Eelmisel kevadel just pungade puhkemise aegu tekkis meil sõbraga mõte otsida kukkurtihase pesapaiku. Alguses tundus see soov mulle teostumatu unistusena, sest kukkurtihane on ju meil üsna haruldane. Olin tema kohta küll raamatutest lugenud, ent loodus polnud seda linnukest mulle veel näidanud. Õigemini, ma polnud osanud otsida. Aga sõber näitas paari slaidi, mis tal oli õnnestunud aasta varem teha. Nii hakkas minuski tärkama lootusekiir.

Kukkurtihane (Remiz pendulinus) on meil elavatest tihastest kõige väiksem ning tema elupaigavalikut mõjutab olulisel määral vee lähedus. Ta eelistab taimestikurohkeid soostunud alasid, kus leidub putukaid toiduks ning ehitusmaterjali ainult temale omase pesa ehitamiseks.

Pesa järgi on need vahvad linnud nimegi saanud. Nimelt meenutab pesa korralikku kukrut, mis ehitatakse peamiselt kuivanud kõrtest ning vooderdatakse hundinuia pehmete seemnekarvakestega. Avaus jäetakse täpselt nii väike, et sealt ainult kukkurtihane ise sisse mahub. Niimoodi tagatakse oma järeltulijate ning ka hauduva emaslinnu kaitstus kiskjate eest.

Kui võimalik, siis püüavad linnud paigutada pesa niimoodi, et see ripuks väljaulatuval oksal mõne meetri kõrgusel veepinnast. Ilmselt on see ettevaatusabinõu kaitseks tiivutute kiskjate, nagu näiteks metsnugise eest. See teeb röövli püüdlused vähemalt raskemaks.

Pisikesed kukrumeistrid on alles viimasel viiel aastal Eestis laiemalt levima hakanud. Varem oli teateid peamiselt Lõuna-Eestist ning Suure Emajõe luhtadelt, nüüd ka mujalt. Ning juba teada paigus pesitseb aasta-aastalt üha rohkem paare.

Otsingud. Esmalt suundusime eelmise aasta pesa juurde. Karmid talvetuuled polnud sellest just palju alles jätnud. Aga see pesa oli olnud häll ja kodu rohkem kui viiele noorele kukkurtihasele. Taaskasutamine ei tule kõne alla, kukkurtihased ehitavad igal aastal uue pesa. Mõnikord vanale üllatavalt lähedale, ainult paari oksarao kaugusele.

Eelmise aasta kohad üle vaadatud, suundusime sügavamale võssa. Peagi tõstis sõber käe üles. Ma seisatasin ning kuulasin: kukkurtihased! Oli kuulda emase ja isase omavahelist “mõttevahetust”, mis samamoodi kui sabatihastel saadab pesamaterjali kandmist. Linnukeste piiksuv hääleke on päris vaikne, seega ei saanud nad olla eriti kaugel. Hiilisime häälte suunas, võsastiku kõrgeimate kaskede poole. Kolm parimas eas kaske tundusid olevat kukkurtihasele igati sobilikud. Kiiresti libistasime silmad üle okste: otse meie pea kohal olid kaks neist omavahel õrnalt kokku punutud: see oligi uue kodu vundament. Istusime pisut eemale põõsaste varju ning jälgisime ehitustööd, ise samal ajal plaani pidades, kuidas lindudele lähemale saada ning ehitust neid häirimata vaadelda.

Peen meeskonnatöö. Hilisõhtul, enne päikeseloojangut tulime tagasi varjet ehitama. Meilegi sobisid kolm kaske ülihästi. Linnud olid oma päevased toimetused lõpetanud ning ilmselt tegelesid järglaste muretsemisega: sellest andis märku isase õrn ja ilus lauluke eemal pajupõõsas.

Järgmisel hommikul olid peas muremõtted: kas äkki muutused uue kodu lähedal linde ei kohuta? Ronisin ruttu puu otsa ning sättisin ennast valmis. Ei möödunud minutitki, kui kaks usinat tulevast lapsevanemat saabusid, nokad täis kõiksugu pesamaterjali. Hoidsin hinge kinni, kuid linnud maandusid otse pesale ja alustasid tööd, nagu poleks midagi muutunudki. Minu suunurgad kaardusid ülespoole.

Tegevust, mille tunnistajaks ma järgneva seitsme tunni jooksul olin, võib nimetada peensusteni koordineeritud meeskonnatööks. Pidevalt häälitsedes otsiti ehitusmaterjali ja saabuti koos pesale. Emane maandus alati pesa põhja ning sättis ülima hoolikusega iga kõrrekest ja sulekest. Vahepeal tuli isegi natuke lahti harutada ning uuesti sättida. Isase hooleks oli tagada, et pesa püsiks kindlalt okste küljes, mistõttu tema tegeles rohkem majakese katusega. Vahepeal polnud emane tema tööga rahul: harutas kaasa tehtu lahti ja sättis uuesti paika. Eks tuleb ju temal suurem osa järgmistest nädalatest pesas istuda – see peab olema täiesti turvaline.

Ehitus käis 45–50-minutiliste tsüklitena, igale töötsüklile järgnes 10–15-minutine paus: kas tehti toitumisring, lauldi lihtsalt oma uut kodukohta kuulutades või siis puhastati sulgi. Uuel tunnil hakkas töö pihta uue hooga. Ja ikka pidevalt omavahel suheldes. Pildistamisvarjes omaette muiates kujutlesin nende juttu: „Kallis, vaata siin on uhke ja tugev kõrreke!“ – „Aga kas sa märkasid seda kohevat hundinuia, kullake?“ ja nii edasi.

Mõne tunni möödudes oli põhi valmis. Mina vaatasin aparaadist pilte ega uskunud oma silmi: kõigest natuke aega tagasi seda alles alustati. Sai selgeks, et pesaehitus on kõigest paari päeva töö, meil õnnestus jaole saada just õigel ajal.

Keskosa valmistamist võiks nimetada ka „keerutusfaasiks“: koos pesale saabudes maandus emane kohe pesa põhja ning hakkas toodud kõrsi mööda kahte hoidvat tugitala ülespoole keerutama. Kui ta üles jõudis, siis tegi isane samamoodi. Ja tugitalad muudkui paisusid.

Alati ei lähe õnneks. Peagi oli päev õhtus ja linnud lõpetasid oma pika tööpäeva. Mina ei jõudnud järgmist päeva ära oodata, et saaks näha, kuidas ehitus lõpetatakse ning uhke torujas sissepääs vormitakse. Ent öösel hakkas sadama ja tõusis tugev tuul, see lükkas minu plaani edasi. Niimoodi paar päeva. Arvasin, et nüüd on pesa juba valmis ja pole mõtet hauduvaid linde segama minna. Kui pisikesed kooruvad ning vanemad neid toitma hakkavad, siis on vaatamisrõõmu küllaga. Seetõttu otsustasin tagasi minna alles paari nädala pärast.

Enne aga kui see aeg kätte jõudis, teatas sõber kurva uudise: ühel järjekordsel tormisel kevadööl oli kukrut kandev kaseoks järele andnud ja pesa puu otsast alla kukkunud. Leidsime pesast viis pisikest sulgedeta linnupoega ning kaks veel koorumata muna. See oli kurb. Õnneks oli emaslind pääsenud ja ilmselt ehitas oma kaaslasega juba uut kodu. Loodetavasti valisid nad seekord toekama oksakese.