Raplamaal Kaiu vallas Kuimetsa külast poolteist kilomeetrit Kose poole asub üks Eesti suurimaid ja ilmekamaid karstialasid.

Ala on nimetatud ka Ida karstialaks, Iida karstialaks, Ida urgeteks ja Iida urgeteks. 1959. aastal võeti see Kuimetsa idaurgete nime all looduskaitse alla. Tänavu kevadel uuendati kaitsekorda, ühtlasi suurendati kaitseala pindala umbes poole võrra, 46 hektarini [1].

Kuuse-segametsaga kaetud õhukese pinnakattega maa-alal leidub rohkesti karstilehtreid, -orge ja -koopaid, mis on tekkinud põhjavee toimel karbonaatsete kivimite leostumisel ja väljakandel. Karstivormidest suurimad on siin langatusorud, mille pikkus ulatub 100, laius 40 ja sügavus 3,5 meetrini [2]. Orgude põhi on enamjaolt lame, nõlvad aga järsud ning kohati paljandub paas. Siinsed karstilehtrid on mitmesuguse kujuga, leidub nii kasti-, lehtri- kui ka liuasarnaseid. Kastjate vormide sügavus on 2,5–3 meetrit, lehtri- ja liuakujulised on meetrijagu sügavamad [2]. Kõige ilmekamad kastjad vormid asuvad Urke talu lähedal ida-läänesuunalise ahelana. Nende laius on kuni 15, pikkus kuni 35 ja sügavus kuni 2,7 meetrit [2]. Suurima kastja lehtri läbimõõt on 50 meetrit ja sügavus üle kolme meetri ning see on kujunenud samal maa-aluse veevoolu tasemel kõrvuti tekkinud väiksemate lehtrite ühinedes [2]. Karstivorme ümbritsevas metsas kasvab kuuskede kõrval enim vahtraid ja saari. Leidub ka rohumaid.

Koopaid, kuhu inimene mahub sisse pugema, on kaitsealal teada üheksa. Nende kõrgus on kuni 2,5 meetrit, laius kuni 12 meetrit ja pikkus kuni 26 meetrit [3]. Minevikus moodustasid need arvatavasti ühe suure koopasüsteemi paljude erisuunaliste käikude ja nende laienditega [4]. Arvatakse, et siinseid koopaid kasutati sajandeid tagasi sõdade ajal pelgupaigana. Tõenäoliselt just neid on silmas pidanud juba Läti Henrik oma kroonikas, kirjeldades sakslaste ja nende liitlaste sõjakäiku 1220. aastal: “Väga suur olnud aga liivlaste röövsaak, kes, olles piiranud sisse harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised, tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades ööd kui päevad. Ja ühed juba hinge vaakuvana, teised poolsurnuna, kolmandad surnuna koobastest välja tirinud, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja riisusid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid oli kõigist koobastest umbes tuhat inimhinge mõlemast soost. Ja pärast seda pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, õnnistades jumalat, et ta ka harjulaste kõrgid südamed oli ristiusule alandlikuks teinud.” [5]

Tänapäevaks on kunagisest koobastikust suur osa sisse varisenud ning alles vaid üksikud osad. Avaraimat koobast kutsutakse Kuimetsa Suureks koopaks. See asub Kuimetsat Kosega ühendavast maanteest sadakond meetrit läänes. Koopaava läbimõõt on küll kõigest pool meetrit (# 1), kuid sealt 16 meetrit käpuli roomates peaks jõudma kuni kahe meetri kõrgusesse ja kümne meetri laiusesse avarasse ruumi [3]. Suuruselt teine, nn. Ida koobas asub Ida talust paarsada meetrit lääne pool väikeses langatuslehtris. Koopa sissekäik on meetrijagu kõrge ja kaks meetrit lai [3] (# 2). Urke talust sadakond meetrit idas asub karstiala suuruselt kolmas koobas, mis meenutab kõlakoda ja on selle järgi ka hüüdnime saanud (# 3). Kõlakoja laius küünib kaheteist, sügavus kaheksa ja kõrgus kahe meetrini [3]. Huvitav on ka umbes meetri kõrgune, kahe meetri laiune ja viie meetri pikkune kolme avaga Tunnelkoobas (# 4).

Kaitseala idaosas Ida talu juures “neeldub” Mustsoost alguse saav oja maa alla (# 5). Maapealne voolusäng lõpeb pooleteisemeetrise järsakuga, mille jalamil kaob vesi madalasse, kuid laia prakku. Edasi voolab see mööda maa-aluseid karstikanaleid ligikaudu kolm kilomeetrit läände Alta jõe suunas ning valgub tolle lähedal allikatest taas maapinnale [2]. Suvel ja sügisel on oja enamjaolt kuivanud ning ojasängis kasvab lopsakas taimestik. Kevadine suurvesi täidab aga peale oja ka karstiorud ja -koopad ning peamiselt sel ajal karst arenebki.

Kaitseala on osa Natura 2000 võrgustikust ning kuulub täielikult piiranguvööndisse. Kevadel jõustunud kaitse-eeskiri lubab inimestel seal pidada jahti, korjata marju, seeni ja muid metsaande. Maanteest 200 meetrit idas kitsa kruusatee äärde on rajatud parkla, selle kõrvale on üles seatud ka kaitseala kaart. Kaardil märgitud objektid on looduses tähistatud tahvlitega. Nõnda on väga mugav tutvuda karstivormidega. Telkida ja lõket teha tohib aga vaid paikades, mis on selleks ette valmistatud ja tähistatud kaitseala valitseja Raplamaa keskkonnateenistuse nõusolekul. Neilt tuleb ka luba küsida, kui tahetakse korraldada üle 50 osalejaga üritusi. Keelatud on sõidukiga liikuda väljaspool teid. Põhjalikumalt võib kaitsekorraga tutvuda Riigi Teataja kodulehel.

1.

EELIS (Eesti looduse infosüsteem) www.eelis.ee
2.

Heinsalu, Ülo 1963. Ida karstiala Kuimetsas. – Eesti Loodus 14 (3): 159–164.
3.

Heinsalu, Ülo 1977. Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s. Valgus, Tallinn.
4.

Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Valgus, Tallinn.

5. Kaiu valla koduleht: http://www.kaiu.ee/uldine/index.html