Balti jaamas leidub alati igasugust rahvast, kuid kohata seal turiste on üllatav. Ent sakslased on enda jaoks avastanud huvitava koha – Pakri poolsaare, mis veebist leitud materjalide järgi on midagi enneolematut. Tuleb nendega nõustuda. Nende elamused saavad alguse juba rongile minnes – veneaegset elektrirongi pildistatakse seest ja väljast. Meie valmistume oma reisiseltskonnaga aga uuteks elamusteks Klooga jaamas rongist maha astudes.

Pakri poolsaar on kummaline koht: seal matkates võib näha kõike alates jugadest, haruldastest lindudest ja tammesaludega liivarandadest kuni militaarkompleksideni välja. Sinna võib minna nii rattaga kui ka jala, huvitavat leiab ikka. Auto on ehk targem kuhugi tee äärde jätta, sest kohati on metsatee täis salakavalaid auke. Jalge alla jääb pankrannik – eri geoloogiliste teooriate kohaselt on see umbes poole miljardi aasta vanune karbonaatne muda, mis on lõunapoolkeralt siia kontinendina triivinud ja hiljem kivistunud. Samas võib põlvini sisse vajuda värskel, kümmekond aastat tagasi tekkinud tankiteel varitsevasse värskesse mutta.

Klooga jaamas elektrirongist maha astudes satume hoopis teistmoodi asulaellu. Siin on nii uusi eramaju ja vanu Stalini-aegseid ehitisi kui ka nõukogude aja lõpul pooleli jäänud helesiniste glasuurplaatidega kaetud paneelelamuid. Kogu see arhitektuuriline kirevus asub aga ideaalses kohas: ühel pool kinnikasvav Klooga järv jupikese liivarannaga, kus suvel ujumas käiakse, ja teisel pool männimetsa taga Klooga rand ning meri. Järv on paljudele lisatoidu hankimise allikas. Nii mõnigi paadimees katab enamiku oma toidulauast järvest püütud kala ja aiamaal kasvatatud kartuli-juurviljaga.

Klooga järve ääres, väikese poolsaare otsas asub Klooga mõis – varemetes, kuid ehitustegevuse jälgi on seal siiamaani näha. Eelmisel omanikul olid suured plaanid ja nii valati korrustele betoonist vahelaed ning kelder veeti täis kergkruusa. Praegu aga laguneb esindushoone jälle täie hooga: tormid on katusele pandud tõrvapapi ära viinud ja seinast pudeneb betooni kõrvalt paekivitükke põrandale. Järvevaadet varjab aina kõrgemaks pürgiv võsa.

Et pääseda Kloogalt Pakri poolsaarele, peab matkaja läbima militaarlinnaku, kus praegu tegutseb Scoutspataljon. Nende laskeväljalt järve taga leiab ka tükikese raba, mis pommiaukude sisu järgi on veel üsna õhuke; mõnekümnesentimeetrine turbakiht lasub pehmel savi-liivasegusel pinnal. Enne kui laskeväljal uidata, peab uurima Scoutspataljonist, ega neil laskeharjutused käsil pole.

Pakri poolsaarele tasub minna Vasalemma jõe juurest, kus on mitu huvitavat küla – Paldiski ümbruses selliseid enam ei näe. Langa ja Madise on kohati säilitanud oma rannarootsiliku väljanägemise, kuid enne neid jõuame Vasalemma jõe äärde. Kohe maanteesillast allavoolu asub veskitamm. See betoonist ehitis ei tooda enam elektrit, aga pakub matkajale siiski põnevat vaatepilti. Eriti talvel, kui languse ümber tekivad jääskulptuurid. Tegemist on uue veskiga; vana veski asub mitu kilomeetrit ülesvoolu ja temast pole peale võsas konutavate paekivimüüride enam suurt midagi alles jäänud. Hoopis rohkem on säilinud selle vanema veski vastaskaldale rajatud ellujäämisonnist – sõjaväelased on seal proovinud oma käsitööoskust ja puu najal on koguni isetehtud okstest ja puujuurtest räätsade virn.

Ega Langa külas matkajaid väga tihti ei käigi. Silmates külavaheteel jalgsimatkajaid, on kohalikud üsna imestunud. Pigem arvatakse, et kohaliku ratsatalu külalised ekslevad õiget teed otsides.

Madise küla on üks omapärasemaid rannakülasid Eestis, vähemalt külasüda on omalaadne. Rannaga ei saa seal kandis kiidelda: vaid kalurid veavad vahest oma paate läbi kaldamuda ja kõrkjate merele, niisama ujumiskohti või liivarandu sealt ei leia. Ilus aga on Madise kirik ja väike paeastang, kust voolavad välja allikad. Kirik paikneb künkal ja sealt on näha Pakri saared, kiriku ümbruses aga asub kena kadakane maastik ja mõisavaremed. Siit on Pakri poolsaare matkaradadeni veel mõned kilomeetrid.

Kui Laoküla majad üle lagendiku paistma hakkavad, siis on igav kruusatee läbi ja varsti võib jalutada üsna lagedal väljal mere ääres. Seal hakkab tasapisi tõusma kuulus Pakri poolsaare pankrannik. Esialgu on ta lihtsalt kiviklibu all peidus, siis kerkib väikese mitmeosalise astanguna, ja Paldiski linnas kaob sadama- ja rannaehitiste alla ära. Siis saab näha mitmekorruseliste majade kõrgusi vase- ja vanarauakuhilaid. Õige pea tuleb rannikult ära pöörata, sest eravalduste sildid ning tõkkepuud peletavad läbikõndija sisemaa poole. Aga siit ongi hea lõigata otse poolsaare vastaskaldale, Leetse külla. Või mis küla see enam ongi – kunagisest rannaasustusest on järel mõni maja ja Leetse mõisasüdames on kõrvalhoonesse rajatud uue omaniku uus elamine. Kurikuulsas allveelaevnike õppekeskuses on aga uksed loomulikult kinni ja valvur hüppab putkast välja, kui väravale läheneda. „Siin ei ole midagi huvitavat,” teatab ta matkalistele resoluutselt, ja lisab siis kavalalt: „Ma näen siit seest kaameratega kõike, mis te teete.” Küsimusele, mida ta siis valvab, vastab valvur: „Siin ei ole midagi põnevat, mida te arvate.”

Ei hakka ametipostil olijat rohkem häirima ja liigume edasi Leetsesse, kus on palju võsa, mudaseid metsateid ja loomulikult pikki liivarandu. Mitte lihtsalt liivarandu, vaid lausa paradiisirandu, kus puud kaarduvad vee kohale. Ainult et helesinise vee kohale kaarduvate palmide asemel kummarduvad hallide lainete kohale tammed. Seal, kuhu autoga ligi ei pääse, võib rannas olla üsna omaette ja näha hulganisti linde. Peaaegu iga suurema merest välja ulatuva rahnu peal kükitab mitu kormorani, suuremate kivide serva sätivad end tagasihoidlikult valged kajakad. Kuskil kaldapragudes pesitsevad ka haruldased krüüslid, kuid nende nägemiseks peab rohkem õnne olema.

Pakri põhjakülge pidi liikudes võib senini näha jaanuaritormi jälgi: kohati on tee lihtsalt ära kadunud ja jäljed viivad vette. Mereäärne metsaalune on kaetud ühtlaselt kiviklibuga ja mõned puud turritavad madalas vees, juured püsti. Suve jooksul on roheline tunginud peale – paiguti on põõsad-puhmad end kivide vahelt välja surunud. Rattamatkajal on seal raske: uutesse kohtadesse tekkinud astangud lõikavad metsateid ära ootamatutest kohtadest ja hea hooga tulles võib väikese õhulennugi teha. Kuid jalgsi turnimiseks on rand muutunud isegi huvitavamaks.

Tähistatud matkarajalt üles panga peale tõustes saame omapärase elamuse tuulepargi veskite labade all: isegi keskmise tuulega kuuldub ärevusttekitavat sahinat, päikeselise ilmaga kihutavad üle loopealsete hiiglaslikud varjud. Tipu poole liikudes hakkab võsa vahelt paistma üha rohkem militaarehitisi, mis on jõudnud eri lagunemisastmesse. Ikkagi strateegiliselt oluline punkt: kõrge platvorm otse Soome lahe suudme lähedal, kus militaarehitistel oli oma roll. Nüüdki tiirutab otse Pakri majaka kõrval oma labasid Eesti piirivalve radar.

Nõukogudeaegsete sõjaväeehitistega tutvudes võib nii võhik kui ka asjatundja leida kummalisi rajatisi, mille otstarvet ilmselt ei tea neid kunagi ehitanud sõduridki. Võib-olla on mõni rajatis püstitatud lihtsalt mõne ohvitseri fantaasia elluviimiseks, näiteks leiab pangapealselt metallposti otsa ehitatud betoonkera. Kas taheti vaenlast valejälgedele juhtida või noorsõduritele lihtsalt tegevust anda, mine tea.

Päris poolsaare tipus, kus pankrannik on kõige kõrgem, pole tegelikult enam mingit suurt silmailu. Ülevalt merele vaadates lihtsalt ei hooma enam kõrgust: 25 meetrit merepinnast otse kaldal oled ikka kindlalt kahe jalaga maa peal.

Sealsamas panga all poolsaare lõunaküljel ronivad aga sukeldujad vette – poolsaare ja saarte vahel on, mida vee all vaadata. Peeter I olevat kunagi alustanud Paldiskile mereväravate ehitamist, kuid mitmekümne meetrine sügavik käis isegi tema tuhandetele talupoegadele üle jõu – mereväravast on siiamaani alles hiigelmüür vee all, kuid Pakri saarteni sellega ei jõutudki.

Veidi rohkem on kunagisest kindluslinnast näha kohe Paldiski külje all nn. Peetri mägedel. Seal võib mööda mäeahelikke jalutades tajuda, kui suur see rajatis kunagi oli.

Hilisema Paldiski hiilgus on neilt küngastelt samuti kohe kätte näha: tihedalt ehitatud korterelamutest on endiselt püsti õige mitu mustavate akendega tondilossi. Osa neist on küll juba killustikuks jahvatatud ja asemele on kerkinud mänguväljakud. Merevaade aga on paljudest akendest endiselt miljonit väärt: väga hästi paistab kätte Väike-Pakri oma pankrannikuga, kus looklevad samuti huvitavad matkarajad. See on aga juba uue rännaku teema.