Kuidas võrsus eesti pärisorja perekondadest, igasuguste õigusteta inimestest väga tuntud kunstnikke, teadlasi või ühiskonda, rahvuslikku liikumist edasiviivaid isiksusi?

Esimene eestlasest agronoomia-, metsa- ja põllumajandustehnika teadlane Jakob Johnson (Johnson-Hantwig) sündis 8. mail 1806. aastal Viljandimaal Viljandi lossi- ehk riigimõisa alla kuulunud Tusti karjamõisas talupoja peres, pärisorjast mõisakupja Johanni (Juhani) ja mõisatüdrukust ema Anne esimese pojana. Isa varase surma järel kaotas ema nii töö- kui ka elukoha. Kuid Jakobi ema oli kange naine, rentis lähedal asunud Sürgavere mõisa kõrtsi ning selle rentnikuna kasvatas üles ka Jakobi. Ema oskas lugeda ja kirjutada, mis sel ajal oli haruldane. Jakob saigi algõpetust kodus emalt.

Esimese kooliõpetuse sai Jakob seitsmendast kuni kaheteistkümnenda eluaastani õpetaja Obermülleri pansionis Viljandis ning seejärel Viljandi kreiskoolis inspektor teoloogiamagister Siebeni ja õpetajate Jänicheni ning Mihhailovski käe all. Kuueteistkümnendast eluaastast täiendas ta oma teadmisi iseseisvalt Viljandi mõisarentniku toapoisina mõisaraamatupidaja Kaplicki juhatusel; too oli märganud Jakobi vaimuandeid ja tema suurt edasipüüdmisindu. Toapoisi kohalt vallandamise järel sai Jakobist Kaplicki abiline. Hiljem muretses Kaplick talle ka Vastemõisa valla raamatupidaja ja kogukonnakirjutaja ehk tänapäevaselt vallasekretäri koha. Seal koostas ta 1826. aastal Vastemõisa revisjoni ehk hingeloenduse. Seejärel oli Johnson Viljandi sillakohtu teenistuses.

Jakob jätkas teadmiste, sealhulgas ladina keele omandamist ise õppides ning tutvus praktilise põllumajandusega Viljandi lossimõisale kuuluvates Sürgavere ning Vastemõisa riigimõisas. Samal aja jätkas ta ettevalmistust ülikooli astumiseks õpetajate Siebeni ja Blagoveðtðenski juhendusel.

1829. aastal immatrikuleeriti Johnson Tartu ülikooli, kus ta 1832. aasta detsembris sooritas kraadieksami ning pärast uurimuse Ueber die Weranschlagung Bauerländeraien in Livland (“Talumaade hindamisest Liivimaal”) esitamist kaitses filosoofiateaduste kandidaadi väitekirja (1833). Tema juhendaja oli tunnustatud teadlane, Vene ning eriti Baltimaade põllumajandusteaduse arendaja professor Friedrich Schmalz (1781–1847). Töö käsitles muuseas tol ajal väga aktuaalset teemat: kuidas kolmeväljakülvikorralt üle minna mitmeväljakülvikorrale. 23. veebruaril 1833. aastal õiendas Johnson praktilise maamõõtja ning taksaatori eksami, mille järel oli ta 1834 sügiseni Liivimaal põllumajandusnõuandja.

24. septembril 1834 määrati Johnson kreisimaamõõtjaks Goldingenis (Kuldiga) Kuramaal ning sealse mõõte- ja reguleerimiskomisjoni teenistusse taksaatoriks. 1835 anti talle kolleegiumisekretäri tiitel ning 1836 sai ta “keiserliku kõrguse, troonipärija tänu” uurimistöö eest, mis käsitles maade hindamist Liivi- ja Kuramaal.

Kreisimaamõõtjana ja maahindajana Kuramaal töötas Johnson 1841. aastani, avaldades samal ajal saksa keeles artikleid ja raamatuid. Aastatel 1839–1843 oli Johnson osanik parun Stieglitzile kuuluvas 18 Goldingeni (Kuldiga) mõisa ülemvalitsuses.

1839. aastal ilmus Tartus Jakob Johnsonilt põhjalikum raamat väetamise kohta. Seal on tutvustatud nii mineraalseid, loomseid kui ka looduslikke väetisi, nagu “inglise, flandria, mecklenburgi, holsteini, lüüneburgi ja prantsuse komposti” valmistamist, haljasväetiste kasutamist jne.

22. detsembril 1840 kaitses Johnson doktoriväitekirja (dr. phil.) Jena ülikoolis. Töö, mis käsitles väetamist ja taimede toitumist, jäi küll trükis avaldamata, kuid Jena ülikooli arhiivi teatel on seal alles praegugi.

1841. aastaks oli Johnson avaldanud juba hulganisti artikleid ajakirjas Das Inland ja mitu raamatut, mis äratasid tähelepanu teaduslikes ringkondades. Teda kutsus enda juurde tööle Peterburis tegutsev vaba ökonoomiline selts, üks maailma vanimaid taolisi seltse. See oli asutatud Mihhail Lomonossovi (1711–1765) mõjul 1765. aastal, olles vaid neli aastat noorem analoogilisest Pariisi teaduslikust seltsist, mis tegeles samuti muu kõrval põllumajandusega. Peterburi selts andis välja ajakirja Mittheilungen der Kaiserlichen freien ökonomischen Gesellschaft zu St Petersburg. Jakob Johnsonist sai 1843. aasta sügisel selle toimetaja, kellena ta töötas elu lõpuni.

Johnson kutsuti ajakirja toimetajaks palgaga 500 rubla aastas, ehk ligi 42 rubla kuus, mis tolleaegses vääringus oli 3–4 tööhobuse või 7–8 lehma hind. Peale selle maksti talle eritasu iga originaalartikli eest. Aastate vältel oli selle saksakeelse ajakirja tiraaþ 1500 ja tellijaid üle 1000, kuid näiteks 1861 juba alla 700; 157 numbrit saadeti vahetuse korras tasuta Venemaa teistele ajakirjadele, põllumajandusseltsidele, loodus- jm. katsete tegijatele ning paljudele oma seltsi liikmetele, 85 eksemplari saadeti välismaale, 30 ühele Ðveitsi raamatukauplusele jne.

1844. aasta sooritas Johnson agronoomiamagistrieksami Peterburi ülikooli juures ning kaitses sealsamas 3. detsembril dissertatsiooni kultuurtaimede toitumisest. Talle anti metsa- ja põllumajandustehnoloogia magistri kraad. Töö ilmus või oli ilmunud samal aastal trükis.

Johnsoni järgnev teaduslik tegevus oli väga viljakas ja tulemused ülihead, arvustustes kirjutati: “.. tähelepanekud väga asjalikud ja ülimalt põhjendatud, arvamused ülimalt õiged, mis teevad Johnsoni teose hädavajalikuks igale maaharijale, peremehele”.

1846. aastal andis Peterburi vaba ökonoomiline selts Johnsonile kuldmedali ja rahalise preemia trükis avaldatud uurimuse eest, mis tutvustas tunduvalt paremat ja odavamat teravilja kuivatamise ja säilitamise viisi. 1847. aastal koostas Jakob Johnson detailse aruande pealinna Peterburi läheduses väga levinud kartulihaiguste kohta ja ühtlasi pani kirja soovitused, kuidas neid vältida. Selts avaldas aruande omal kulul ja see saadeti laiali põllumajandusettevõtetele siseasjade ministeeriumi kaudu.

Johnson avaldas põhjalikke uurimusi piirituse valmistamisest ja sellest, kuidas parandada viina headust. Tema sulest ilmus 1852. aastal üks Venemaa esimesi pikemaid ja põhjalikumaid õpetusi drenaaþkuivendusest. 1850 nägi Peterburis trükivalgust Jakob Johnsoni uurimus Beiträge zur Kenntniss der wirthschaftlichen Verhältnisse der Insel Oesel, mis sisaldab etnograafilisi, kultuuriloolisi jm. andmeid Eesti Läänemere saarestiku elanike ja olude kohta.

1857. aastal palus Soome polkovnik Kleigels Loviisast seltsilt kirjandust kondijahuvabriku ehitamise kohta. Johnson koostaski kokkuvõtte niisuguste väetiste valmistamise viisidest.

Johnsoni kirjutiste loetelus leiduvad sellised teemad nagu Vene käsi-õlipress, tööjõu- ja aja kulu põllutöödel, Vene teemasin (samovar), linakasvatus Liivimaal, teravilja kuivatamine ja säilitamine, põllumajandusolud Smolenski kubermangus, dr. Adamsi Prijutino mõis Peterburi lähedal, uudis lina soojaveeleotuse kohta, hiidporgand, -mais ja -kapsas, herne ja kaera seguskülv, Broschovski niidumasin ja turbalõikusmasinad, elektri ja galvanomeetria kasutus põllumajanduses, tðiili- ehk naatriumsalpeeter väetisena, Riia linaseemned, päevalillekasvatus ja selle õli tootmine Venemaal, Sterovi heinapress, pudretitööstus, brasiilia must uba, lämmastiku sisaldus terades jpm.

Johnson oli üheteistkümne Vene ja viie välismaise teadusorganisatsiooni kirjavahetajaliige ning ühtaegu tegev õpetatud eesti seltsis (asutatud 1838 Tartus). Hiljem oli ta rühmituse Peterburi Patrioodid liikmena 1860. aastatel ka üks eesti rahvusliku ärkamisaja mõjutajaid.

Johnson suri pärast lühikest rasket haigust 1. aprillil (vkj. 20. märtsil) 1865 Peterburis. Oma järelehüüdes on Peterburi imperaatorliku vaba ökonoomilise seltsi sekretärina töötanud riiginõunik Aleksei Hodnev märkinud, et Johnsoni surma põhjus oli “peaaegu kogu keha halvatus” [1].

Hodnev on rõhutanud Johnsoni laiahaardelisust põllumajandusküsimustes ning eriti tema tegevust toimetajana. Hodnevi järgi andis Johnson oma elu jooksul välja 12 saksa- ja venekeelset raamatut (tegelikult 24 trükist). Tema tööd maamõõtmise ning viinapõletamise kohta leidsid üleüldist tähelepanu. Johnsoni artiklite arv ületavat Hodnevi meelest 200 (tegelikult üle 300), peale selle arvukad tõlked vene keelest saksa keelde avaldamiseks ajakirjas Mittheilungen, rääkimata sellest, et viimastel aastatel hõlmasid peaaegu kogu ajakirja Johnsoni enda kirjutised (allkirjastatud ka Redaktor, Red, der Red, J. vm.). Oma järelehüüde on Hodnev lõpetanud sõnadega: “.. me kaotasime tema isikus nii kasuliku vaba ökonoomilise seltsi liikme kui ka harukordse tegelase põllumajanduses. Kõigi oma teenete juures paistis Johnson inimesena silma imekspandava tagasihoidlikkuse ning aususe, headuse ja korralikkuse poolest, seepärast, hinnakem õigesti temale osutatud tänu ja austust, soovides, et tema eeskuju võiks esile kutsuda võimalikult rohkem sarnaseid tegelasi põllumajanduse ringkonnis.”

See, et Johnson ei tegutsenud Eestis ega kirjutanud artikleid eesti keeles, suurendab tema rolli eesti elu parandamisel alates 1830. aastatest, mil ju peaaegu polnudki võimalust eesti keeles kirjutada. Kuna lood ilmusid saksa keeles, jõudsid need just sinna, kuhu vaja: riigiasutuste ja valitsuseni ning välismaale.

Johnsoni tegevuse kaudu saame mõnevõrra üksikasjalikuma ettekujutuse talupoegade eluolust Liivimaal 1830–1840. aastatel, tema teaduslooming hõlmas eeskätt maamõõtmist ja -hindamist, mullaõpetust, taimede toitumist jm.

Johnsoni nime on märgitud veel 19. sajandi lõpul suurimates teatmikes ja bibliograafilistes väljaannetes, näiteks 1876. aastal Berliinis ilmunud Gennadi 18.–19. sajandi vene kirjanike ja teadlaste leksikonis on toodud lühike elulookirjeldus, samuti 1894. aastal Brockhausi–Efroni entsüklopeedilises sõnaraamatus ning sellises suures väljaandes nagu Vene biograafiline leksikon (1897). Üllataval kombel pole aga Johnsonist teada ühtki fotot: neid pole säilinud.

1. Ходнев, Алексей 1865. Несколько слов, сказанных секретарем Общества в собрании 15 апреля по случаю смерти Ионжсона. Труды Имп. Вольного Экономического Общества. Санкт-Петербург: 2 (5): 443–451.