2007/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/10
Kesk-Skandinaavia alemail ja suitsutaredes


Tänavu juunikuus oli mul võimalus käia metsasoomlaste kunagisel asualal Norra ja Rootsi piirialal Kesk-Skandinaavias. Ajalooliselt on tegu igati huviväärse piirkonnaga: alates 16. sajandi lõpust suundusid siia soomlaste esivanemad, keda hakati kutsuma Skandinaavia metsasoomlasteks. Nad rajasid siinsete metsade keskele talud, elasid suitsutaredes ja tegid alet.


Ürgmaastiku põllumaaks muutmine algas alepõletamisega. Nii tekkisid eri piirkondades alemaad, mis Eesti aladel hakkasid kandma tähistusi saat, sõõrd ja uht, mõnes kohas ka tulemaa. Mälestus neist on jäänud püsima kohanimedena. Meist põhja ja ida pool elavad läänemeresoome rahvad tähistasid ürgmetsa raadatud maaviljeluskoldeid enamasti sõnadega kaski, kask või huhta. Peale nende kasutavad soomlased veel sõnu aho, halme, palo, työsiö. Sellest loetelust esimene tähistab mahajäetud alepõldu, halme juba seemendatud, palo äsja põletatud ning työsiö veel puudega kaetud alemaad.

Aleviljelus põhineb niisiis maa väetamisel põletatud puude tuhaga. Mets raiuti maha kevadel ja põletati kas enne sügiskülvi või järgmisel kevadel. Kui maapind oli jahtunud, puhastati see tukkidest ning külvati vili. Seemnete mulda ajamiseks kasutati karuäket – üksteise kõrvale kinnitatud pikkade oksatüügastega kuuselõhandikke – või harkatra, millel oli suur kahetahuline künnipuu koos mulda pöörava lusikaga. Tuhaga väetatud maa andis algul suurt saaki. Mõne aasta pärast aga mullaviljakus ja koos sellega ka saagikus langes ning tuli põletada uus tükk metsa. Endine alemaa jäeti sööti, paremad neist muudeti aga sõnnikuga väetatavaks põlispõlluks.

Sellise algse maaviljelusega liitub tihedalt ka põhjapoolsele Euroopale iseloomulik akendeta ja korstnata elutuba ehk suitsutare (soome keeles savupirtti), milles ahjusuust või koldest tõusev suits tungib otse tuppa ja pääseb sealt välja uste ning räpnaaugu (soome keeles räppänä) kaudu. Sada aastat tagasi on olukorda suitsutares kirjeldatud järgmiselt: “Kui võimas ahi küdeda rõõgas ja suits lae all lendles, ei ajanud see üldsegi inimesi välja, sest läbipaistmatu suitsukate püsis teatud kõrgusel peast ülevalpool. See oli niiviisi seatud laeluugi ning paokil välisuksega.” [6] Samamoodi toimis suitsusaun (soome keeles savusauna), kus naised käisid ka sünnitamas.

Soome-ugri rahvaste ehitiste võrdlevat arengulugu on juba 19. sajandil põhjalikult uurinud Axel Olai Heikel (1851–1924) oma doktoritöös [4]. Kuni 19. sajandini oli suitsutare iseloomulik kirdepoolse Euroopa metsaaladele. Nii hõlmasid nad 1833. aastal tervelt 92% Viiburi lääni elamuist. Ühiskonna arenedes ja talurahva jõukuse kasvades ehitati majad suuremaks ja mõnikord ka mitmetoaliseks, seintesse raiutud akende ette pandi klaasid.


Soome asustuslugu väga kaugele minevikku ei ulatu. Eestiga võrreldes asustati Soome ala võrdlemisi hilja. Veel 13. sajandi algul, kui Eestis olid välja kujunenud külade ja nende ühenduste – kihelkondade – süsteem, võis Soome lahest põhja pool leida püsiasustust vaid Ahvenamaal, Varsinais-Suomis, Satakuntas, lõunapoolses Hämes ning Viiburi ja Laadoga Karjalas. Üksikuid asustuskoldeid oli veel Päijänne järve kaldail ja Savos. Ülejäänud Soome ja Karjala alad polnud siiski päris inimtühjad – seal rändlesid saamid.

Seejärel levis asustus Soome aladel esialgu lõunast põhja, hiljem ka läänest itta. Esimesed täpsemad teated põllumajandusrahvastiku leviku kohta pärinevad 16. sajandi keskpaigast, mil külasid ja asumeid oli umbes 7500, neist Varsinais-Suomis ligi kolmandik. Rahvastik oli koondunud endiselt Lõuna- ja Edela-Soome ja Põhjalahe rannikule, Ahvenamaale ning Järvi-Suomi alale.

Sel ajal oli Soomes kaheksa tänapäevaga võrreldes küll väga väikest linna. Vantaa jõe suudmes kiratses Helsingi (rootsi keeles Helsingfors), teistest linnadest olid olemas Turu (Åbo), Naantali (Nådendal), Rauma (Raumo), Pori (Björneborg), Tammisaari (Ekenäs), Porvoo (Borgå) ja Viiburi (Viborg). Need kõik kandsid siis rootsikeelseid nimesid, kuna Soome kuulus Rootsi riigi koosseisu. Muud asustatud kohad olid eriti väikesed, koosnedes kuni kümne majaga külades. Kogu maa tollast elanike arvu on hinnatud 300 000. Umbes sama palju inimesi elas sel ajal ka meil Eestis. Soome edasist asustuskäiku häiris suuresti aga Rootsi-Vene sõda aastail 1570–1595, kui näiteks hävitati Oulujärvi asustuskolle. Nii pöörati pilk läänepoolsete aladele, sest läänesoomlased aleviljelusega ei tegelnud. Vähesel määral oli vabu metsamaid vaid Põhja-Hämes ja Pohjanmaal, Rautalampi ja Ruovesi kandis.


Skandinaavia metsasoomlased. Rootsi riigis oli postiteenistus arenenud juba 15.–16. sajandil, mil postijaamade võrk ühendas omavahel Rootsile kuulunud Läänemerd ümbritsevaid alasid, ulatudes põhjas Tornioni, idas Käkisalmini ning lõunas Riia ja Hamburgini. Nii levisid teated Põhjalahest lääne pool asuvaist vabadest maadest ka Savo metsade soomlasteni. Kuningas Gustav Vasa (1523–1560) ajal õhutati uute metsaalade kasutuselevõttu sellega, et uusasukad vabastati 6–15 aastaks maksudest. Mugavama elu ja mere lähedusega harjunud rootslased ja läänesoomlased ei tahtnud minna nende arvates süngeisse sisemaa metsadesse. Küll oldi aga uutest maadest huvitatud Savos, kust hakatigi 1580. aastail rändama Skandinaavia poole. Eeskätt liikusid savolased ja sisemaa hämelased Värmlandi, Dalarna, Hälsinglandi ja Södermanlandi, kust mindi edasi ka Norrasse. 17. sajandi alguses elas soomlasi 40 Värmlandi, 29 Dalarna, 16 Hälsinglandi ja 12 Södermanlandi kihelkonnas. Norras asustasid nad umbes 150 kilomeetri pikkuse piirivööndi.

Soomlaste säärase ümberasumisega sai Rootsi uusi maksumaksjaid. Talud olid võrdlemisi suured, näiteks Juhola-nimelisele talule kuulus 700–800 ha. On teateid isegi selle kohta, et ühelt metsasoomlase talult sai riik maksudena palju enam sissetulekut kui tervelt traditsiooniliselt rootsi külalt. Elulaadilt oli metsasoomlaste ühiskond poolðamanistlik. Võõraste suhtes olid nad aga külalislahkemad kui rootslased.

Nii tekkis Kesk-Skandinaavias omapärane kultuurmaastik alepõldude, suitsutare, suitsusaunade ja rehtedega (soome keeles riihi). Soomlaste vahendusel hakkas levima uus ehitusstiil: ristnurksed palkseinad. Üldiselt olid soomlaste majad suuremad kui rootslaste omad. Alepõldudeks valiti kas küngaste harjad või lääne- ja lõunapoolsed nõlvad, et hallaoht oleks väiksem. Saagid olid üldiselt head, sest siinseis kuusemetsis poldud varem alet põletatud. Happeline maapind vajas taimekasvuks mineraalainet, mida andis alepõletamisel tekkinud tuhk. Alguses kasvatati põhiliselt talirukist, hiljem lisandusid veel kaer ja hirss ning vähesel määral ka oder ja nisu. Eriti suurt saaki andis laane- ehk kõrverukis (korpiruis), mille ühest terast võrsus 40–80 viljapead.

Varsti Skandinaavia metsade soomlaste olukord halvenes, sest Rootsi valitsus keelas alepõletamise ära, soovides metsi muul otstarbel kasutada. Metsasoomlasist pidid saama kas tavalised maaviljelejad või nad olid sunnitud mujale kolima. Alates 1641. aastast hakati alepõletajaid vangistama ning osa neist isegi küüditati Rootsi tollastesse valdustesse (Nya Sverige, s. o. Uus-Rootsi) Delaware’i jõe ääres Põhja-Ameerika idarannikul. Peale selle hakati metsasoomlasi vägivaldselt rootsistama. Nii anti 1646. aastal käsk põletada maha majad nendel soomlastel, kes ei tahtnud rootsi keelt õppida.


Carl Axel Gottlund panus metsasoomlastele. Soomes langesid Skandinaavias elavad suguvennad peagi unustuse hõlma, kuni Savo Juva kihelkonnast Uppsala ülikooli õppima asunud Carl Axel (soomepäraselt Kaarle Aksel) Gottlund (1796–1875) sai teada metsasoomlaste olemasolust ning tegi nende asualale aastail 1817 ja 1821–1822 kaks uurimisreisi. Tema rootsi keeles kirja pandud reisipäevikud on hiljem avaldatud ka soomekeelseis tõlkeis [viimati 2, 3]. Gottlund kogus ajaloolisi, rahvateaduslikke ja keelelisi andmeid ning tegi mitmesuguseid kavu metsasoomlaste sotsiaalse olukorra parandamiseks ning soome keele ametlikuks kasutamiseks. Tema reiside ajal oli Skandinaavia metsasoomlasi arvatavalt umbes 50 000, kellest 14 000 elas Värmlandis, valdavalt selle põhjaosas, 300–600 meetrit üle merepinna ulatuval kruusasel kõrgustikualal. Kõik elanikud olid kirikukirjadesse kantud rootsipäraste nimede all ning neid kõiki peeti ametlikult rootslasteks. Rangelt oli keelatud kasutada soome keelt ja lugeda soomekeelseid raamatuid. Keelust üleastujaid karistati vangistusega. Carl Axel Gottlund selgitas välja inimeste tegelikud soomepärased nimed ning kandis need ka Östmarki kirikuraamatusse. Ta kavandas metsasoomlaste põhilisemale asualale Põhja-Värmlandis kolm soome kogudust ja kihelkonda: Juvanniemi, Lautasalmi (Lekvattnet) ja Kirveskangas (Norra Finnskoga). Ühe neist nimetas ta oma kodukihelkonna Juva järgi. Koos kohalike metsasoomlaste esindajatega valis ta Rootsi-Norra piirivööndis välja kahe kiriku asukohad ning toksis kahele suurele kivile kirjad „CAG 18 23/11 21“ ja „IUWANNIEMI 18 25/11 21 C.A.G.“ [3]. Neist esimest kivimürakat koos graveeringuga oli minulgi reisi ajal võimalik uudistada. Norra metsasoomlaste tegelik keskus kujunes hiljem välja pisut lääne pool Svullryas.

Soomekeelsele ühiskonnale eluõiguste andmine Kesk-Skandinaavias küll ei õnnestunud, kuid Põhja-Värmlandi läänepiirile rajati 1830. aastal kaks uut kogudust ja kihelkonda: Södra Finnskoga ja Norra Finnskoga. Samuti hakati rajama uusi teid ja parandama elanike sotsiaalmajanduslikku olukorda. Södra Finnskoga kirikumäele püstitati hiljem Gottlundile mälestuskivi.

Peale nende kahe kihelkonna oli metsasoomlastest elanikkond ülekaalus veel Nyskoga, Östmarki, Lekvattneti, Fryksände, Dalby ja Norra Ny kihelkonnas. Kuid nende kõigi alade tihedama sidumisega muu Värmlandiga kaasnes metsasoomlaste kultuuri ja keele järjest tugevam allasurumine. Neile ei võimaldatud omi kirikuid, õpetajaid, kohtunikke ega muid juhte, nii nagu Carl Axel Gottlund oli kavandanud ja püüelnud.

Kõigile metsasoomlasile anti ristimisel ametlik rootsipärane eesnimi, mille kõrval rahvasuus kasutati küll ka soomepärast nimekuju, näiteks Karli asemel Kalle, Kaarlo või Koarle, Pauli asemel Paavo, Peteri asemel Pekka jne. Gottlundi külaskäikude ajal Rootsis talurahval veel perekonnanimesid polnud, kasutati rootsikeelset isanime, millele lisati son. Alles hiljem tehti samal põhimõttel ametlikud perekonnanimed, mis hakkasid põlvest põlve edasi kanduma. Seni kui veel säilis esivanemate keel, oli üldiselt teada ka suguvõsa nimi, kuhu keegi kuulus. Nii oli hilisemal ajal elanud metsasoomlasist Kaisa Vilhuinen ametlikult Karin Henriksson ning Juhanes Oinonen Johannes Johansson.


Teisi uurijaid. Gottlundi reiside järel tekkis Soomes laiem huvi Skandinaavia metsasoomlaste (rootsi keeles skogsfinnarna) ja nende asualade ehk nn. soomemetsade (Finnskogen) vastu. 20. sajandil kujunes välja kaks uurimissuunda ja -traditsiooni. Soome uurijad huvitusid metsasoomlasist kui võõra rahva keskel elavast oma rahva killust, eriti selle keelest, rahvaluulest ja traditsioonidest. Rootsi uurijaid hakkasid metsasoomlased köitma kui Rootsi elanikud, kel olid muudest rootslastest erinevad kultuuritraditsioonid ja päritolu. Metsasoomlasi käsitleti seoses asutusloo ja kodu-uurimisega. Asustusajaloo raamistikus hakati huvi tundma ka nende suguvõsade hargnemise ja isikunimede vastu.

Soomes levinud uurimissuunas tegutsenud isikuist peaks esile tõstma Väinö Salmineni (1880–1947), Lauri Kettuneni (1885–1963), Albert Hämäläineni (1881–1949), Julius Mägistet (1900–1978) ja Pertti Virtaranta (1918–1997).

Väinö Salminen käis Skandinaavia metsasoomlaste juures 1905. aastal, mil ta oli veel üliõpilane [8]. Ta kogus rahvaluulet ning jäädvustas piltidele inimesi ja maastikke Juhola talus ja mujal Värmlandi soomemetsades. Östmarki kirikus õnnestus tal näha 1821. aasta kirikuraamatut, kuhu Gottlund oli -son-lõpuliste nimede kohale peenes kirjas märkinud soomlaste endi kasutatud sadu igivanu sugunimesid, nagu Havunen, Häkkinen, Karhunen, Oinonen jt.

Kaks aastat hiljem suundus sinna oma esimesele reisile Savost võrsunud keeleteadlane Lauri Kettunen, kes on hiljem, aastail 1919–1924, töötanud professorina ka Tartu ülikoolis. Tema järgmised uurimismatkad olid talvel ja suvel 1909, suvel 1926, varasügisel 1930, aastavahetusel 1934–1935 ning 1936. ja 1937. aasta suvedel [6]. Ta peatus alati Juholas, kus kirjutas hoolikalt üles elanikelt kuuldu. Peale selle käis ta usutlemas ka teiste talude soome keelt oskavaid inimesi. Kettunen külastas metsasoomlasi veel pärast Teist maailmasõdagi. Tema uurimisreise meenutab suurele kivile kinnitatud pronksist bareljeef.

Soome-ugri rahvaid uurinud Albert Hämäläinen, Helsingi ülikooli rahvateaduse professor aastail 1931–1949, pööras iseäranis tähelepanu kommetele, uskumustele ja ehitistele. Norras ja Värmlandis tehtud välitööde tulemusena valmis tal 1941. aastal raamat Kesk-Skandinaavia soomlastest, mis sõjaolude tõttu ilmus trükist alles 1947. aastal [5]. Teoses käsitletakse ehituskultuuri ja rahva elu varasemaid eripärasusi. Rohkete piltide ja joonistega raamatus on kirjeldatud kõiki metsasoomlaste ehitisi: elamuid, saunu, rehtesid, aitu, talle, küüne, keldreid, kuure ja veskeid. Hämäläinen jõudis järeldusele, et metssoomlaste talud olid valdavalt üheõuelised, kusjuures majandushooned asetsesid ebakorrapärase kaarena elumaja ees ja kõrval. Uute elamute ehitamisega tekkisid hiljem ka ruudukujulised õued. Kaugemail päramail võis märgata mõnikord ka ühe rivina ehitatud taluhooneid.

Aastast 1947 Lundi ülikoolis Rootsis töötanud endine Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste käis suviti 1947–1951 Värmlandis metsasoomlaste keelt, kohanimesid ja rahvapärimusi kogumas. Tema kirja pandud kohalike jutustajate tekstides [7] on rohkesti kultuuriloolist ainest. Hiljem, 1966–1970 avaldas Mägiste kolmeosalise uurimuse soomepärastest kohanimedest Värmlandis.

Aastail 1948–1955 Lundi ülikoolis lektorina töötanud hilisem Helsingi ülikooli professor (1959–1981) ja akadeemik (1990) Pertti Virtaranta alustas 1954. aastal koos abikaasa Helmiga uurimisretki Rootsi ja Norra soomemetsadesse. Neljakümne aasta jooksul tehtud kümmekonna reisi tulemused on kokku võetud omaette raamatus [9], milles meenutatakse soomemetsade viimaseid keeleoskajaid ja jutustatakse nende elusaatusest. See on unikaalne, haruldaste fotodega illustreeritud kultuurilooline teos, millest lugeja saab teada ka Lauri Kettuneni raamatus kirjeldatud Juhola talu inimeste ja kohalike rahvapärimuste parimate teadjate (loodusrohtude tundja, ennustaja ja Kalevala-päraste lugude jutustaja Kaisa Vilhuinen (1855–1941), tema noorim poeg Karl Persson (1900–1968), Tunturi Uula ehk hilisem suguvõsade uurija Olav Olavsson (1891–1969), Niitaho Jussi ehk Johannes Johansson (1874–1965) jt.) edasisest elust. Huvitavat teavet esitab Virtaranta ka Norra soomemetsadest pärinenud ning pikemalt Svullrya alevikus suure au sees elanud mitmekülgsest kirjanikust Åsta Holthist (1904–1999), kes oma norrakeelses triloogias “Rukis ja rahu” (“Kornet og freden”, 1955), “Kivi õitseb” (“Steinen blomer”, 1963) ja “Kabel” (“Kapellet”, 1967) on kirjeldanud metsasoomlaste elu 17.–19. sajandil.

Skandinaavia metsasoomlaste iseloomulikke inimtüüpe jäädvustasid aastail 1951–1953 skulptoreist abielupaar Alpo (1877–1955) ja Nina Sailo (1906–1998).

Hiljem välja kujunenud teise uurimissuuna esindajaist võiks siinkohal märkida Gabriel Bladti väitekirja, mis võtab kokku soomemetsade maastiku ja rahvastiku kujunemise nelja sajandi jooksul [1].


Skandinaavia soomemetsad tänapäeval. Eelmisel sajandil hakkas metsasoomlaste kui kauge päramaa rahvastiku arv vähenema, sest maainimesi rändas linnadesse või isegi ülemeremaadesse. Valdavalt metsasoomlasist elanikega Värmlandi põhjaosas oli ajavahemikus 1862–1951 kümme valda, endist kihelkonda, mida elanike arvu kahanemise järel hakati omavahel ühendama. 1966. aastal oli sel alal veel viis, 1970 neli ja 1973 kolm valda. Alates 1974. aastast on piirkonnas vaid üks, Torsby vald (kommun). Selle 4187 ruutkilomeetri suurusel pindalal elas 1997. aasta alguses 10 700 ning 2006. aasta alguses 9668 inimest. Rahvastik vähenes valla kõigis 26 asulas, 311 inimese võrra ka keskuses Torsbys, kus praegu elab ligikaudu 4000 inimest. Et Torsby valla ja ümberkaudsete alade inimesed on tänapäeval huvitatud oma juurtest, tegutseb Torsbys Soome kultuurikeskus (Finnkulturcentrum), mille juures on ka raamatukogu ning arhiiv suguvõsade uurimiseks. Toimib ka Värmlandi ja Norra Sol¸ri soomemetsade ühendus: Solör-Värmlands Finnskogsförening. Märkigem sedagi, et Sol¸ri soomlasil on Norras juba pikemat aega põlise vähemusrahva staatus, sest nad elasid sealseil metsaaladel juba enne nüüdisaegse Norra riigi rajamist 1905. aastal. Grue vallas Svullryas toimib alates 1942. aastast soome kultuuri muuseum Finnetunet. Alates aastast 1970 kuulutatakse Svullryas iga-aastaste soomemetsa päevade (finnskogsdagene) ajaks juuli teisel reedel kolmeks päevaks välja sümboolne Soomemetsa vabariik (Republikken Finnskogen), millel on ka oma president, valitsus ja sümboolika.

Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste elulaad ja keel pidas vastu umbes nelisada aastat. Viimased head keeletundjad ja jutustajad oli Oinoneni suguvõssa kuulunud Niitaho Jussi ja Kaisa Vilhuise noorim poeg Karl Persson. Tänapäeval pole enam traditsioonilisest maatööst elatuvaid inimesi, ega neid, kes võiksid oma esivanemate keeles midagi jutustada. Asemele on tulnud rootsi keel, mille kohalikus variandis võib leiduda üksikuid soomepäraseid sõnu. Omaaegsele soome asustusele viitavad kaardile kantud kohanimed, nagu Gettoharju (Kettuharju), Rimagg (Riihimäki) jm.

Värmlandi maakonnalinnas Karlstadis ja mujalgi võib leida üksikuid metsasoomlaste järglasi, kes on selgeks õppinud tänapäevase soome kirjakeele, kuid tänavu suvel olnud reisi ajal me Torsby vallas selliseid inimesi ei kohanud. Küll oli meil suurepärane giid: Põhja-Savo Kiuruvesi vallas (alates 1993 linn) 1947. aastal sündinud ja 1969 sealt Rootsi siirdunud Seppo Remes. Töötades Halstahammaris rahvakooli õpetajana, juhib ta suvevaheajal õppereise metsasoomlaste maile. Remesi juhtimisel tutvus metsasoomlaste kultuuriga ka meie 38-liikmeline reisiseltskond.


Muuseumid ja retked turistidele. Nii nagu mujalgi maailma äärealadel, püütakse ka siinmail uuemal ajal elatist hankida turismist. Arvikast lõunas Trysilini (Norras) põhjas ulatuval 240 kilomeetri pikkusel reisimarsruudil on võimalus vaadelda maastikus metsasoomlaste käe- ja jalajälgi ning maitsta omaaegset talupojatoitu. Metsasoomlaste argiroog oli paks puder mutti, mis saadi odra-, rukki- või kaerajahu keetmisel vees või kalaleemes. Pudrust valmistati ka supiklimpe. Kõrvale söödi praetud sealiha ja pohlakeedist (puolukkahillo). Jahust ja metsamarjadest valmistatud keedist maitsti ka järelroana. Marjadest kasutati kõige enam pohla, mida oli võimalik tünnides ületalve säilitada. Üks metsasoomlaste põhiroogasid oli ka resk ehk karaski (soome keeles rieska)-taoline pannkook, mis tehti kartulist ja odrajahust. Kooritud kartulid riiviti ning segati koos jahuga tainaks, mis küpsetati pannile pandult ahjus. Selliseid roogi maitsesime ka piirijärve R¸gdeni (rootsi keeles Röjden) lähedal Grue vallas Norras, väga ilusa ja hoolitsetud ümbrusega Mullikkala talus.

Soomemetsade kuulsaimad talud Juhola, Purala ja Mattila (kõik Röjdåforsi külas) toimivad tänapäeval muuseumidena, kus käiakse nii suvel kui ka talvel. Osa metsasoomlaste tüüpilisi kodukohti on tuntud kodulootaludena (hembygdsgårdar). Meil oli võimalus kasutada Mattila peremehe Kurt Eide külalislahkust ning tutvuda peale Mattila, Juhola ja Purala ka Myllylä (rootsi keeles Kvarntorp) ja Ritamäki taluga (mõlemad kuuluvad Torsby valla Lekvattneti küla juurde). Ritamäki paikneb valla äärmises edelaosas. Idüllilisena tunduvale talukünkale viib 1,3 kilomeetri pikkune jalgrada. Talu Oravaineni suguvõssa (ametliku perekonnanimega Nordkvist) kuuluv noor perenaine andis selgitusi nii rootsi kui ka inglise keeles. Muu hulgas kõneles ta sedagi, et siinne elamu oli suitsutare veel 1964. aastal. Tare jagunes meeste ja naiste pooleks, mille piiri tähistas laealune õrs. 1967. aastal Rootsis suitsutared keelati.

Nii Rootsis kui ka Norras on viimaseil kümnendeil toimunud omamoodi metsasoomluse renessanss, mille ilmingute hulka kuuluvad suguvõsaühenduste koosolekud ning trükis avaldatud nimekirjad. Norra pool piiri Grue vallas püstitati 1970 norra-, soome- ja rootsikeelne mälestuskivi neil aladel levinud 431 soomepärase perekonnanimega. Viimaste aegade kuulsaim metsasoomlane oli kahtlemata aga Niitaho Jussi ehk Johannes Johansson, kes oskas ilmekalt jutustada vanadest aegadest, rahva elust ning oma kogemusist. Ta kogus tuntust ka Soomes ning sai presidendilt Urho Kekkonenilt aurahagi; 1959. aastast on olemas temanimeline selts (Niitahon Jussin seura).


1. Bladt, Gabriel 1995. Finnskogens landskap och människor under fyra sekler. En studie av natur och samhälle i förändring. Göteborg: Meddelanden från Göteborgs universitets geografiska institutioner B 87.

2. Gottlund, Kaarle Aksel 1985. Päiväkirjaa vuoden 1817 matkalta. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 411. Helsinki.

3. Gottlund, Kaarle Aksel 1986. Vermlannin päiväkirja 1821. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 437. Helsinki.

4. Heikel, Axel Olai 1887. Rakennukset Tðeremisseillä, Mordvalaisilla, Virolaisilla ja Suomalaisilla. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Helsinki.

5. Hämäläinen, Albert 1947. Keski-Skandinavian suomalaiset. WSOY. Porvoo-Helsinki.

6. Kettunen, Lauri 1960. Kahdeksan matkaa Vermlannin metsäsuomalaisiin (1907–1937). Kauppakirjapaino Oy. Helsinki.

7. Mägiste, Julius 1960. Vermlannin sammuvaa savoa. Kielennäytteitä vuosilta 1947–1951. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 411. Helsinki.

8. Salminen, Väinö 1946. Vallattomilta vaellusvuosilta. Otava sivut 11–123. Helsinki.

9. Virtaranta, Pertti 1997. Suomalaismetsissä. Muistelmia matkoilta Keski-Skandinavian suomalaisten keskuuteen. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 673. Helsinki.



Ott Kurs
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012