Küllap on selline küsimus turgatanud pähe paljudele, kelle maja räästa alla või rõdunurka ehitatud pessa saabuvad ikka ja jälle tagasi räästapääsukesed. Pahatihti kukub pesa talvel alla, kuid kevad toob taas kohale pääsupaari, kes peaaegu igal aastal ühte ja samasse kohta kodu rajab. Kes nad on? Kas vanad tuttavad või hoopis õnneotsijad kusagilt kaugemalt?

Neile ja veel mitmele teisele küsimusele on ornitoloogid vastust otsinud juba alates möödunud sajandi keskpaigast. Ning tulemused on üsna huvitavad.

Uuringud Kesk-Euroopas, peamiselt Saksamaal, on näidanud, et samasse kolooniasse (või ka pesapaika selle kitsamas tähenduses) tuli tagasi tervelt 46% seal eelmisel aastal pesitsenud räästapääsukestest, poegadest naases sünnikolooniasse umbes 30% (neist 55% isas- ja 45% emaslinnud). Mis aga puudutas nn. piirkonnatruudust (küla, linnaosa vmt.), siis sinna saabus tagasi üle 90% seal eelmisel aastal koorunud või pesitsenud lindudest. Saadud andmetest ilmnes selgelt isaslindude suurem sünni- ja pesapaigatruudus [3].

Ka Eestis on asja uuritud: vaatlused Muhu saarel 1974–1977 [2] ja ühes Viljandimaa koloonias 1977–1987 [1] näitasid, et pesapaika saabus tagasi 30% vanalindudest ja keskmiselt 4,5% seal koorunud poegadest. Tulemused Eesti kahe eri osa kohta mõneti lahknesid ning räästapääsukese pesapaigatruudus osutus nõrgaks. Ent kui see sünni- ja pesapaigatruuduse protsent arvutada taaspüükide koguarvu suhtes, kõrvaldades sellest suremuse (aasta jooksul hukkub umbes 80% noor- ja 50% vanalindudest) ja lisades kauglevi konservatismi suurendava mõju, saame tegelikuks samasse kolooniasse tagasipöördumise protsendiks noorlindude puhul 28 ja vanalindude puhul 67. See on suurem kui sama näitaja Kesk-Euroopas.

Niisiis on räästapääsuke meil üsna pesapaigatruu lind. Enamgi veel. Üks isaslind pesitses ühes Eesti uurimisaluses koloonias kaheksa aastat järjest. See tulemus on lausa Euroopa rekordi hõnguline.

Aga kes siis ikkagi asustab pesa, millesse tema ehitajad mingil põhjusel enam tagasi ei pöördu. Sellele annavad vastuse Saksamaal tehtud uuringud: pesa asustavad peamiselt eelmisel aastal ümbruskonnas koorunud noorlinnud ja isendid, kes mingil põhjusel on hüljanud mulluse pesitsuskoha [3]. Aastaid tühjana seisvaid pesi tuleb räästapääsukeste puhul harva ette ning mingil põhjusel pesa kaotanud paarid ehitavad endale uueks pesitsemiseks tavaliselt ka uue.

Kuidas muuta pääsupaari pesitsemine turvalisemaks? Krohvi või kiviseina külge ehitatud pääsupesad tavaliselt toestust ei vaja ja sageli on seda ka võimatu paigaldada. Hoopis teine on lugu puitehitistega, mille külge ehitatud pesad kipuvad pahatihti alla kukkuma. Hea, käepärane ja järeleproovitud võimalus on siin lauajuppidest pesaalus, mis näiteks sarikanurka paigaldatuna loob pääsupaarile hea võimaluse rajada turvaline kodu. Muidugi võib osta või valmistada ka tehispesa ja paigaldada see sinna, kus pääsupaari soovitakse pesitsemas näha. Tehispesade (neid valmistatakse ka Eestis) hea külg on nende lihtne teisaldatavus, peale selle saab neid vajaduse korral ka puhastada. Võimalusi oma tuttavat kodupääsukest hoida on teisigi. Tähtis on vaid tibake fantaasiat ja hea pealehakkamine.

1.

Aua, Jaanus; Peil, Madis 1991. Räästapääsukese kolooniatruudusest. – VIII Eesti–Soome ornitoloogide päevad: 16–18.
2.

Leibak, Eerik 1977. Räästapääsukese (Delichon urbica) pesitsusökoloogiast Muhu saare lääneosas. – Loodusevaatlusi. Matsalu Riiklik Looduskaitseala: 107–110.

3. Menzel, Heinz 1984. Die Mehlschwalbe. A. Ziemsen Verlag, Wittenberg Lutherstadt.