Piiritajat (Apus apus) on näinud küll igaüks. See piiritajaliste seltsi ainus esindaja Eestis elab meil valdavalt inimasulates, kus sageli püüab uudishimulikke pilke oma suviste kärarikaste ühislendudega pesapaikade ümbruses.

Vähem on neid, kes korragi heitnud pilgu piiritaja pessa. Kogenud vaatlejad teavad, et piiritaja on väga pesapaigatruu lind: kord omaks võetud pesas, mis asub peamiselt katuseorvas, müüripraos või pesakastis, toimetab ta aastaid järjest, sageli ühe ja sama partneriga.

Rõngastusleiud näitavad, et piiritajad elavad küllaltki kaua. Eestis on aastatel 1970–2000 rõngastatud 4585 piiritajat ning saadud 222 taaspüüki [1]. Selgub, et enamasti pesadelt püütud piiritajate keskmine vanus on olnud neli aastat. Üle 5-aastaste lindude osakaal populatsioonis on veel märkimisväärselt suur – 16%, seejures 5% elab vähemalt 7-aastaseks. Vanim taaspüütud lindudest oli vähemalt 14-aastane Pärnus pesitsenud lind.

Piiritaja pikale elueale vihjab ka poegade väike arv pesas. Tavaliselt on neid seal kaks-kolm, harvem üksainus. Piiritaja alustab pesitsemist juuni esimesel dekaadil, pojad lennuvõimestuvad järk-järgult juuli lõpust alates. Talvitusalad asuvad laial territooriumil teisel pool ekvaatorit kuni Lõuna-Aafrikani välja.

1. Kastepõld, Eva Kastepõld, Taivo 1971–2000. Loodusevaatlusi II. Valgus, Tallinn.