Arutasime sõbraga parasjagu kevadise suurvee tagajärgi ja kanuumatkade võimalusi tema Viruna turismitalus, kui kena daam, kes saunatrepil päikest nautis, küsis: “Kas ma pean teda nüüd
suudlema?”. “Keda?” imestasime. “Seda konna. Äkki muutub ta siis printsiks?” Tõepoolest, päikesesoojal saunatrepil laiutas üsnagi maokas kärnkonn ja vaatas talle üksisilmi otsa. See pilk tundus tõeliselt kahtlane ja me sõbraga muutusime korrapealt väga armukadedaks ning püüdsime õnnetust ära hoida, seletades, et nüüdisaja printsidel on niivõrd suured nõudmised elustandardile, et isegi saare päritolu naisel on väga raske neid nõudmisi täita. “Olgu,” otsustas daam, “ma siis ei suudle teda. Ja kole on ta ka!” Konn oleks nagu jutust aru saanud – ta ukerdas solvununa minema.

Mõne aja pärast kiirustas sõber oma pakilisi talutöid tegema, aga vaevalt oli ta sauna nurga taha jõudnud, kui hüüdis: “Õigesti tegid, et ei suudelnud, su prints on ju hoopis emane. Tal nüüd endal prints seljas.” Ja seal nad tõesti läksidki – kahekesi kevade vankumatul sunnil kudevatest konnadest pungil tiigikese poole.

Nüüd aga hakkas hoopis minul kiire ja peagi roomasin ma kõikeunustavalt konnaperspektiivi hoides mööda kuivandporist kulu, et jäädvustada seda vääramatut minekut. Päike paistis neile selja tagant ja kontravalgusena kasutasin vaid oma Nikon 70D sisseehitatud välku – suur välk oli linna jäänud. Võimsa kevadpäikese ja pika fookuskauguse pärast ei julgenud isegi välgu võimsust vähendada. Pehmendit ka polnud ja kartsin valguse räiguse pärast, aga digis saab ju kontrollida. Esiplaan sai ehk kübe palju valgust, kuid pole häda. See-eest tegi võimas päikesevalgus olematuks välgu enda ja pika teleobjektiivi otsa varju, mis Nikoni enda välgu madala siruulatuse tõttu ikka tekib. Photoshopis midagi erilist ei lisanudki, tõmbasin vaid levels’iga histogrammi otsi koomale, mis andis kevadvalgusele saatuslikuma varjundi, ja vähendasin pisut tumedatelt niisketelt selgadelt peegelduvat taevasina.