Ants Ilus on sündinud 16. mail 1926 Tartus. Lõpetas 1948 Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna. Kaitses 1954 Tartus põllumajanduskandidaadi töö (“Eesti mustakirju karja piimarasvasuse tõstmine liin- ja perekonnaaretuse teel”) ning 1975 põllumajandusdoktori väitekirja (“Kohalike söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse uurimine ja nende alusel koostatud piimalehmade ratsioonid Eesti NSV tingimustes”). Töötanud alates 1952. aastast Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis, 1952–1961 vanemteadur, 1961–1965 veisekasvatuse osakonna juhataja, 1965–1976 põllumajandusloomade söötmise sektori vanemteadur ja juhataja, 1976–1987 instituudi teadusdirektor, 1987–1994 juhtteadur-konsultant ning alates 1994 Eesti maaülikooli emeriitprofessor. Uurinud põllumajandusloomade söötmist ja söötade koostist. Eesti NSV teeneline teadlane (1978).

Kuidas jõudsid puude-põõsaste kogumiseni?

Kogujad oleme kõik. Mõni kogub marke, tikutoosietikette, vanu jalgrattaid ja tont teab mida veel. Minu kogumine seostus põhimõttega, et elus asi on kõige parem ja huvitavam. Margi saad kätte, paned ribaraamatusse ja rohkem seda ei vaata. Aga põõsas kasvab, täid tulevad peale või vastupidi, läheb õitsema. Kogu aeg on temaga midagi teha. Pealegi on Sõrve poolsaar erandlik kliima suhtes: kõige soojem Eestis. Seal võib üritada liikidega, mis mujal ei lähe kasvama.

Puude kogumise idee andis Luua metsamees Alfred Ilves. Temaga olime tuttavad ennegi. Koguma hakkasin 1980. aastast ja kui kord oled koguma hakanud, ega siis enam jätta saa. Peale puude kasvatan Sõrves sõnajalgu, neid on 20–25 liiki ja nad lähevad ka hästi. Aga ei mingit kapsast ega kartulit.

Kui palju praegu su dendroaias puu- ja põõsaliike ja taimi kokku on?

Juunikuise seisuga oli 635 taksonit, liiki ja vormi. Roosisorte ma ei arvesta. Kuid hetkeseisuga võib juba vähem olla. Teinekord sureb põõsas teadmata põhjustel. Puude arvu täpselt ei tea: vanasti tõin Ülo Eriku käest vähemalt kaks taime, teinekord rohkem. Kord andis ta mulle raudkaske terve rulli, 25 taime. Panin kõik maha, mitte üht pole järel. Nüüd toon enamasti ikka ühe taime kaupa. Kartoteek on olemas, igal on juurde märgitud, mitu taime sai istutatud. Viskasin kahjuks ära need kaardid, mis on välja läinud. Olen istutanud umbkaudu 800 liiki, neist 150 on välja läinud. Nüüd olen alles hoidnud, aga alguses viskasin kaardi ära, kui puu välja läks. Kui puu läinud, las ka kaart läheb. See oli muidugi viga.

Siis peab puu veel üsna väikene olema, suured vaevalt enam välja lähevad?

Mu lemmikpuu oli juudapuulehik, sügisel äärmiselt dekoratiivsete lehtedega. See kasvas mul rohkem kui kümne aastaga viie-kuue meetri kõrguseks põõsaks. Aga ühel kevadel ta ei läinud enam lehte ja kogu lugu. Kui juudapuulehik on õrn, siis tiibpähklipuu on üsnagi külmakindel. Neid oli mul kaks-kolm tükki jõe ääres (mu krundi keskel voolab Jämaja oja), aga ühel kevadel ei läinud enam ükski. Vesirotid söövad juuri ja igasuguseid muid põhjuseid võib olla.

Dendropargi rajamine nõuab entusiasmi, fanatismi ja muidugi natuke aega. Ma olen istikuid sinna vedanud alguses sapakaga ja pärast Þiguliga, ka bussiga. Taimed on olnud seetõttu väikesed. Vigala Sass oli kolhoosi veoautoga Ülo Eriku juurde sõitnud, öelnud, et paneme nüüd autokasti jämedaid puid täis. Mul sellist lõbu ja luksust pole olnud.

Kas seemnest oled ka kasvatanud?

Ei, võtsin kohe alguses põhimõtte, et seemnetega ei hakka tegelema. Samuti väldin talveks katmist ja igasugust poputamist, vaid mõnda põõsast olen paar esimest aastat katnud. Seemnete vältimist olen tagantjärele kahetsenud. Kahekümne viie aastaga oleks seemnest kasvatanud tont teab mis puid-põõsaid.

Kust kohast saad istikud?

Põhiliselt sai istutamine jalad alla tänu metsainstituudi direktorile Ülo Erikule. Tema oli ka Treffneri poiss, koolivend ja muidu tuttav. Teine oli Luualt Ilves, siis Tartu botaanikaaiast Jaan Tänavots ja Tallinnast Jüri Elliku. Need on olnud põhilised toetajad. Praegu on Juhani ja Nurga puukool. Kui alustasin Vene ajal, oli vaja vaid entusiasmi ja aega, istikud ei maksnud suurt midagi ja need neli meest ei võtnud mu käest üldse raha. Dendrofiilide seas on tsunftitunne, üks toetab teist. Erik ütles, et näe, võta see, meil siin ei lähe, aga äkki sul Sõrves läheb. Täpselt sama oli teiste meestega. Praegu peab raske rahakott seljas olema.

Olen istikuid toonud ka Saksamaalt, Leedust ja Lätist, Rootsist ning Jüri Parik tõi mulle Ðveitsist. Gaudeamuse koor tõi mulle Baikali äärest ühe seedermänni, mis kasvab praegugi.

Istikud on vahel silmastatud. Kui tõin istikuid Luualt Ilvese juurest, siis läksid peaaegu kõik kasvama. Ülo Eriku omadest läks 75 protsenti kasvama. Kui olin instituudi teadusdirektor, siis oli minu osaks jagada ka piiritust. Luua kuulus sel ajal meie instituudi alla. Luua mehed ütlesid mulle, et see piiritus, mille Ilvesele annad, läheb tõesti nugade desinfitseerimiseks.

Puude kogumine nõuab liikide tundmist, sest puukoolidki võivad eksida.

Sildid on mul puudel juures, aga muidugi on ka möödapanekuid. Ükskord sain Ülo Erikult mooruspuu. Panin maha, kohe tee äärde, et saaks näidata. Kasvas kenasti 6–7 aastat, aga lehed olid imelikud ja marju ka ei tulnud. Hakkasin määrama, hoopis sarapuu. Mitte tavaline sarapuu, vaid erilehine sarapuu, aga mooruspuu ta polnud.

Tore oli vaadata inventeerimas käinud Tallinna botaanikaaia mehi. Jüri Elliku ja Olev Abner määrasid kõhuli maas taimi ja läksid peaaegu kaklema. Üks ütleb, et see on see, teine ütleb, et ei ole. Üks ütleb: näed ise, tal on ju kõrvakesed, teine vastab: su naisel võivad olla kõrvakesed. Vaidlevad ja vaidlevad. Ja kui tippdendroloogid juba ei suuda puudel vahet teha, mis siis teistest tahta. Muidugi, osa puid on mul veel noored, õite ja viljadega oleks lihtsam määrata. Iga kord, kui mõni spetsialist kohal käib, tuleb eksitusi välja.

Kui hästi sa puid ja põõsaid tunned? Kas võib juhtuda, et mõni jääb meil tundmatuks?

Olen selle koha pealt päris kehv. Ma pole nii hea mäluga, et vaatad ja paned paika. Kevadel lähen kohale ja mõnda põõsast vahin oma aiaski tükk aega, et mis ta nüüd on. Ega ma päris rumal ka pole, aga ega kõikidel liikidel ma vahet küll ei tee.

Mul on aias enamikul sildid juures, mullu suvel lapselaps võttis ette ja tegime kahe peale ära. Vähemalt 90 protsenti on siltidega.

Millised liigid on sellised, mida mujal Eestis ei kasva?

Ei julge öelda, sest ma pole kursis tänapäevase seisuga. Kindlasti haruldane on tulbipuu, ta on viie-kuue meetri kõrgune. Kui ma ta tõin, sain juhuslikult Hans Trassiga kokku. Ütlesin, et viin Saaremaale tulbipuu, tema vastu: ehita ikka kasvuhoone kah ümber. Aga kasvab kasvuhooneta. Teine asi: oleneb väga taime indiviidist ka. Mõni satub külmakindlam. Mul näiteks on kogu aeg ebaõnnestunud hõlmikpuu kasvatamine, juba kolmas katse. Kahel korral on välja läinud.

Kui eksootidest rääkida, siis olen proovinud näiteks liibanoni seedrit. Kasvas viis aastat ja läks välja. Sooküpress, mammutipuud, metasekvoiad on pidanud ikka ka mõne aasta vastu. Trompetipuud kasvavad päris hästi. Haruldane on ka plaatan ja päris kastan. Tartu lähedal oli üks mees kastani suureks kasvatanud, aga ta oli ühelt poolt juured ära raiunud ja puu sügisel pikali kallutanud. Sellise vaevaga sai ta kastani viie-kuuemeetriseks. Mul on ta ilma vaevata umbes nelja-viiemeetrine, vast nüüd enam välja ei lähe.

Mul on olemas ka maailma vanim okaspuu, ohteline mänd. Samuti kõige vanemaks kasvanud kaljukadakas. Enne ei teadnud, aga ameerika haab on oma kodumaal ühest taimest vegetatiivselt 43 hektarit andnud. Mul kasvab see efektne puu samuti. Sääraseid eriliselt tuntud liike olen ikka püüdnud hankida.

Kui mõni inimene saab jutust innustust ja tahaks ka dendroparki rajada, mida talle soovitada?

Minu viga oli see, et ei teadnud oma mastaape. Mul oli algul vaid õuepind, majaesine. Hiljem jättis naabrimees kartuli maja taga tegemata, siis laiendasin ka sinna. Praegu on mul kaks hektarit, suuremal osal on ka aed ümber. Seetõttu läks mul algul aed väga tihedaks ja ka süstemaatiliselt paigast ära. Aga võib-olla ongi põnevam, kui kõik nulud pole ühes pundis ja kased teises, parem ongi, kui kasvavad läbisegi. Aga see, et nad on tihedalt, see on viga.

Kes su dendroparki hooldab?

Eks ikka ise, kes muu. Kodakondsed ka, kui kamandan. Praegu on põhiline väikeste põõsaste rohimine, kolme-nelja aasta jooksul tuleb rohi ikka ümbert ära kitkuda. Hulk puid on selle nahka läinud. Võsa pole eriti peale tulnud. Muru niidab mul väimees, ta on selle koha pealt spetsialist. Vesirotid kipuvad liiga tegema, kuid õnneks jäneseid Sõrves pole, kitsed käivad küll ja põdrad ka, vahel metssead tuhnivad.

Selline reegel on mul ka, et istutan vaid sügisel. Sõrves on mais ja juuni algul põud ning mul seal kedagi pole, kes kastaks. Aga sügisel seda muret pole. Puukoolist ostes näed sügisel, et lehed küljes, seega taim kasvab. Kevadel ostes võib puu juba olla talvel külma saanud.

Kas komplekteerimisel oled eelistanud ühtesid liike teistele?

Eelistus on see, et oleks võimalikult piiripealne: kas läheb või ei lähe. Ega ma tavalistest asjadest pole ära öelnud, need on ka olemas. Aga kui on võimalust proovida, et ehk läheb, siis ikka proovin. Teine asi: ma vorme eriti ei taha. Eriti okaspuudel on neid küll ühe- ja teistsuguse kujuga. Ära küll ei ütle, aga taga ma neid ei aja. Põhiline on liik.

Mul kasvab väga hästi kuradipuu, ühest puust on saanud 10–15 meetri raadiuses kümneid uusi puid juurevõsudest. Juudapuu ja maarjakask edenevad ka hästi. Moosesepõõsas on olemas, see on küll õigemini rohttaim. Piibliainelisi puid kogunes üksjagu, aga kippus ikka ühekülgseks, rohkem kuradi ja juuda poole. Ajasin kõvasti taga jumalapuud, küll rääkisin seda Juhani ja Nurga puukoolis, botaanikaaedades. Kuskilt ei saanud. Metsainstituudi õues olla kasvanud, aga see hävis pärast instituudi lõppu. Sel sügisel sain Tartu botaanikaaia noorikutelt kingituseks, käisid aeda vaatamas ja nüüd on kasvamas ja ootab jumala õnnistust.

Kas sellist plaani pole olnud, et näiteks mõnest perekonnast võimalikult palju liike kokku saada?

Päris mitte nii, aga mõnda perekonda on küll rohkem. Mõned perekonnad kasvavad hästi: vahtrad, sirelid, tuhkpuud, üldiselt okaspuud. Aga ei lähe kased, pajud ja paplid ning rododendronid, need tahavad kevadist niiskust. Pajud olen istutanud jõe äärde ja seal on nendele vesirotid liiga teinud. Kaski olen proovinud küll liivasele, küll huumusesele maale, aga ei edene nad kuskil. Pooled kaskedest on välja läinud. Tammed edenevad ka päris hästi ja okaspuudega pole erilist muret olnud. Algul tegin vea mändide istutamisel, neil on väga tähtis õige istutamiskõrguse tabamine. Ma algajana suskasin lihtsalt maha ja pärast imestasin, et läks jälle välja.

Kas on ka selliseid liike, mida oled väga tahtnud, aga pole siiani kätte saanud?

Ikka, jumalapuu on nüüd olemas. Kõvasti olen taga ajanud puuvõõrikut, aga see pole kasvama läinud mu rumaluse tõttu: tehnoloogia pole õige. Olen saanud seemneid Rootsist ja Saksamaalt. Rootsist tuli pakk küll mulle, aga käis läbi mitmetest kätest ja minuni jõudis vähe seemneid. Parasiitide puhul peab seemneid palju olema, viiest seemnest ei saa tõenäoliselt midagi. Saksamaalt toodud seemneid hoidsin liiga kaua, ei pannud kohe novembris maha. Tegin neile pilliroovartest rennikesed, aga maha panin alles kevadel.

Kas on puudega ka nii olnud, et oled kätte saanud, maha pannud, kuid hiljem mõtled, et parem olnuks, kui poleks toonud?

Nii päris pole, aga üks liik, millega olen sisse kukkunud, on viirpuu. Sain neid viisteist liiki, istutasin väikese hekina maha. Mõnda oli üks-kaks taime. Kui nad suureks kasvasid, tuli selline padrik, mis segas elu: ei saanud neile ligi ega neist mööda. Ei jäänud muud üle, kui istutasin ümber mujale. Praegu ongi häda, et kui puu muretsen, on kõige suurem vaev mõelda, kuhu ma ta panen: kõik kohad on juba hõivatud.

Kas sa pole kartnud, et mõni liik hakkab metsistuma ja pärast ei saa lahti?

Tartu botaanikaaia direktor Heiki Tamm on tahtnud, et mu dendroaed muutuks teatud mõttes ülikooli baasiks, et tudengid saaksid seal liike õppida. Aga tuli välja, et instituut pole nõus: eksootilisi puid ei tohi Eestisse tuua. No on mürkrohelised!

Kui mul on üks põõsas kaukaasia nulgu, kuhu ta läheb? Dendraariumid ja botaanikaaiad tuleks siis kinni panna ja eriti Tartu oma, sealt on ju ka väikseõieline lemmalts levima hakanud.

Sosnovski karuputk on mul ka olemas. Käisin Luual Alfred Ilvese juures, kas me ka viina võtsime, ei mäleta. Ta ütles, et siin aia taga on üks vägev putk – kas tahad? Vastasin, et muidugi tahan ja panin Sõrves selle maha. Nüüd juba kakskümmend viis aastat niidan ja lahti temast ei saa.

Ilmselt on puude nõudluste teadasaamiseks vaja ka kirjandust kasutada?

Mu põhiline kirjandus on Laasi “Dendroloogia”. Muidugi on raamatuid rohkem, eestikeelsed on mul peaaegu kõik olemas ja võõrkeelseid olen ka kogunud. Teine asi: kui ma saan näiteks Juhani puukoolist hiina punakase, siis oli mul valida vaid üks koht, kuhu ta istutada. Aga see põõsas oli praak, ei läinud lehtegi. Mul oli süda nii täis, kui puu kasvama ei läinud. Kirjanduse järgi on see kaskedest kõige ilusam.

Kuidas hinnata eestikeelset kirjandust? Mida oleks vaja?

Häda on selles, et teave on laiali pillatud, aiandusnõuandeid ilmub iga lehe vahel, aga kapitaalset käsiraamatut pole. Välismaised, mis on mulle kätte sattunud, kipuvad olema liiga üldised, seal õpetatakse ka, kuidas laubet ehitada, komposti teha ja kõike muud. Mind huvitab vaid see, kuidas selle tuhkpuuga ümber käia. Sellist raamatut praegu eesti keeles pole.

Südame ajab täis nomenklatuuri küsimus: kas ei saa lõpuks kokku leppida, et on Prunus, mitte Cerasus! Ühes raamatus on ühe nime all, teises teise nime all. See on ju kokkuleppe küsimus, millel pole sisulist tähtsust. Eriti hull ongi luuviljalistega. Tehke ükskord asi klaariks! Ega see elu seisma ei jäta, aga segadust tekitab küll.

Kui tuntud su aed on?

Viimasel ajal liigagi tuntud, igal nädalal mingi seltskond käis. Näiteks käis Berliini botaanikaaia töötaja, kes saatis mulle puuvõõriku seemneid. Ta oli kirjandusest teada saanud, et Sõrve poolsaarel on selline dendroaed. Käinud on inglasi, lätlasi, rootslasi; Eesti asjaarmastajaid ja päris spetsialiste. Kentsakas on aga see, et Torgu kool pole bioloogiatunnis seal kordagi käinud. Torgus on minu ajal olnud seitse vallavanemat, kellest kolm on käinud mind vaatamas ja neli mitte. Valla seisukohast on aed siiski ka teatud objekt.

Mul on käinud ka selliseid, kes ei tee pajul ja lepal vahet. Kui huvilised tulevad, siis olgu pealegi. Aga ma pole mingil juhul nõus, et aed kuuluks turismimarsruutidesse. Isegi Vigala Sass oli hädas, tal varastati hulk puid ära. Tema on ju kuulus selle poolest, et otsib varastatud asju üles. Kui tal endal varastati, siis pani ta Kuressaare lehte puude kohta kuulutuse.

Palju sa ise teisi kogusid oled vaatamas käinud?

Suhteliselt vähe, Võrumaal olen käinud vana metsavahi juures. Tema on metskonna rahadega aia ehitanud ja tiike rajanud. See on juba maastikuliselt kena. Luua dendropark ja botaanikaaiad muidugi. Välismaal olen botaanikaaedades alati õhinal käinud. Rootsis olen käinud ka eraparkides, olen sealt põnevaid istikuid kaasa saanud.

Varasema erialaga pole enam üldse tegelenud?

Vahel harva ikka käin vanas töökohas, aga ega ma enam uuri ega kirjuta. Agronoomia on ju rakendusbioloogia, nii palju on ta mu hobiga seotud. Mu eriala peenem nimetus on dietoloog, toitumisteadlane. Uurisin vitamiinide, mikroelementide, proteiinide jne. osa loomade toitumises. Milline väärtus on näiteks kaeral selle looma jaoks või negatiivsed toimed?

Sellist mõtet pole tekkinud, et oleks tulnud hoopis dendroloogiat õppida?

Ei-ei, need asjad olen küll lahus hoidnud. Tagantjärele tuleb öelda, et ega ma oma eriala valinud huvi pärast. See oli kaalutlus, mitte et mul oleks suurt tahtmist põllumajandusega tegeleda. Isa ja ema olid juristid, oleksin ise läinud pigem juurat või filoloogiat õppima. Kuid vanemad arvasid, et kas oled hull, et lähed Vene ajal juurat õppima. Tahtsin algul geoloogiat õppida, aga kohe pärast sõda geolooge ei võetud. Kui ma poleks ülikooli astunud, olnuks Kuramaale minek. Ülikooli aulas hõigati mu nimi välja, et olen sisse saanud – olin samal ajal rõdul ja kirsad jalas, ootasin, et järgmisel päeval viiakse Kuramaale Punaarmeesse. Otsus tuli teha ja ega ma kahetse, et Tartu ülikooli agronoomina lõpetasin.

Kas su hiljaaegu surnud nimekaim, viimane vabadussõja veteran, oli sugulane?

Kahetsen väga, et temaga kokku ei saanud. Tunnen hästi Rüütlit ja mõtlesin, et kui ükskord kokku saame, siis ütlen talle, et vii meid kokku. Aga ei tulnud sellist juhust. Ta oli samuti Ants Ilus, olen sugupuud uurinud, aga pole teda leidnud. Ilusa suguseltsis on Antse palju olnud – ju ta mu kauge sugulane oli kindlasti. Aga segi on meid pidevalt aetud. Näiteks raamatus “1000 tartlast” olen sees ja märgitud, et olen ordeni kavaler – tegelikult kuulub orden nimekaimule.

Kas muid hobisid on veel olnud?

Vene ajal olid mul kõik eesti keeles ilmunud luulekogud olemas. Mõni sündis lugeda, mõni oli väga hea, aga osa ei sündinud üldse lugeda. Luuleraamatud on ainuke kirjandusliik, mida olen teadlikult kogunud.

Kuidas sa viskiklubisse sattusid?

Teadsin, et selline klubi on loodud ja viski on mulle eluaeg maitsenud. Kirjutasin neile, et tahaksin hakata kirjavahetajaliikmeks. Pakkusin naljaga pooleks välja, et Torgus võiks hakata viskit valmistama, mul on ojas väga hea vesi. Nad olid viskiklubis soovi arutanud ja leidnud, et sellist staatust pole. Kuid nad valisid mind auliikmeks, sest ma olen klubis ainuke, kes on juba esimese vabariigi ajal viskit joonud. Peaaegu kõik klubiliikmed on käinud Torgus kokkutulekul. Istutasime koos Toomas Tiiveli ja Tiit Pääsukesega hõlmikpuu, panime veel läti viskipudeli alla. Aga puu ei kasva hästi, ega see läti viski ikka juua ei kõlba (naerab).

Mida puude kogumine peale kogumiskire rahuldamise annab?

Pateetiliselt öeldes täidab see terve elu. Mis oleks mu elu mõte pensionärina? Tööd ma enam ei tee, naisi taga ei aja, no viina võtan vahetevahel, loen palju. Aga päris tegevust, millele pühenduda, muidu poleks. Mõtlen kogu aeg puudele: kust neid liike saaks hankida? mis on Torgus vahepeal juhtunud? kas sead on tõngunud jne. Elul on väikene tuum.