Poodu majas köiest ei räägita. Tänavuse erakordselt kuiva kevade kurbade kulupõlengute ja tulekahjude taustal oleks see jutt justkui märk kehvast lastetoast. Tule olemust ja tähendust meie loodusele on vaja õiglaselt hinnata. Eesti looduse jaoks pole tuli ega põlengud nii loomuvastased ja erakordsed, kui sel kevadel mõista anda on üritatud. Muidugi ei ole tulel meie looduses sellist rolli nagu teatud piirkondades Austraalias või Ameerikas, kus enamik elusat põlengutega rohkem või vähem kohastunud on. Aga on küllalt kindel, et enne seda, kui inimene sada-paarsada aastat tagasi suutis metsapõlenguid ohjeldama hakata, põlesid mõned meie metsad keskmiselt iga mõnesaja aasta tagant; kohati isegi sagedamini.

Kui Eesti metsade muistsed põlengud olid tingitud piksenoolest, siis hilisemate tulekahjude süüdlasi tuleb otsida meie esiisade aasta-aastalt hoogustunud tegevusest. Niisiis. Metsapõlengud on olnud palju sajandeid peamine meie metsa mitmekesisust ja väljanägemist põhjustav mõjur. Mitmed meie taime- ja loomaliigid on just neis oludes, kus põlengud olid tavalisemad kui praegu, leidnud enesele Eestis elupaiga.

Põlengutest pärit maastikke ja kooslusi leidub Eestis tänapäevalgi. Märjamaa ümbruse hõredad “loo-nõmmed” on mälestus kunagistest põlendikest. Kaunis Põhja-Kõrvemaa nõmm ja Värska liivik on tekkinud alles läinud sajandil militaarõppuste käigus. On teada mitukümmend putukaliiki, kes sõltuvad otseselt tulest ja selle saadustest. Mitmed neist suudavad paljuneda vaid söestunud ja kõdunenud puidu olemasolul. On hulk taimeliike, kes eelistavad põlengujärgset valget ja sooja kasvukeskkonda. Eesti flooras leidub haruldane liik böömi kurereha, kelle seemned ilma tulesoojuseta idaneda ei suuda.

Meie ettekujutus Eesti loodusest, eriti selle looduslikumast ja metsikumast osast on tihti kiivas. Enamik meie loodust on ju olemuselt poollooduslik. Sajandeid kestnud inimtegevuseta kataksid suurt osa Eestit vaid metsad ja sood ning meie maa looduslik mitmekesisus oleks lootusetult väiksem kui praegu, mil ka niidud ja karjamaad ning põllud ja aiad pakuvad eluruumi ja -tingimusi loendamatutele elusorganismidele. Suur osa meie praeguseid haruldasi taime- ja loomaliike oleks neis tingimustes tavalised ja vastupidi: paljud tavalised liigid puuduksid sootuks või oleksid haruldased.

Oleme üha enam ja enam loodusest võõrandumas. Meil pole põhjust enam usaldada oma palju kiidetud tervet talupojamõistust. Võib-olla sellepärast, et juba mitmendat põlve on paljud meist hoopis “hobusevargad”, moonakad või härrad, kes kuidas.

Me näeme nüüd loodust seal, kus seda pole, või vähemalt, kus loodus pole põhiline. Seda reedab aeg-ajalt tõusev tüli mõne linnapargi või -puiestiku uuendamisel, mil arhitektide, keskkonnateenistuse ja linnavalitsuse “loodusvaenulikkust” hurjutades saab alalhoidlike ja loodusest hoolivate inimeste hulgas argumentideks vanade puude suur looduslikkus ning neid ümbritsev “ökosüsteem”. On isegi juhtunud, et linnapargis soovitakse näha pargipuude loomulikku järelkasvu ja metsale omast alustaimestikku.

Seevastu äärelinnades proovitakse iga hinna eest kultuuristada viimaseid jäänuseid tõelisest loodusmaastikust: raiutakse põõsastikke ja avatakse vaateid, rajatakse teid ja paigaldatakse valgustust ning prügikaste. Ning kohe-kohe plaanitakse välja ehitada igati tähistatud ja sildistatud tervise- või õpperada. Tõeline Eesti mets tundub meile nüüd vaata et eluohtlik. Meie raamaturiiulitele on siginenud paljud ameerikalikud käsiraamatud sellest, kuidas “ürgses” metsas ekseldes ellu jääda. Tuntud koolitusfirmad korraldavad Eesti metsadesse ja rabadesse mitu tunde vältavaid ja eriti ekstreemseid ellujäämiskursusi.

On selge, et moodne loodushoid või looduskaitse vajab inimese aktiivset sekkumist, et kunstlikult säilitada endistest aegadest pärit, meile armsaks saanud maastikku ja kooslusi. Ainult nii on võimalik säilitada meie looduslikku mitmekesisust. Ihaldatud mitmekesisuse säilitamine eeldab ka võimalikult mitmekesiseid majandamisvõtteid. Selles kontekstis on üks võimalusi ka tuli – põlengud. Eestis pole põletamine metsamajanduses eriti rakendust leidnud. Soomes ja Rootsis seevastu on lageraielankide põletamine tunnustatud metsamajandamise viis, mis vabastab langid raiejääkidest ja valmistab pinda metsauuendusele.

Aastaid sihipäraselt kasutamata heinamaadel või karjamaadel võimaldab põletamine kiiresti vabaneda kogunenud kulust. On hoiatatud, et see peab olema vaid ühekordne majandamisvõte, mida võib teha ainult varakevadel ning organiseeritult. On selge, et põletamine väga eripärase looduse majandamisvõttena ei tohi mingil moel ohtu seada kellegi omandit ega tekitada vähimatki materiaalset kahju.

Meie suhtumist loodusesse iseloomustab ülim inimkeskesus. Me ei pruugi osata seda niisama lihtsalt muuta, aga me võiksime seda enesele vähemalt tunnistada. Mis on hea meile, ei ole enamasti hea loodusele. Mis on hea loodusele, ei pruugi olla meelepärane meile.