Väiksed ja suured, mõni iseäranis vägev mürakas, teine madal ja lapik ning vaevu maa seest välja ulatuv; vahel leiab neid üksikutena teeveeres, metsas, põllul ja mujalgi, mõnikord näeb neid teineteise külje alla koondununa. Aga kõik nad annavad meie maastikupildile midagi omapärast juurde, olgu nad oma asukohta jõudnud looduse või inimese jõu abil.

Mitte kõik rändrahnud pole ühtmoodi tavalised. Erilist maiku on neile ikka inimene juurde loonud. Nii on teada hulga muistendeid kividest, mille kallal olevat toimetanud meie eepose kangelane Kalevipoeg, või lugusid sellest, kui suur tähtsus oli omal ajal piirikividel. Sedalaadi kividest palju enam salapära ümbritseb neid, mis olid meie esivanemate jaoks eriti tähendusrikkad ja mõneti eluliselt isegi asendamatud. Nende kivide juures käidi muredele leevendus otsimas, ka kõige hullemaid haigusi peletamas ning vilja-, karja- ja lapseõnne või muu heaolu tarvis ohvriandi viimas.

Esiisade sedavõrd tugev usk ohvrikividesse ja ohverdamisse on kindlasti tähelepanuväärne. Tolleaegsed kombed on küll ajapikku hääbunud, kuid tänapäeval veel mitte täielikult kadunud. Pigem näib, et üha rohkem on neid, kellele ohvrikivid ning vanad ohverdamiskombed on olulised. Selle tunnistuseks olen oma käikudel loodusesse üsna sageli näinud kive, millele on keegi hiljaaegu toonud pärgi, viljateri, herneid ja münte või millel küünalt põletanud. Küllap on neid, kes asetavad annid tõsises usus, ja ilmselt ka neid, kes teevad seda ilma igasuguse uskumiseta, pigem austusest või hoopis naljatamisi. Eks viimasele osale neist kivilkäijatest on ohvrikivid ja neist pajatavad muistendid pigem “ilusad muinasjutud”.

Omal ajal oli sääraseid ohvrikive tublisti rohkem, kui praegusajal leida võib. Paljud neist on unustusehõlma vajunud, paljud elamute või aedade ehituseks tarvitatud või muul eesmärgil hävitatud. Miks just mõnel pool ohvrikive rohkem on, ühtlasi neist kividest põhjalikumalt, annab ajakirja avaloos selgitusi arheoloog Andres Tvauri.

Rääkides ohvrikividest, ei saa tähelepanuta jääda ka lohukivid. Viimased kannavad endal veelgi salapärasemat loori: tänini on arvukalt erisuguseid arvamusi selle kohta, miks kividele lohud sisse uuristati. Kas augukeste tegemine võis olla seotud paleoastronoomia või muistse metallurgiaga? Kas need näitavad ilmakaari või kalendripäevi? Või on pigem õige see käsitlusviis, mida toetab ka Andres Tvauri: tegu on viljakusmaagiaga?