Savi on maailmas juba ammusest ajast tuntud ehitusmaterjal. Meile, põhjamaalastele, kes me oleme harjunud tavapärase ehitusmaterjalina nägema puitu ja kivi, võib tunduda võõrana mõte, et maailmas on enim levinud traditsiooniline ehitusmaterjal hoopis savi. Seda nii toorsavina kui ka telliseks põletatuna.
Saviehitiste all mõistetakse kitsamalt enamasti vaid toorsavist ehitatud hooneid või ehitisi, kus üks oluline komponent on toorsavi (nt. puitkarkassiga kergsaviplokist hoone). Maailma vanimad, ligikaudu 10 000 aasta vanused majataolised ümara põhiplaaniga ehitised Süürias olid arvatavasti pooleldi maa sisse süvistatud savimajad. Enim levinud ongi saviehitus Aasias, kus toorsavist ehitati lihtsate elamute kõrval ka losse (nt. Kaug-Idas). Himeijis, Jaapanis, on isegi templite paksud väravad meisterdatud puukarkassile müüritud savist.
Aasia ja Aafrika igivana saviehitustraditsioon jõudis Euroopasse Hannibali vägedega umbes 220 aastat eKr.; praegugi on see eriti levinud Lõuna-Hispaanias (Andaluusias) [1]. Kuid ka põhjapoolsemas Euroopas ei ole saviehitus tundmatu ning on laialdaselt levinud nii Saksamaal, kus savi kasutatakse enamasti koos puitehitistega, kui ka Poolas, Ukrainas, Bulgaarias ja Rumeenias. Eesti saviehituse traditsioon ei ole kahtlemata nii pika ajalooga ja püsiv, kuid ka siin maanurgas on ehitatud tuhandeid savihooneid, mis on siin-seal praeguseni püsinud, eriti just Lõuna-Eestis.
Vahelduva eduga esilekerkivas ja siis jälle hääbuvas Eesti saviehitiste ajaloos võib üldse eristada nelja suuremat ehitusperioodi: 1) 1850–1870, 2) 1870–1900; 3) 1906–1914, 4) 1920–1930 [2]. Näiteks Setomaa Mikitamäe küla praeguseni säilinud savihoonetest enamik on ehitatud 1920.–1930. aastail, kui talupidamistele anti sooduslaenu majapidamiste tarbeks [4]. Eesti traditsioonilisele saviehitusele on iseloomulik ka see, et väheste eranditega on savist ehitatud vaid majapidamis- (kõrval)hooneid, iseäranis lautasid, ning elamuehituseks on ajalooliselt kasutatud valdavalt puitu.
Hoolimata ehituslikust lihtsusest ja materjali saadavusest eristub Eestis peamise saviehituse alana Lõuna-Eesti ja vähemalt ka Lääne-Eesti madaliku piirkond. Selle vastandina on Kesk- ja Põhja-Eestis saviehitusi harva või pole neid piirkonniti üldse. Seal on enim kasutatav ehitusmaterjal puidu kõrval samasuguse otstarbega ehitiste jaoks pae- ja maakivi. Saviehitiste sellise regionaalse leviku põhjus on majandushoonete ehituses kasutatava toorme kättesaadavus ja kvaliteet, arvatavasti ka majanduslik olukord ning piirkondlikud traditsioonid.
Samas vastab savi- ja kiviehitiste levik päris selgelt Eesti geoloogilise ehituse piirjoontele. Saviehitus on valdav Devoni kivimite avamusel ja aladel, kus Siluri-Ordoviitsiumi karbonaatkivimeid katab paks Kvaternaari-setete (moreenide ja viirsavide) katend nagu Läänemaal. Ülejäänud alal, kus pinnakatte paksus on väike ja selle all avanevad karbonaatkivimid, on hooned rajatud lubjakivist ja dolomiidist. Liustikega toodud tard- ja moondekivimeid, mis on levinud rändkividena üle Eesti, on pigem kasutatud nende kahe ala üleminekualal ja jõukamates (Kesk- ja Lõuna-) Eesti taludes, mille hoonestud on valdavalt rajatud ülemöödunud sajandi teisel poolel. Lubjakivi ja dolomiit olid sobiva kihilisusega ja neid sai kergesti hankida, kas või põlde puhastades. Ühtaegu sai neist ehitada sobiva suuruse ning vastupidavusega hooneid, kulutamata ülearu materjali (sh. vajati vähem sidusainest ja/või lubimörti) ja töökäsi. Lõuna-Eestis (välja arvatud Kagu-Eesti Devoni karbonaatkivimite avamusel) selline ehitusmaterjal puudub. Maakivide kasutamine eeldab märksa suuremaid kulutusi: et korjata, lõhata ja laduda kive. Arvatavasti seepärast võeti tarvitusele teine käepärane materjal – savi.
Miks savi? Möödunud sajandi keskpaigas jäi saviehitus Eestis peaaegu täielikult unarusse, ent viimasel kümnendil on üha rohkem räägitud selle säästva arengu seisukohalt vajaliku ehitusviisi „taasavastamisest“ ja propageerimisest.
Nüüdisaegsete ehitusmaterjalide tootmiseks kulub ääretult palju energiat ning need on väga materjalimahukad: ühe tonni põletatud telliste valmistamiseks kulub kuni 1 MWh enamasti fossiilse päritoluga energiat ja ühe tonni betooni tootmiseks 2/3 MWh energiat [5]. Pole sugugi üllatav, et üha süveneva keskkonnasaastatuse ja globaalse kliimasoojenemise tõttu pööratakse paljudes tootmisvaldkondades, sealhulgas ehitusmaterjalitööstuses, järjest suuremat tähelepanu keskkonnasäästlikele materjalidele ja tehnoloogiatele.
Tavaliselt peetakse energiasäästliku ehituse all silmas seda, et on kasutatud piisava soojapidavusega ehitus- ja isolatsioonimaterjale vältimaks “ilma kütmist”. Kuid üldise keskkonnasäästu seisukohalt on samavõrd tähtis arvestada materjalide tootmiseks kulutatud energiat ja (toor-)materjali [5]. Ehitus on ökoloogiline, kui on kasutatud lihtsalt kättesaadavaid taastuvaid (puit) või laialt levinud materjale (looduslikud kivid, savi). Eesti kontekstis on enim levinud ja tuntud traditsioonilised puitehitised, kuid samas on savi üks Eesti suurimate varude ja laiema levikuga ning kergesti kättesaadavamaid ehitusmaterjale, mis võiks konkureerida tänapäevaste tehismaterjalidega.
Säästva arengu printsiipe ja keskkonnastrateegiaid silmas pidades on saviehitise vaieldamatu eelis materjali kättesaadavus, materjali ja tehnoloogia rakendamiseks kuluv väike energiahulk ning savikomponentide lihtne töödeldavus. Saviehitiste keskkonnasäästlikkusest räägib fakt, et põletamata toorsavi ehituskõlblikuks muutmine kulutab ainult 10–20 kWh energiat [5] ning nende ehitiste elukeskkond on tervislik. Vähetähtis ei ole ka see, et põletamata savimaterjali saab mitmeti taas kasutada ja ta on keskkonnaohutu. Ka siis, kui maja on oma aja ära elanud, ei ole tarvis muud, kui seinad maha lõhkuda; savimassi saab uuesti kasutada, lisades ainult vett.
Peale keskkonnasäästlikkuse räägib saviehituse kasuks selle tervislikkus. Tänu niiskusesiduvusele ja soojapidavusele on savihoonete mikrokliima soe ja kuiv, vastupidi näiteks kivimajadele, mis on külmad ja rõsked. Savihoonete tervislikkuse kinnituseks võib tuua Johannes Pertma 1923. aasta raamatus “Saviehitused” avaldatud lõigu: “Kui meie pilku heidame lõuna Wenemaa Ukrainasse, siis näeme, et seal enam jagu kõik hooned savist on ehitatud. Ukrainlased, kes savist elumajades elavad, on Vene rahvusest kõige tugevamad, targemad, ilusamad ja energilisem rahvas.”
Kuidas ehitada? Saviehitisteks kõlbavad siduva ainesena väga mitmekesiste omaduste ja geneesiga savikad setted. Savi kasutust ei piira eriti ka kliimaolud. Lähtudes materjalivalikust, on Eestis õigem rääkida pigem savimoreenehitistest. Valdav osa vanadest hoonetest on rajatud sama hoone lähedalt kaevandatud moreenainesest, mis sisaldab kitsamas mõttes savi ainult kuni 20 (30)%, tihti vähemgi. Savide omaduste tõttu tuleb arvestada: vältimaks puhaste savide kahanemist tuleb neid kasutada segus mingi täitematerjaliga, näiteks liiva ja/või kruusaga. Eesti savisid ja eriti savikaid moreene saab kõiki ilma suurema töötluseta kasutada traditsiooniliseks massiiv- ja ka viimasel ajal levinud kergsaviehituseks.
Toorsavi ehitustehnika-ja tehnoloogia on lihtne. Seetõttu on mõeldav ehitada ka omal käel, ent tänapäevaste abivahendite ja ehitustehnikaga saab rajada arhitektuurilt üsna nõudlikke hooneid.
Läbi aegade on savihooneid ehitatud mitut moodi. Eestis on enamasti kasutatud massiivsavi tehnoloogiat. Valdavalt 50–60 cm paksusteks massiivsavi seinteks laotakse eelnevalt sõtkutud või sõtkumata savi, kuhu lisatakse sidususe parandamiseks kuiva raiutud põhku, kanarbikku, kadaka- või kuuseoksi. Et seina ankurdada, paigutati nurkadesse ning akende ja uste ümber laudu, palgijuppe jms. Tavaliselt on sellised hooned rajatud saalungite vahele 25–30 cm paksuste kihtidena segatud ja tambitud materjalist, kuid on ka näiteid saalungiteta laotud seinte kohta (foto 1).
Paraku on massiivsavi miinuseks tüüpilised vead: vertikaalsed praod seintes ning halvasti sidustatud seinte ja nurkade kiire kulumine (foto 2). Praeguseks on vanade savihoonete keskmine eluiga umbkaudu 70 aastat. Olenevalt materjalivalikust ning ehitajate oskustest on nende seisund erinev: väga hästi säilinud hoonetest kuni varisenud või varisemas varedeni (foto 3). Enamasti on lagunenud savihoonetele saanud saatuslikuks katuse vale konstruktsioon (nt. räästa ebapiisav laius) ja püsivus.
Nüüdisajal on enim rakendatud kergsavi tehnikat, mille eelis võrreldes massiivsaviga on lisaosistega saavutatav savimassi suurem soojapidavus ja tugevus. Tänu lisakomponentidele kuivab savi kiiremini. Lisaosised võivad olla saepuru, höövlilaastud, linaluud, lõigutud õled, kanarbikuvarred jm., mis toimivad savimassi sidestavate osadena. Teadaolevalt on siiski kasutatud vaid hakkpuidu ja/või laastu-saepuru täidisega kergsavikonstruktsioone (foto 4). Sellise ehitusega seinu võib valmistada saalungite vahele kihiti valatuna või ette valmistatud plokkidest (foto 5). Valmis kergsaviplokke on lihtne kasutada: plokid laotakse savi- või lubjamördi abil seinaks, kas siis vahvärgiga või ilma.
Kokku võttes: saviehitust ei saa pidada Eesti traditsiooniliseks (talu-)ehitusharuks, see on esile kerkinud vaid aeg-ajalt. Tänapäeval tundub, et massiivsavist perspektiivikam on siiski kergsavitehnoloogia, mille alusel on Eestis ehitatud kümmekond hoonet. Savi on kohalik odav energiasäästlik ja ehitusomadustelt paindlik materjal, mida tasub propageerida.
1. Kaila, Panu 1999. Majatohter. Ehitame Kirjastus, OÜ Viplala, Tallinn.
2. Keskküla, Tõnu 2001. Eesti savihoonete ehitamise ajalugu. – Põllumajandustehnika ja -ehitus ja -energeetika. Tartu, Eesti Põllumajandusülikool. Teadustööde kogumik 1406–4049 (214): 98–100.
3. Pertma, Johannes 1923. Saviehitused. Autori kirjastus, Viljandi.
4. Palolill, Margus 2004. Eesti traditsioonilise saviehituse tehnoloogia ja ajalugu. Keskkonnatehnoloogia projekt. Tartu Ülikool, geoloogia instituut, geograafia instituut
5. Strandberg, Marek 2001. Ökoloogilistest tehnoloogiatest ehituses. – Ehituskaar 1406–2992 (3): 10–14.
|