Arvatavasti teavad Pähnit paljud loodus- ja eriti metsahuvilised või on sellest kohast vähemalt kuulnud. Asub siin ju Roosa metskond, loodusõppemaja, Pähni metsamuuseum, õpperajad ja tänavu märtsikuust ka Pähni looduskaitseala.

Esimest korda sattusin Pähnile südatalvel. Võiks arvata, et sel aastaajal ei käi õpperajal kuigi palju huvilisi. Kuid jäljed lumel ja korralikult sisse tallatud matkarada olid tunnistuseks, et siia tullakse sageli.

Riigimetsa majandamise keskuse Interneti-lehel oleva teabe põhjal saab Pähni loodusõppekeskusest tellida matkajuhi. Meie kolmeliikmeline seltskond ajas läbi infobroðüüri [1] ja teabetahvlitega, kus on rajapunkte küllaltki põhjalikult kirjeldatud. Muu hulgas leiab sellest trükisest mõndagi huvitavat ka Pähni küla kohta: siinse põlisküla nimi „pähn“ tähendavat kohalikus murdes pärna; kunagi laiunud küla palju ulatuslikumal alal.

Huvilistele tuleb aga meelde tuletada, et praegusel ajal sinna ei pääse. Vast loodud Pähni looduskaitsealal mängib ja elab II kategooria kaitsealune liik metsis. Et tema tegemisi mitte häirida, kehtib veebruari algusest mai lõpuni liikumiskeeld.

Rajaväravast sisse ja teele! Nagu korralikule õpperajale kohane, on Pähni raja algusesse paigaldatud teabetahvel. See annab ülevaate kohalikest kommetest ja tähelepanekutest, mida teeline peaks meeles pidama. Muu hulgas saame teada sedagi, et matk tõotab tulla pikk ja mitmekesine: üle 3 km pikkusel rajal paikneb 28 teabepunki – aega tasub varuda vähemalt paar-kolm tundi. Juba sissejuhatava teabetahvli juures kulub meil üksjagu aega: geograafidena uurime suure huviga Ludvig August Mellini kaarti (1798–1810). Mellin oli Tuhalast pärit kartograaf, kelle koostatud on tänapäeval väga hinnatud Liivimaa atlas.

Pähni õpperaja alguses möödume viljakal mullal kasvavast kaasikust, mille järelkasvus on rohkesti kuuske. Üsnagi kõrgeks (üle 30 m) sirgunud kaskedele on siin liiga teinud külmavaksik. Selle pealtnäha süütu liblika röövikud hävitavad nii pungad kui ka noored lehed – puu kuivab.

Peagi juhatavad viidad meid järgmiste siitkandi tähelepanuväärsete puudeni. Need väärikad isendid leiab üles rajast pisut eemal metsa sees. Sedelid on tüvele saanud 33 meetri kõrgune kask ja kaks haaba. Neist ühe kõrgus olevat isegi 40 meetrit ja seetõttu kuulub ta Eesti kõrgeimate haabade hulka.

Kõrgetest puudest teisel pool õpperada jääb silm pidama maa seest välja ulatuval kivil. Välimuse tõttu kutsutakse seda jalatallakiviks. Mõtted rändavad kaugetesse aegadesse, mil siinne rahvas oli sügavalt loodususku. Ehk oli sellelgi kivil nende jaoks eriline tähendus? See mõte peas keerlemas, sammume süngeilmelises laanekuusikus. Tuules kõikuvate puulatvade kohinale lisandub trummipõrin – teadagi kelle oma! Kuusik on ju suur-kirjurähni meelispaik. Selle linnu tegudele juhib tähelepanu viidapost. Kuid tundub, et rähni sepikojas pole ammu tööd tehtud: käbisid ei ole näha ei tüvesse tekkinud aukudes ega kuusejuurel. Seevastu võib siin uudistada näitust: puupakkudele asetatud karpides on näha turbasammal, kännupess ja valik samblikke. Eksponaatide hulka kuulub ka lagunemisjärgus känd, mille pinda aitavad mädandada seened.

Lagunevat puitu näeb metsa all rohkesti. Maas lamavad samblakattega puunotid ja surnud, kuid veel jalal seisvad puud – seente viljakehade, arvukate aukude ning putukakäikudega – annavad metsale erilise ilme. Kuid looduslikuna püsivate metsade kõrval juhitakse rajal sageli tähelepanu ka metsamajandamisele. Puutumatu ilmega laanemetsast jõuamegi hooldusraie näidisalale, kus harvendusraieks mõeldud puud on märgitud punase lindiga.

Tehti põldu ja peeti talu. Heidan pilgu trükisesse: kohe peaksime jõudma mustikamännikusse, mille vanus ulatuvat 150 aastani. Ja peagi näeme raja kõrval taas üht suurt puud. Seekord ajame pead kuklasse kuuse juures, et tema kõrgust oma silmaga mõõta. Puu sihvakas tüvi küündib 33 meetrini ja rinnasläbimõõt 56 sentimeetrini. Üsna selle lähedal metsa all jääb silma väike kivikuhil. See on mälestus kunagisest põlluteost. Rajameistrid on valmistanud kaeve, mis peaks näitama künnikihi paksust. Astumegi mõned sammud matkateest kõrvale, et seda auku oma silmaga vaadata. Pool august on täitunud okka- ja oksarisuga, kuid kunagine adrasügavus on ilusti näha.

Pähni õpperajale lisavad põnevust teabetahvlitel esitatud vanasõnad ja küsimused. Juhuks, kui õiget vastust ei tea, leiab selle järgmiselt teabetahvlilt. Näiteks saab sel moel teada, mis puust tehti vanasti härjaikked, sirbivarred, äkkepakud, koodid, pajakoogud, lusikad ja kulbid. Kindlasti olid need tööriistad kasutusel selles talus, mida vanarahvas kutsus Moksinurmeks. Õpperaja servas puude vilus on talukoht märgitud viitepostiga – selleta jääks ümbruskonnast õige pisut kõrgem majaase ehk leidmatagi. Seda paika teatakse ka Vanataimeaiana: eelmise sajandi keskel asus siinsel põllulapil metsataimeaed. Taimla piirdeaed ehitati kuuseroigastest – selle jäänused on raja servas puude vahel praegugi näha.

Tollal metsastati teine osa põldu tamme ja künnapuuga, millest praegusajaks on sirgunud peamiselt tammedest koosnev liigirikas salumets. Mitte kusagil mujal ei näe me nii rohkelt habesamblikega kaunistatud puid, kui siin vana talukoha ümbruses! Teadupärast on see samblikuliik oluline puhta õhu indikaator.

Majaasemest mööduv rada oli vanasti külavahetee. Kõigest mõnekümne meetri pärast ristub see teise omasugusega: siin said kokku Sadrametsa-Pähni ja Metsataga-Härmiku külasid ühendavad põlisteed.

Võib arvata, et ristmik oli ennevanasti oluline kohtumispaik. Kuid see on seotud ka kurva sündmusega: 1953. aasta 23. juulil hukkasid KGB käsilased metsavenna ja endise Eesti Vabariigi piirivalvuri Eduard Mõttuse. Talle sai saatuslikuks abikaasa 35. sünnipäev, mida mindi tuttava juurde tähistama. Riigitöötajana oli Eduard Mõttus üks paljudest, keda Nõukogude julgeolek taga otsis. Jalutades läbi Pähni metsa, nägid nad vana taimeaia lähedal autot, kuhu laadisid küttepuid Antsla rajooni julgeolekuülem ja tema autojuht. Töötegijad märkasid ka Mõttuseid. Eduard käskis naisel metsa pageda, ise aga lootis vahejuhtumi rahulikult lahendada. Paraku lõppes vahejuhtum kurvalt: Eduard Mõttus mõrvati [2].

Pikka aega tähistas umbkaudset tapakohta must puurist, mille oli siia asetanud kohalik elanik ja Roosa metskonna kauaaegne metsaülem Vello-Taivo Denks. 2002. aastal asendati rist mälestuskiviga.

Metsarahva pilgu all. Meie edasine teekond kulgeb läbi lehise- ja tammenoorendiku. 1986. aastal istutatud puudele on seltsiks tulnud kaski ja kuuski. Kahe-kolme meetri kõrguste puude vahel lookleval õpperajal tuleb tihtilugu oksi eemale lükata või siis nende alt kummargil läbi pugeda. Niiviisi okste vahel põigeldes jõuame märkamatult ojani: nüüdsest on Pähni oja ja selle luhta aeg-ajalt rajalt näha.

Märjast kohast aitab meid üle puusild. Oleme taas kõrgustesse ulatuvate puude vahel. Luha serval puude varjus võib tähelepanelik matkaja märgata üht veidrat tegelast. See on metsatont, kes on end metsahämarusse nii osavalt ära peitnud, et selgi korral oleksin temast mööda jalutanud. Jäin ootama maha jäänud matkakaaslast ja tuldud teed tagasi vaadates jäigi tont mulle silma. Vanarahvas uskus, et see peletis on inimesele ohtlik: kippuvat elu kallale. Metsatont võib teha kohutavat põrgulärmi, mõnikord isegi nii, et teda ennast inimsilm ei näe. Päris kartmatu see tegelane siiski pole: kukelaul ja hõbekuul, samuti susi ja karu tekitavat temas kabuhirmu. Üsna tondi lähedal on maha murtud mitu suurt puud: ons see ehk tema vägitegu?

Rada teeb ringi soometsas ning soosaarel ja keerab siis oja juurde tagasi. Nagu paljud siitkandi jõed, on ka Pähni kopra elupaik. Üle jõeluha viivalt laudteelt avaneb suurepärane vaade tema mängumaale: risti-rästi paiknevad puutüved on veevoolu nii mõneski kohas takistanud või ümber suunanud; kaugemal jääb silma uhke kopratamm. Kevadel on siinne vaatepilt ehk köitvamgi kui suvel, mil jõesäng on tihti kuiv. Oksarägast alla kukkuv vesi tekitab rahustavat vulinat. Veevoolu on kuulda isegi luhanõlval olevas varjualuses, kuhu hetkeks puhkama istume.

Peale tondi ja metsloomade kuuluvad siinse metsarahva hulka metsaisa ja -ema. Teelised kohtuvad nendega õige pea pärast oja ületamist. End oksliku kuuse alla sisse seadnud metsavana pidavat hirmutama ja nuhtlema neid, kes kohtlevad metsa halvasti. Mõnikord võib taat kurikaelad metsa ära eksitada. Seevastu metsaema kohus on hoolitseda puude eest. Kui lähed metsa raiuma või linde-loomi jahtima, on soovitatav emandalt luba küsida. Ja kui matkarajal kaasa võetud toidumoonaga keha kinnitad, ära unusta suutäit metsarahvale pakkuda!

Õpperaja viimane kolmandik. Silman raja servas otsapidi maa sisse löödud vaia, millel kiri: siitpeale loe samme! Soovitus tundub igati huvitav, ja hakkangi lugema. Jõuan 42ni, kui näen uut, eelmisest mitu korda lühemat tokki kirjega 33 m. Tuleb välja, et minu sammu pikkus jääb meetrile tunduvalt alla. Õpperaja tegijaid tuleb nutikuse eest kiita: tegevust ja vaatamisväärsusi jagub teekonnal omajagu.

Raja 25. punktis tuletatakse meelde, kuidas vanasti sütt põletati. Õigemini on metsa all näha mitu lohku, mis tõenäoliselt on mõisaaegsed söepõletus- ehk miiliaugud. Neisse laoti umbes kahe meetri pikkused peened ümmargused männipuud. Puude alla tehti tuli, pealt kaeti hunnik liiva ja mätastega, jäeti vaid mõned õhuavad. Miilitamine kestis paar päeva. Valminud sütt kasutati sepikodades kuni eelmise sajandi alguseni, mil selle asemele tuli kivisüsi.

Õpperajal ei jää nägemata ka metsaistutusvahendid. Tee servas on vaatamiseks välja pandud pool- ja täispuur ning kiillabidas. Samuti on tähelepanu pööratud mõningatele metsakahjustajatele: üraskitele ja seentele. Ühest üraskipuust möödusime juba raja keskosas. Üsna teekonna lõpus saab lähemalt uurida, milline näeb välja üraskipüünis. Pahategijad meelitatakse sellesse eriliselt lõhnava ainega. Püünise juures pakkudel on puiduseentest tutvustatud musta pässikut, kollast hambalehikut ja külmaseent.

Puude vahelt hakkab paistma Pähni paisjärv: rajavärav ja metskonnahoone ei ole enam kaugel. Hetkeks peatume veel liblikate seirepunktis. Siia on üles pandud püünis, mis peaks valgusega ligi meelitama ööliblikaid. Infobroðüürist saan teada, et tiivulisi saab siin uurimas käia koos asjatundjatega, tasub vaid oma soovist neile aegsasti teada anda.

Kohalik metsanduslugu muuseumist. Õpperaja jätkuks tegime ringi Pähni külas. Oli nädalavahetus ja külas mõnusalt vaikne, isegi koeri ei olnud kuulda. Hetkeks jäigi mulje, et hingelisi võib siin kohata vaid tööpäevadel, kui tegutseb metskond, avatud on muuseum või on loodusõppemajas parajasti mõni üritus.

Külas jäi silma omapärane bussiootekoda, mis ilmselt on omajagu päevi ja eri aegu näinud. Samuti püüdsid meie pilku muuseumi trepil olevad tuuleluuad. Midagi huvitavat paistis ka läbi aknaklaasi.

Keegi oli märganud meie sagimist külavaheteel ja muuseumi ümber ning astus nüüd erksal sammul meie poole. Peagi selgus, et proua läheb muuseumisse ruume kütma. Tema lahkel kutsel saime meiegi siinsest kultuuriloost osa. Eksponaate on muuseumis võrdlemisi palju, peale selle raamatu- ja fotokogu. Hämmastav, et see kõik nii väikesesse majja on ära mahtunud. Siinjuures tuleks ära märkida koolilaste valmistatud metsateemaliste postkaartide kavandeid, mida jagub kahte tuppa. Seda üle-eestilist võistlust olevat korraldatud juba mitu aastat.

Mälestuseks loodust, kultuuri ja luulet. Käigust Pähni õpperajal kirjutasin märkmikku ühe kena luuletuse teabetahvlilt. Olgu need kaunid read Minni Nurme sulest selle loo lõpetuseks:

Kui hea, et puud ei lähe minu kõrvalt ära,

Mu süda liialt nende küljes ripub –

Ja aiman mingit ürgset salapära,

Üht seadust, mis meid ühendama kipub.

Kui hea, et puud ei lähe minu kõrvalt ära.

1. Denks, Vello 2002. Pähni loodushuvikeskus.

2. Koppel, Margit-Mariann 2002. Mälestusfond Ristideta Hauad. – Kultuur ja Elu 3.