Kevadiselt päikeselised ja soojad ilmad kutsuvad majaseinte vahelt välja. Võtan minagi ette väljasõidu loodusesse, et korjata kimbu kevadlilli, kuulata ojas vulisevat vett ja niisama hinge kosutada. Vana tuttavat teed sõites heidan pilgu ka ümbritsevale maastikule: on ehk ammu teada ilusad vaated ikka veel samamoodi lummavad kui toona või on need sootuks tundmatuseni muutunud/muudetud? Tartust Võru suunas kulgeva maantee äärde endisele metsastunud põllumaale kerkib üha uusi majakarpe, igakevadised kulupõlengud on maha jätnud liigagi palju söestunud maalappe; Haanjamaa kurvilistel kruusateedel sõites jääb silma mitu uut palkelamut ja omajagu vanu kössi vajunud taluhooneid... Jah, mõni neist muutustest lisab maastikule ilu, kuid kaugeltki mitte kõik. Kuid see, mida mina pean väärtuslikuks ja kuidas maastikku tajun, võib ilmselgelt erineda kõrvalseisja arvamusest. Nagu toidu kohta tavatsetakse öelda, võib maastikki olla maitse asi. Ja vaielda on siinjuures ehk liiast.

Maastikul võib olla lõpmata palju erisuguseid omadusi, millest kaugeltki kõik ei ole loodusjõududega tekitatud või kujundatud ning mida ei saa kirjeldada ainult loodusseaduste keeles. Inimene on see, kelle toimetused on maastikule andnud praeguse ilme ning kelle tegevusest või tegematusest sõltub, milline on maastik aastate möödudes. Tihtilugu näeb inimene maastikus rohkemat kui metsa, sopilist põlluserva, looklevat jõelõiku, kiviaeda vms. - maastik kannab endas justkui sõnumit minevikust, on kui ajaloopeegeldus.

Just neid inimtegevusega mõjutatud maastikke ning aegade jooksul teisenenud suhteid inimese ja maaelu vahel käsitleb käesoleva ajakirjanumbri avalugu. Hannes Palangu kirjutis viitab sellelegi, et maastik on meie kodu, mis peaks järeltulevatele põlvedele edasi antama hoolitsetult ja kaitstult. Kuivõrd me seda suudame oleneb minust, sinust ja paljudest teistestki.

Maastik on inimesele oluline, kuid niisama vajalik elupaik arvukatele looma- ja taimeliikidele. Neist nii mõnegi eluspüsimine võib suuresti oleneda inimese tegudest. Et ohustatud liigid säiliksid, peetakse praegusajal vajalikuks hoida nende elupaiku. Sellele pöörab tähelepanu ka Tiina Randlane (lk), kes tutvustab meile riikliku kaitse alla võetud samblikuliike. Kaitstava liigi, metsise elu- ja mängupaika läbib aga ajakirjanumbris tutvustatav Pähni metsaõpperada. Siinjuures tuletan kõigile lugejaile meelde, et teretulnud on teiegi muljed tähistatud või tähistamata matkaradadest Eestis.