lepale ja saarele ning eriti tammele – Saksamaa pühapuule, kuid edestab kuuske ja mändi [2].

Eestis on pingerida rahvabotaanika kartoteegi järgi kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis teistsugune (pühapuud siia ei kuulu): esindatuse poolest jääb haab tublisti maha kasest, pihlakast ja lepast, vähem kadakast ja kuusest, on võrdne toominga ja männiga, ning edestab tamme ja pärna.

Miks haava lehed värisevad? Pole juhuslik, et Marzell on haava (ladinakeelse nimetusega Populus tremula – värisev pappel) botaanilises kirjelduses esile toonud tema lehtede tähelepandava omaduse. Nimelt siit lähtuvad rahvausundilised kujutelmad hirmu- ja õuduselamuse ning igavese karistuse kohta. Legendid haavalehtede värisemise põhjustest pole seejuures ei sisult ega tegelaste valikult ainulaadsed. Samal viisil on Kristuse elukäigu motiive ja pühakute tegevust seostatud teistegi puuliikidega. Kuid haava puhul seletatakse aina ühte ja sama – lehtede värisemist. Motiivid on järgmised: Kristuse ristipuu oli haavast; haab ei painutanud pead ega värisenud, kui Kristus suri; haab jäi liikumatuks, kui Kristus (või Neitsi Maarja) läbi metsa läks; haab ei andnud Kristusele (või Jumalaemale) varju, kui see oma põgenemisteel tagaajajate eest end peita tahtis; Juudas – Kristuse äraandja – poos end haavapuu otsa; Kristuse suu oli Kolgatal suletud haavapuust tropiga.

Niisugused legendid on Euroopas levinud alates varasest keskajast nii rahvapärimusena, trükiste ja kerjusmunkade vahendusel kui ka ikonograafias ning kirikukantslist kuulutatuna, omavahel liitudes ja põimudes. Vahetusid tegelasedki – olgu pühakud või loodusobjektid. Legend põgenevast pühast perekonnast on tuntud paljudel rahvastel. Siin on tõlge ühest soome variandist.

Sel ajal kiusati Jeesust taga ja ta põgenes jälitajate eest läbi metsa. Kui tagaajajad metsa jõudsid, küsisid nad esmalt kuuse käest: “Kas siit on inimesi mööda läinud?” Kuusk vastas neile: “Ei, sada viiskümmend aastat olen siin seisnud, kuid enne teid pole ühtegi näinud siit mööda minemas.” Tagaajajad jätkasid oma teed ja pärisid sama asja pedakalt. Mänd vastas: “Ei mäleta, kui palju aastaid ma siin olen seisnud, aga ainukesed inimesed, keda selle aja sees olen näinud, olete teie.” Tagaajajad jätkasid teekonda ja jõudsid kase juurde sama küsimusega. Kask vastas: “Olen minagi sada aastat selles paigas seisnud, kuid ei ole ühtegi inimest näinud siit mööda minemas.” Jälitajad jätkasid teekonda ja pärisid põgeniku järele haavalt. Haab vastas: “Teie otsitud isik läks just äsja siit mööda.” Siis ütles Jeesus haavale: “Et keelt kandsid, siis värise kogu eluaeg.” Tagaajajad lisasid kiirust, et põgenikku tabada. Viimaks küsisid kadakalt. “Kadakas ütles: “Olen selles kohas sada aastat istunud, kuid siit pole ühtegi inimest mööda läinud.” Tagaajajad ütlesid: “Haab valetas” ja pöördusid selle peale tagasi. [1]

Seletused eesti moodi. Eestis jäid üldtuntuks saanud ning aastasadu käibel olnud jutud unustusse 20. sajandi keskpaiku. Kõige enam on rahvaluulearhiivis üleskirjutusi sellest legendist, et haab ei varja Jeesust. Põgenemist pole kuigivõrd esile toodud, Jeesus soovib kas või vihma eest varjuda, kuid haab keeldub. Piibliainestikule toetuvad järgmised süþeed: Kristuse ristipuu on haavast tehtud; haab ei anna Kristusele Kolgata teel või metsas varju; haab näeb Kristuse ristilöömist; haab ei langeta Kristuse ristisurma ajal leinas pead; haab ei kummarda metsas kõndiva Jumalaema ja ta poja ees; Juudas poob end haava otsa. Sellega, et haab ei kummarda, on ära märgitud ka tema võraokste jäikus.

Kui Jeesus Kolgatal risti peal oli, siis kõik puud ja loodus leinasid, aga haavapuu seisis uhkeste püsti ladvaga ja ütles: “Mis mul sest on, kui üks väike inimene puu peal ripub!” Ingel kuulis seda ja võttis verd Jeesuse naelahaavadest, valas seda haava juurte peale ja ütles: “Sest tunnist saadik pead sa hirmu tundma ja alati värisema!” Ja haavalehed värisevad tänapäevani. (Märjamaa, 1957)

Paljude taimede, loomade, ka loodusnähtuste saamist ning olemasolu seletatakse rahvaluules kui jumala ja/või kuradi tegu.

Kui jumal kõik oli loonud, mis tarvis oli, tundis tont, kes tantsida armastas, puudust pilli üle ja kaebas selle üle jumalale. See ütles: “No hakkame siis võidu pilli tegema.” Tont lõikas puukoorest pilli, jumal võtnud aga haavapuust lehe ja puhunud lehepilli. Võidetud tont vandus haavapuu ära. Kartusest tondi ees värisevadki haavalehed vähema tuule käes. Sest ajast hüütakse lehepilli jumala pilliks ja koorepilli kuradi pilliks. (Võnnu, 1897)

Haavalehtede värisemise (vabisemise, habisemise, lõdisemise) kohta leidub veel mitmeid seletusversioone: haab nuriseb, et jumal on ta jänestele söödaks loonud; haab kardab, et jumal ta hävitab; haavalehed on vanatondi rahad; esimene haavapuu nägi piinamist pealt; haab on loodud vargaid ja mõrtsukaid kohutama; haab kaebab paju peale, et see raiskab põllumaad ja paju sajatab ta hirmu tundma; haab kukub metsaraiuja peale ja metsamehe naise needus paneb ta lehed alatiseks värisema.

Kõige sugestiivsema seletuse võib leida regivärsilisest ballaadist “Maie laul”, mis on tuntud ka “Mehetapja” nime all. Voodis oma noore mehe tapnud naine põgeneb, paludes varju metsapuudelt, ning jõuab haava juurde.

.. Mai läks uavale pagema:

“Kallis uava, kata Maie.”

– “Kuis võin mina sinut katta,

ära tapsid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa.”

“Nenda su lehed lõdisku,

kudas Maie süda lõdiseb,

nenda su juured põrisku,

kudas Maie põlved põrisevad.”

Selles 1887. aastal Kodaverest kirja pandud variandis on naise karistus tulesurm; lisanduda võivad veel värsid, kus Maie sajatab haava südame mädanema. Kuid mõnes variandis leiab põgenik varju just haavalt, mistõttu selle lehed lõdisema jäävad.

Haava halb maine. Nii käivad arusaamad haava kohta oma rada ja teadusinimeste arvamused puuliigi kasulikust kohastumisest – fotosünteesi tarvis paremini valgust püüda – siin asjasse ei puutu. Kuigi ei saa öelda, et rahvapärimuses haavapuu lehed ainult ta enda süü pärast värisevad, tundub nii mõnegi igapäevaelu juhtnööri taustaks olevat haava halb kuulsus. Hiiumaa rahvajutus teeb kurat hundi haavapuust, Karjala rahvajutus loob kurat haava, jumal aga teised puud. Lutsi keelesaare eestlaste seas ei peetud sobivaks haaba kodu lähedale kasvama jätta, sest see puu võtvat pikset külge. Venelased teavad äraneetud puud, kes kohiseb tuuleta – see on haab.

Peamiselt Mulgimaalt ja sealsest ümbrusest on kirja pandud teateid, et haavapuudega pole soovitatav sauna kütta: saunaskäijal hakkavat ihu sügelema. Ühes Saaremaa tekstis leidub ka seletus.

Sauna ahju ei kööta mitte aavapuudega. Sellepärast et aavalehed värisevad ja see aavapuudega köötud sauna leil paneb inimesel ka ihu sügelema, kes sääl sihes ennast vihtleb. Sest ajast olid aava lehed värisema akkand, kui Juudas ennast aava otsa äe poos. (Pöide, 1946)

Haab maagilise abivahendina. Lehtede värisemise analoogial on haaba kasutatud palaviku vastu. Näiteks: üheksa lehte üheksalt haavalt purustada ja viinaga sisse võtta. Teada on halltõvest (malaariast) vaevatu abistamise moodus: vappekülmast haavalehena värisev haige tuli kõvasti vana kaheharulise haava külge siduda. Haigusmeediumina kasutati pajuvääti, mis pärast puu juurde maha visati, uskudes, et haigus läheb üle haavapuusse. Järvamaalt pärit teate järgi tuli noor haab tüvest lõhki ajada ning tõbine pidi haigusest vabanemiseks kolmel korral “läbi puu” pugema. Läänemaa õpetuse järgi tuli haigus haavikusse loitsida, et ta sööks haavapuu südant ja jätaks haige inimese rahule.

Osa ravivõtete puhul võib ehk ravivõtte lähtealuseks arvata ka tegelikku ravitoimet. Nii on mitmesuguste nahahädade raviks kasutatud vahtu, mida toores haavapuu põledes välja ajab. See pidi aitama soolatüügaste ja ka vesivillide ning roosihaiguse vastu. Enamik teateid on Põhja-Eestist. Haavakooreteed on joodud tiisikuse puhul ning söögiisu parandamiseks. Isegi langetõbe on püütud ravida: selleks tuli võtta maagiline arv – üheksa ühest juurest kasvanud haavavõsu, need põletada ja tuhk haigele veega sisse joota. Rästikuhammustuse korral loodeti samuti abi saada haavaokstest.

Ussi vasta on aavavõsa. Ükskord olin töös Mustjala metsas. Üks Rahtla peremees oli koa ja eks uss olnd ta obust kiskund. Tõi siis üheksa tükki aavavõsa, muljus igaühega kolm korda – obune sai terveks. Kui ära muljus, siis viskas rädi peale. Viimase aasta virv peab olema. Seda olen ma ise koa teind – kaks koera ja obuse olen terveks teind. (Kihelkonna, 1949)

Selliste maagiavõtete puhul ei puutu asjasse haavalehtede värisemine, haavaoksi kasutatakse usus koore mõru maigu tõhususse. Soomes on tavaks olnud piirata haavakepiga põldu, et röövikud vilja ei rikuks, pärast torgati kepp maasse. Peedipeenraid kasteti haavakoore keeduveega. Lääne-Euroopas segati teraviljaseemne hulka haavaoksi kaitseks lindude eest ning torgiti ka põllumulla sisse muttide tõrjeks. Ungaris on usutud haavapuutüki kaasaskandmisest abi saavat nõidade, kuradi jne. vastu, Saksamaal pisteti surnule kirstupanekul kolme ristimärgiga haavapuu tükk lõua alla kaitseks vampiiri eest [2]. Õpetust, et pärast surma kodus käima kippuva nõiasorti inimese hauale tuleb haavateivas lüüa, tunnevad mitmed rahvad, teiste seas ka eestlased.

1. Haavio, Martti 1955. Kansanrunojen maailmanselitys. Porvoo. Helsinki, 102.

2. Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens. 1927–1942. Berlin u. Leipzig.