Nende ridade kirjutamise aegu on märts. Krõbe talv on muutnud maastikku: ligi pääseb sinna, kuhu suvel ei saa, ent mitmed teised kohad on jällegi kättesaamatud. Igal hommikul algavad liiklusteated ülevaatega jääteede olukorrast. Valglinlased soetavad lumelabidaid ja küttepuid. Tallinna lähikonna metsaomanikud inventeerivad oma küttepuude varusid, sest uutel naabritel on külm. Viimased valged nirgid piiluvad pelglikult kerkivaid maju. Maastik muutub, nii aastaringses rütmis kui ka aastate vältel.

Maastik on tervik. Inimkonna ajalugu on nii materiaalses kui ka vaimses plaanis osa pidevast keskkonna muutmisest, sellega manipuleerimisest, selle hävitamisest ja uuesti loomisest. Maastikku tuleb pidada üksiti ajaloolise mälu mustriks, mis koosneb aastatuhandete vanuse inimkultuuri nähtavatest ja nähtamatutest jälgedest. Inimesed ei ole mitte ainult passiivsed osalejad, kes antud keskkonda sünnivad, vaid aktiivsed oma ümbruse loojad. Samamoodi taastuvad vanad või kujunevad uued inimsuhted, sh. eri tasandi võimusuhted. Niisiis on maastik ka aegade jooksul ühest inimpõlvest teise kandunud võimusuhete vahendaja nii ideoloogilises kui ka kronoloogilises mõttes.

Maastiku-uuringutes vaadeldakse maastikku kui tervikut, mis hõlmab nii looduskeskkonda kui ka inimtegevust. Me tajume maastikku, omistame talle tähendusi ja väärtusi. Maastikku kaitstes me arutleme selle üle, kas on tarvis säilitada ainult maastiku seisundit või ka seda protsessi, mis maastikku on kujundanud. Kui seisundi säilitamine on suhteliselt lihtne, siis hoopis raskem on alal hoida või taastada seda sotsiaal-kultuurilist konteksti, milles mingi maastik on kujunenud.

Inimese ja looduse muutunud suhe. Minu jaoks on taasiseseisvusaja märksõnaks maastikes “võõrandumine”. Ilmselt oleks kõik see niisamagi juhtunud, aga nagu ikka, langesid kokku paljud asjaolud. Maal elavate inimeste osakaal vähenes niigi, kuid kolhooside lagunemine 1990. aastate algupoolel ning katkenud talutraditsioonid tegid maainimesest selle kultuurilise teise, kellele vastandudes hakati üles ehitama uut Eesti identiteeti. Ajakirjanduses seletati, et kell 11 pole maal enam kainet töömeest leida – mis nad joovad ja sebivad oma paari lehmaga, tulgu parem ära linna ja hakaku inimese moodi elama!

Paraku on põllumajandus ja maaelu need, mis on andnud Eesti maastikele praeguse ilme. Sajanditepikkune maaharimine on loonud meie puisniidud, maaelu jätnud meile asustusmustrid ja teedevõrgu. Eri aegadel on Eesti olnud kord metsasem, kord lagedam. Eelmise sajandi alguses oli põllumajanduslikus kasutuses suisa 2/3 meie maast. Pärast Teist maailmasõda on maarahvastiku osatähtsus pidevalt vähenenud ja sellega koos ka põllumajandusliku maa pindala.

1970. aastate lõpus koolis käies oli üks esimesi ülesandeid septembrikuus kirjutada kirjand teemal „Mida tegin suvel maal”. Nüüd enam selliseid ülesandeid ei anta: linlastel on maal parimal juhul suvilad, kus ei ole „loomaaeda” nagu vanasti vanaema juures.

Ent kui maal käiaksegi ainult külas, siis muutub see võõraks. Me ei oska seal olla ega saa sellest enam aru. Ja need inimesed, kes veel maaelu mõistavad, on omakorda linlastele võõrad.

Võõrast teatavasti ei saa usaldada: me ei tea, mida ta ette võtab. Sestap kehtestame mängureeglid, paneme üles sildid ja loome määrusi. Euroopa Liidu looduskaitseseadustiku ülevõtmine aitab küll loodust kaitsta, kuid viitab eelkõige sellele, et meie endi loodustunnetus on niivõrd muutunud, et peame iseennast ohjama. Sel kevadel oli märgilise tähendusega kahe kaitseala sulgemine külalistele. Akstes tegime kaitseala, et sipelgad saaksid rahulikult ilma meieta oma riiki, oma maastikku arendada. Ja kui me olime sipelgatele oma territooriumi eraldanud, kogunesime suurte hulkadena ja suurte kauguste tagant kokku ja hakkasime neidsamu riike maha tallama. Piusal olime kunagi uuristanud liivakivisse kaevanduskäigud, siis võtsime need looduskaitse alla ja nüüd on koopad meile kui turistidele endile varisemisohtlikud.

Kaitseala rajamisega kaasneb peaaegu alati turistide voog. Seesama kaitsestaatus annab paigale justkui väge juurde, nii et igaüks peab pühaks kohuseks seal ära käia. Oluline pole aru saada, mida või miks seal tegelikult kaitstakse, vaid hoopis näidata kodus teistele pilte ja rääkida, et olen selles kohas käinud. Ja mille poolest me siis erineme neist muistsetest küttidest-korilastest, kes, nagu Valter Lang on kirjeldanud, püüdsid oma olemist sättida ikka pühale paigale võimalikult lähedale?

Valglinnastumine – tagasi maale? Kui eelmisel sajandil kiputi maalt linna, siis taasiseseisvusajal tikutakse linnast maale tagasi. Mitte küll väga kaugele: pärislinn peab jääma töölkäigu ulatusse. Sest „päris”-maa on ju võõras. Nii kerkivadki Tallinna, aga ka Tartu, Pärnu ja teiste linnade lähialade põldudele kuudikülad, lollidemaad, Vaeste-Tiskred jne. Üliõpilaste selleteemalistes referaatides korduvad märksõnad: transpordiprobleemid, surve loodusele, autodes veedetud aeg. Ent linnasüda jääb tühjaks ja sellega pole midagi peale hakata. Rahvastikugeograafid loevad kiretult numbreid, et sel ja sel aastal asus Tallinna lähikonna valdadesse elama nii ja niipalju inimesi. Tõepoolest, näiteks Kiili valla rahvastik kasvab 10% aastas ja valla arengukavas nähakse ohtu muutuda Tallinna magalaks [6]. Kirjutatakse sedagi, et asumite tekkega ja aktiivsete uusasukate eestvõttel teiseneb küla vaim tunduvalt. Samas pole keegi vaevunud uurima, mis elu neis uusrajoonides tegelikult elatakse.

Aga miks inimesed ikkagi kipuvad välja pärislinnast? Miks nad alati on kippunud – tuletagem meelde eelmiste kinnisvarabuumide ajal tekkinud äärelinnu Rakveres, Tartus, kus iganes. Selleks, et elada nagu maal? Pakkuda lastele looduslähedast ja puhast mängumaad? Jussi Jauhiainen viitab oma linnageograafia õpikus Writhile [4], kes vastandab linnakeskkonna rahulikule maaelule. Osaliselt olid nende arusaamade taga kiired muutused industriaalühiskonnas. Teisalt oli osal inimestest kujunenud ideaalne pilt maaelust ja selle positiivsetest külgedest. Sedamööda, kuidas linn tuleb maale loodusesse, kipub loodus linna. Jätame seekord rahule pargid ja oravad, mainime vaid igal kevadel Tallinna eksivaid põtru ja imestame kavandatava Tallinna rahvuspargi üle. Ei õnnestu meil tõmmata jämedat joont enda ja looduse vahele, veel (?) pole me selleks valmis.

Väärtustatud paigad. Ennekõike avaldub maastikes see, kuidas me iseennast määratleme. Meie arvamus looduskeskkonnast jääb siin mõneti teisejärguliseks. Maastikumuutused peegeldavad seda, kes me kunagi oleme olnud või kelleks tahame saada. Iga konkreetne paik võib hõlmata mitut maastikku: igaüks toetub selle inimese või inimrühma määratlusele, kes seal parasjagu tegutseb. Üks ja sama maastik võib kanda erisuguseid sümboolseid tähendusi: iga jõgi on kellegi jaoks meist rohkem kui lihtsalt jõgi; tühi väli näib ühele tarbetu, teisele võimaliku elatusmaana jne. Taju on kompleksse õppimisprotsessi osa. Selle käigus analüüsime vaadeldavaid objekte kohe ja interaktiivselt ning seostame nähtu eelnevate teadmiste ja kogemustega [1]. Nii võivadki samas kohas viibivad inimesed näha erisuguseid maastikke ning neid ka erinevalt hinnata. Taju mõjutab oluliselt meie käitumist ja ühtlasi kujundab maastikku [5].

Maastiku väärtused viitavad sellele, miks ja kuivõrd me mingit maastikku tähtsustame. Tihtilugu võib siin tekkida vastasseis eri käsitlusviiside vahel: objektiivsus versus subjektiivsus, füüsiline versus mentaalne mõõde, loodusteaduslik versus humanitaarteaduslik käsitlusviis, nägemisaisting versus muud meeleaistingud ning esteetika versus ajaloolised tõlgendused. Kuid neist vaidlustest vahest olulisem on pöörata tähelepanu sellele, kelle maastikku parasjagu käsitletakse. Kas kohaliku või turisti, planeerija või looduskaitsja maastik, vallas- või kinnismaastik? Kellel on milline voli ja kellel millised õigused? [5]

Väärtuslike maastike teemaplaneeringuga tekkiski omamoodi lapitekk neist maastikest, mida eksperdid, planeerijad ja kohalikud elanikud planeeringute koostamisel kõrgelt hindasid. Ühtlasi on nende maastike säilimiseks vaja kirja panna ka hooldussoovitused. Praeguseks ajaks on väärtuslike maastike hoolduskavad valminud Viljandi-, Hiiu- ja Valgamaal; mujal neid alles koostatakse. Üsna pea näeb trükivalgust ka maakondade väärtuslikke maastikke tutvustav raamat. Kes teab, äkki jõuame kunagi tõepoolest kokkuleppeni ja valime endale rahvusmaastiku(d).

Metoodikas, mille järgi väärtuslikke maastikke otsiti, võeti arvesse mitmeid aspekte: kultuurilis-ajaloolisi, rekreatiivseid, esteetilisi ja looduslikke väärtusi. Samuti lähtuti põhimõttest, et sõna sekka peaksid ütlema eri huvialadega inimesed [7]. Kindlasti ei suuda see metoodika hõlmata kõiki tahke ega ole ka ainulaadne: eelkõige peetakse silmas, et planeerijad saaksid oma töös sellele toetuda. Ei saa väita, et on olemas täiuslikult väärtuslikke või väärtusetuid maastikke. Küll on võimalik määratleda maastikke, millel on teistest suurem väärtus ja mida seetõttu tuleks säilitada ning hooldada või vähemasti pöörata neile suuremat tähelepanu. Siinjuures on maastikule antud hinnangud eeskätt subjektiivsed: minu (meie) meelest on see koht (kooslus) ilus või väärtuslik. Sest ilu on teadagi vaatajate silmades ja meeltes. Loomulikult on selle teema käsitlemisel oluline ka objektiivne teave: maakasutuse ajalugu, väärtuslike liikide olemasolu, loodus- või muinsuskaitse all olevad objektid jne.

Maastikud tulevastele põlvedele. Eesti Looduse 2000. aasta novembrinumbris on Kalev Sepp kirjutanud sellest, et Euroopa maastikukonventsioon on allakirjutamiseks avatud [9]. Maastikukonventsioon püüab ühendada loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate eesmärke, toonitades loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja säilitamist eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Konventsiooni preambulis rõhutatakse maastiku tähtsat rolli piirkondliku ja kohaliku kultuuri kujunemises. Maastik kannab endas olulist osa Euroopa loodus- ja kultuuripärandist. Olemuselt on maastik kergesti mõjutatav ja haavatav ning põllumajanduse, metsanduse, tööstuse ja maavarade kaevandamise tehnoloogia, samuti transpordi ja turismi areng kiirendavad maastike ümberkujunemist. Seega võib maastikku pidada mitme majandussektori mänguareeniks. Indiviidile ja ühiskonnale on maastik aga heaolu võti. Maastikul on kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust ühendav roll. Ta on majandusressurss, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele.

Eks väärtuslike maastike teemaplaneering selles suunas liikuski. Kalev Sepp lõpetab oma artikli sõnadega: ”Võime uhkusega kõnelda Eesti pikaajalistest ja kuulsusrikastest maastikukaitse ja -planeerimise traditsioonidest. Samas seisame käesoleval ajal silmitsi paljudele Euroopa piirkondadele omaste probleemidega – maastik kui kohaliku identiteedi sümbol tuhmub tasahilju, maastiku kui elukeskkonna kvaliteet sammub allamäge jne. Eesti keskkonna- ja looduskaitsestrateegias ning igapäevatöös on maastikul auväärne positsioon nii looduskaitses kui planeeringutes. Tehtud jõupingutustele vaatamata on maastikupoliitika praegused meetmed kohalikul tasandil osutunud ebapiisavateks. Jääb vaid loota, et Eesti avardab loodus- ja kultuuripärandi kaitse võimalusi ning ühineb maastikukonventsiooniga lähiajal. Eeldused konventsiooni edukaks elluviimiseks on olemas.” [9] Kas maastikukonventsiooni rakendudes paraneb hoolitsus maastike kui loodus- ja kultuuripärandi olulise osa eest?

Tänavu 20. aprilliks on konventsioonile alla kirjutanud 33 riiki ja selle ratifitseerinud omakorda 22. Eestit allakirjutanute hulgas veel pole, kuigi ettevalmistused on kestnud juba pikka aega.

Kodu ja selle uurimine on oluline. Paaril korral on ülikoolides uurimistööde kaitsmisel kõrva jäänud vanema põlve loodusteadlaste pahuravõitu pobin, et maastiku-uuringud pole teadus, vaid kodulugu. Ent loodusteadlane Jaan Eilart [2] on oma raamatus kirjutanud: “Kodu-uurimisest võrsub kodutunnetus, mis ei luba toimida ühepäevaliblikana, käegalööjana, veereva kivina. Kodutunnetus kohustab inimest tõsisemaks tööks. See aga, mida me nimetame elutööks, ei sünni juhuslikes ja pealiskaudsei tegemistes. [---] Meie tööde õnnestumine maastike ümberkujundamisel sõltub suurel määral oskusest näha erilist selles paigas, tabada selle paiga kordumatut, ainuomast. [---] Kodu-uurimises väljendub põlvkondade pidevus, väärtuste kandumine ajast aega. Need paikkonna erijooned, mida kodu-uurimine kokku võtab ja kättesaadavaks teeb, aitavadki säilitada selle koha nägu, uuenenuna ja muudetuna, kuid selle koduses kordumatuses. [---] Kodu-uurimine tagab kodukoha pidevuse. Igal paigal on oma nimi. Igal kivil ja künkalgi on oma nimi. Rääkimata eluasemetest, metsadest, ojadest ja heinamaadest. Nime kaudu saab kohast geograafiline mõiste. Ja iga koha nime endale selgeks tegemine ongi kodu-uurimise üks esimesi ülesandeid.”

Jaan Eilarti mõtteid tasuks lugeda igal valglinnastujal. Ja mitte ainult lugeda, vaid püüda ka selle järgi toimida. Ehk ei teki niiviisi võõrandumist, mis on näiteks kõne all Kiili valla arengukavas. Eilarti kirjaread tuletavad meelde ka väärtuslike maastike teemaplaneeringu koostamisel ilmsiks tulnud tõika: räägiti väga palju lugusid kodudest. Räägiti sellest, kuidas külamemmedel on mäenõlval üks koht, kus käiakse, kui meel on must. Kuidas kõik küla talud märgistati puust sildiga, et võõrad teaksid, mis on talude nimed. Kuidas Vastemõisa rahvas tahtis teada, mida nad peaksid tegema, et väärtustataks nende kolhoosiaegset kontorihoonet koos ümbrusega. Ja kuidas kohti hakati väärtustama selle järgi, et seal olid käinud maastikeuurijad. Igasugune tunnustus aitab säilitada kohalikku omapära ja identiteeti, ja sellest on eesti maastikes kõige rohkem vajaka.

Paraku ei ole meie maastikus näha peremehetunnet! Teise maailmasõja eelsest ajast teame, et siis oli kõik ilus ja korras – nii on vähemasti kõneldud. Kruntimine ja mõisnikelt maa ülevõtmine süstis eesti talumehesse vastutust oma maa ja seeläbi ka maastiku eest. Jah, maal on omanik, aga maastikul mitte. 1949. aastal see vastutus murti, kuid peremeeste küntud piirivaod püsisid nõukogude aja lõpuni – vähemalt meeles. Tasuks ehk taas meenutada 1960. aastate maastikuhooldust, Veljo Ranniku, Jaan Eilarti ja tolleaegsete looduskaitsjate ning kolhoosiesimeeste hoolt, nende rajatud maamärkide ja mälestustahvlite süsteemi, aga samuti siinsamas Eesti Looduses 1980. aastate alguses kajastatud kompensatsioonialade võrgustiku ideed. See on võimas kihistus, omamoodi reeperkiht meie maastikes.

Piirid sirgeks? Kolmest maastiku käsitlusviisist – maastik kui ressurss, maastik kui vaateväli, maastik kui kommunikatsioon [10] – ongi vahest praegu põnevaim kommunikatsioon: nähtavad ja nähtamatud piirid, märgid ja märgisüsteemid. Geosemiootika, on öelnud Scollon ja Scollon [8].

Ühispõllud kruntisime, kihelkondi eraldava metsa sisse tõmbasime piirijooned, ojad kraavitasime ja teed ajasime sirgeks. Ent kunagi olid ühiskarjamaad, räägiti poollooduslikest maastikest. Johannes Gabriel Granö jättis maastikurajoonide vahele laiad üleminekualad. Meie tõmbame tänapäeval keelumärgiga joone maa ja maastiku vahele – maal on kindel omanik, maastik on aga ühisomand. Sellesse mustrisse ei sobi igameheõigus: see on relikt ajast, mil piirid olid hajusad. Igameheõigus lubab päikesetõusust loojanguni viibida eramaal seda kahjustamata. Kas siis ongi nii, et päeval on maastik ja öösel maa?

Seisime Denis Cosgrove’iga Los Angeleses Santa Monica küngastel ja vaatasime hämarduvat linna. Los Angeles on suur – säti mõttes nurgad Tallinna, Jõhvi, Tartusse ja Pärnusse ning täida see nelinurk 15 miljoni inimesega.

„Aga vaata, siin on ju ka loodust,“ alustati vestlust. Tsikaadid, agaavid, paar kaktust ja kellegi urud.

Paar päeva varem oli Los Angeles Times teatanud, et Santa Ana mägedes oli puuma murdnud jalgratturi.

Los Angeles on äärmuslik linn – linn, mis ei vaata tagasi. Kunagi oli selle asemel kõrb, aga nafta, auto ja kolm suurt veejuhet on tekitanud reaalsust totaalselt eitava superstruktuuri. Keegi ei vaevu enam looduselt armuande võtma, loodust lihtsalt eiratakse. Sestap on suurlinnaasukatele suur üllatus jalgrattureid murdev puuma või vihmadega varisevad täisehitatud nõlvad. Loodus peaks ju ometi olema alistatud! Vaid maavärinaoht kainestab ja tuletab meelde, et miski on inimesest siiski võimsam.

Hannes Palang (1968) on geograaf, TLÜ ökoloogia instituudi vanemteadur.

1. Antrop, Marc 2000. Background concepts for integrated landscape analysis. – Agriculture, Ecosystems and Environment, vol. 77:17–28.

2. Eilart, Jaan 1976. Inimene, ökosüsteem, kultuur. Tallinn.

3. Granö, Johannes Gabriel 1922. Eesti maastikulised üksused. – Loodus 2: 105–123; 4: 193–316; 5: 258–281.

4. Jauhiainen, Jussi S. 2005. Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia.

5. Kaur, Egle; Palang, Hannes 2005. Inimmõjuga maastikest. – Maran, Timo; Tüür, Kadri (koost., toim.). Eesti looduskultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu: 363–378.

6. Kiili valla arengukava 2004–2015 www.kiilivald.ee/areng

7. Maakonnaplaneeringud www.sisemin.gov.ee/atp/index.php?id=8261

8. Scollon, Ron; Scollon, Suzie Wong 2003. Discourses in place: language in the material world. London: Routledge.

9. Sepp, Kalev 2000. Euroopa maastikukonventsioon allkirjastamiseks avatud. – Eesti Loodus 51 (11): 459–460.

10. Widgren, Mats 2004. Can landscapes be read? – European rural landscapes: persistence and change in a globalising environment. – Palang Hannes; Sooväli Helen, Antrop Marc, Setten Gunhild (eds.). Kluwer Academic Publishers, Dordrecht: 455–465.