15. veebruaril 1933 ilmus looduseuurijate seltsi ajakirja Eesti Loodus esimene number, mida peab oma alguseks ka nüüdisaegne, 59. aastakäiku alustanud sama nimega väljaanne. Eesti Loodust on kokku ilmunud ligi kuussada numbrit. On, mida meenutada ning millele tuginedes edasi minna.

Esimest Eesti Loodust ilmus aastatel 1933–1940 kaheksa aastakäiku, kusjuures esimesel aastal neli ning järgmistel viis numbrit aastas. Kaheksanda aastakäigu viimane, kaksiknumber 4/5 ilmus 1941, kuid kandis 1940. aasta numbrit. Sinna olid liidetud ka 1941. aasta 1. numbri materjalid.

Viimase kaksiknumbri juhtkiri kirjutab pöördelistest sündmustest Eestis ning kiidetakse teaduse edusamme suures ja võimsas Nõukogude Liidus. See jäi toona ka viimaseks ilmunud numbriks. 1943. aastal kavatseti ajakirja väljaandmist jätkata, ent uue numbri (oleks pidanud ilmuma 1941. aasta teise vihikuna) trükivalmis maketist kaugemale ei jõutud.

Eesti Looduse 1933. aasta esimese numbri juhtkirja avaldame siinkohal uuesti. Selles on paika pandud ajakirja suunad, millest suuresti juhinduti ka 1958. aastal ilmuma hakanud Eesti Looduses: avaldada kas või esialgsel kujul meie loodusteadlaste uurimistulemusi ja tähelepanekuid kas lühemate artiklite või väikeste teadete kujul, jagada LUSi liikmetele teavet seltsi ettevõtmiste kohta.

Eesti Looduse avanumbri avalugu pärineb Karl Orvikult ja kirjeldab ihkkeeli, mandrijää toimel tekkinud reljeefseid jooni. Juhan Aul tutvustab mudakonna, Karl Eichwald kirjutab soomuraka, Johannes Lepiksaar punarind-kärbsenäpi (praegune väike-kärbsenäpp, vahepealne väiketikk) levikust Eestis, Teodor Lippmaa taimeühingutest Prantsuse Alpides ning Harald Haberman ühe nokalise leiust Eestis. Väikeste teadete rubriigis avaldab Aleksander Määr ülevaate majasiku kahjustustest Tallinnas, Hugo Salasoo botaanilisi märkmeid Virumaalt ning Arthur Rühl Lääne-Alutaguselt, Johannes Piiper põhjavindist Eestis ning Juta Rebane uusi lepidopteroloogilisi andmeid Saaremaalt. 24 lehekülje paksuse ajakirja lõpetab kirjanduse ülevaade ning looduseuurijate seltsi informatsioon.

Kui võrrelda Gustav Vilbaste populaarteaduslikku ajakirja Loodusevaatleja (1930–1939, kuus numbrit aastas) ning Eesti Loodust, siis tagantjärele vaadates paistab silma põhiline erinevus pikemates artiklites: Loodusevaatleja avaldas pigem populaarteaduslikke ja Eesti Loodus teaduslikke kirjutisi. Muus osas: tähelepanekud, raamatute tutvustused, lühiteated – erilist vahet polnud. Ka mõlema väljaande ostjaid ja tellijaid mõõdeti ühtmoodi sadadega ning needki kattusid suuresti. Paraku ühtmoodi vähe osteti nii populaarsema kui ka teaduslikuma suunaga loodusajakirja.

Looduseuurijate seltsi teatajana trükiti Eesti Loodust olenevalt numbrist 500–600 eksemplari ning selle said seltsi liikmemaksu tasunud inimesed tasuta. Sel moel jõudis lugejateni olenevalt numbrist 150–300 eksemplari. Ülejäänud olid tallel LUSi vahetusfondis, kuni 1953. aastal need erihoiust LUSi tollase esimehe Harald Habermanni heakskiidul makulatuuri või katlamajja viidi. Seetõttu on nüüdisajal saanud ennesõjaaegsest Eesti Loodusest bibliofiilne haruldus.

Teise Eesti Looduse ilmumise eeltööd algasid tõsisemalt 1956. aastal. LUSi esimees Eerik Kumari avaldas 25. augusti ajalehes Edasi artikli “Vajame uut ajakirja”, mille kokkuvõttes ta märgib: “Igal juhul on käesolevas kirjutises tõstatatud küsimus paisunud tungivalt lahendust vajavaks probleemiks. Nüüd, kus sõja lõpust on möödunud juba rohkem kui kümme aastat, on meie teadusehuviline üldsus õigustatud nõudma, et loodusteaduslik ajakiri kiiresti käima pandaks. Selle väljaandmine on esmajärguliseks kultuuriliseks vajaduseks.”

Veebruaris 1958 ilmuski populaarteadusliku ajakirja Eesti Loodus esimene number. “Ilmumist alustav ajakiri “Eesti Loodus” on sisult laiahaardeline, nõukogulikult materialistlik ning määratud palju kordi laiemale lugejaskonnale kui enne sõda ilmunud samanimeline Loodusuurijate Seltsi väljaanne. Viimasega võrreldes ilmub ta ligi kolmekordse mahuga, olles Eesti NSV Teaduste Akadeemia populaar-loodusteaduslikuks häälekandjaks.” Samamoodi nagu varasemas Eesti Looduses seati eesmärk avalda originaalartikleid kõikidelt loodusteaduste aladelt, kusjuures pearõhk on Eesti looduse käsitlustel.

Uue ajakirja toimetus võeti tööle 1. detsembril 1957: toimetaja Erast Parmasto ja tehniline toimetaja Leonhard Uuspõld. Esimene kaastöö – Erni Kusteni “Käepigistus” – jõudis toimetusse juba 13. detsembril ning ilmus avanumbris. Avaldame selle siin uuesti.

Ajakirja trükiarv suurenes pidevalt ning alates 1967. aastast hakkas Eesti Loodus varasema kuue numbri asemel ilmuma kuukirjana. 1963. aastal lisandus väljaandjate hulka Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus. Alates 1993. aastast peab Eesti Loodus end 1933. aastal asutatud Eesti Looduse järglaseks.

Keskkonnakaitseministeeriumi (koostöös Eesti teaduste akadeemiaga) ajakirjana ilmus Eesti Loodus 1990. aastate lõpuni, ent see seos oli vaid nimeline: kuni 1998. aasta oktoobrini andis ajakirja välja kirjastus Perioodika, edasi OÜ Eesti Loodus. 2001. aasta segadused keskkonnainvesteeringute keskuse toetustega tingisid Eesti Looduse kaubamärgi tagasivõtmise keskkonnaministeeriumile ning MTÜ Loodusajakirja loomise.

Eesti Looduses on rohkem või vähem oluliseks peetud avaldada originaalartikleid. Näiteks “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud Mall Hiiemäe raamatus “Sõnajalg jaaniööl” (2006) on arvuliselt rohkem kui kolmandik artiklitest esimest korda ilmunud Eesti Looduses. Mõnedki Fred Jüssi loomalood on samuti üllitatud kõigepealt Eesti Looduses. 1990. aastatel on uurimustele eelistatud pigem ülevaateartikleid. Viimastel aastatel on aga originaalartiklite osakaal hakanud uuesti suurenema.

Saateks

15. veebruar 1933 /variant oleks ajakirjas avaldada koopiana ja vihikus tekstina

Tartu ülikooli juures olev Loodusuurijate Selts (LUS) on omariikluse päevil mitmeti laiendanud ja süvendanud oma tegevust. Seltsi ümber on koondunud pea kõik loodusteaduse alal töötavad isikud Eestis nii vanemast kui ka üha suurenevast nooremast generatsioonist. Täie õigusega võib kõnelda LUS-ist kui Eesti loodusteadusliku uuringu keskusest ülikooli juures.

Et aga seltsi liikmeist ja loodusteadusest huvitatuist asub suur hulk väljaspool seltsi asukohta, Tartut, ja selliste arv iga aastaga suureneb, siis raskeneb neil kontaktipidamine seltsiga ja vastupidi. Mõni aasta tagasi asuti selle puuduse parandamisele seltsi osakondade asutamisega kohtadel, kus leidus suuremal määral loodusteadlasi. Ka teatud ajavahemikkude järel korraldatavate loodusteadlastepäevade üheks eesmärgiks on seltsi ja loodusteadlastepere vastastikuste sidemete süvendamine. Et seisukorda veelgi parandada, tõsteti 1929. a. kevadsemestril üles seltsi eestikeelse häälekandja resp. populaarloodusteadusliku ajakirja väljaandmise küsimus.

Käesolevaga astub see kavatsus, esialgse suhtes veidi muudetult, loodusteadlastepere ette. “EESTI LOODUS” on LUS-i teataja ning loodusteaduslik ajakiri. Olles kohaks, kus meie loodusteadlaste uurimistulemused, leiud ja tähelepanekud leiaksid esialgset avaldamist kas lühemate artiklite või väikeste teadete kujul, tahab “EESTI LOODUS” anda pidevat ja uudset ülevaadet meie loodusteaduslikust uuringust. Tuues ülevaateid eesti loodusteaduslikust kirjandusest, käsitelles neid välismaagi töid, mis puudutavad meie kodumaad või mis on meile metoodiliselt tähtsad, tahab “EESTI LOODUS” seda eesmärki veelgi süvendada. Informeerides ühtlasi lugejaskonda seltsi ja ta ümber koondunud isikute tegevusest ja kavatsusist, püüab “EESTI LOODUS” nende koostööd tihendada ja hõlbustada.

Allakirjutanud loodavad, et uus algatus soodustab seltsi hoogsamat tegevustki ja aitab virgutavalt kaasa selle rahvusliku ülesande täitmisel, mis meil esineb oma kodumaa looduse tundmaõppimise ja tutvustamise kujul, ning jäävad lootma kõikide asjaosaliste üksmeelsele kaastööle.

T.Ü. j. o. Loodusuurijate Seltsi juhatus ja “EESTI LOODUSE” toimetus