2008/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/2
EESTI TEADLASED ON MEELDIVALT PEDANTSED

Mare Lhmus on sndinud 1972. aastal Hiiumaal. 1990 asus ppima EPA-sse agronoomiat, 1992 siirdus pllumajanduspraktikale Rootsi. 19951998 ppis merebioloogiat Gteborgi likoolis, 1999 kaitses Lundi likoolis magistrit Mnede Phja-Ameerika vrvuliste orienteerumisest rndel. 2005 kaitses Gteborgi likoolis doktorit Lindude endokrinoloogia, kitumise ja immuunssteemi seosed energeetilise seisundiga. 2005. aastast uurinud jreldoktorantuuris Kanadas Vancouveris transgeense kisuti (Oncorhynchus kisutch) kitumist ja endokrinoloogiat. Alates 2007. aastast uurinud jreldoktorantuuris Uppsala likoolis korduvpesitsemisega seotud sigimispingutust rasvatihase eri geograafilistes populatsioonides, selle raames teeb koostd Tartu likooli bioloogidega.

Esimesed teadusuuringud tegid rndlindude kohta?


Jah, uurisime, kuidas nad orienteeruvad. Loomad vivad kasutada kahte sorti magnetkompasse. ks on polaarne kompass, mis nitab, kuhupoole jb phi, nagu nitab ka tavaline inimese valmistatud kompass. Teine tp on nn. inklinatsioonikompass. Inklinatsiooniks nimetatakse nurka Maa magnetvlja jujoonte ja maapinna vahel. Magnetvlja jujooned mbritsevad maakera, sisenedes magnetpoolustel maapinda pstsuunas ning olles magnetekvaatoril maapinnaga tpselt paralleelsed. Liikudes pooluselt ekvaatori suunas nurk magnetjujoonte ja maapinna vahel vheneb pidevalt. Inklinatsioonikompass nitabki selle nurga ehk inklinatsiooni suunda ja suurust. Nii et see kompass ei nita linnule, kas ta liigub phja vi luna poole, vaid kas ta liigub pooluse vi ekvaatori suunas. Need liigid, kelle rndetee viib le ekvaatori, peaksid siis ekvaatorile judes liikumissuuna kigu pealt mber seadistama ja tepoolest on nidatud, et seda nad ka teevad.

Peale magnetkompassi vivad linnud kasutada ka thekompassi, geograafilist kompassi, jlgida pikese loojumispaika jne. Enamik vrvulisi rndab ksi ja siti, mitte parvedena. Seega lhtuvad nad esimesel rndel ksnes geenidega kaasa saadud juhistest, edaspidi aitab juba ka kogemus.

USA-s, Mehhiko lahe phjakaldal uurisime pisikesi vrvulisi, punasilm-virelinde, kes olid rndel Phja-Ameerika pesitsuspaikadest Amazonase piirkonda talvituma. On teada, et htuti enne teeleasumist nad kalibreerivad oma kompasse, et korrigeerida rnnusuunda. Meid huvitas, kumba kompassi kalibreeritakse kumma jrgi: kas visuaalset, thtede ja muude nhtavate mrkide jrgi orienteeruvat kompassi inklinatsioonikompassi jrgi vi vastupidi. Pdsime linde kinni, panime osa htuks kalibreeruma tavalistesse puuridesse, osa aga magnetpuuridesse, milles inklinatsiooni suunda oli muudetud. sel pimedas neid puuridest vlja lastes mrgistasime nad pisikeste valgusmrgistega ja jlgisime, kuhu nad lendavad. Tavalistes puurides kalibreerunud linnud lendasid iges suunas, need aga, kes veetsid htu magnetpuurides, lendasid valesti, puuri poolt ette antud inklinatsiooni suunas. Sellest jreldasime, et inklinastioonikompass on esmane teenitaja, mille jrgi kalibreeritakse visuaalne.

Kas linnud lennu ajal magnetvlja ei tunneta?


Raske elda. Lennu ajal on neid ju vga keeruline mta vi jlgida. Katseid rndlindudega tehakse enamasti ikka siis, kui nad on maandunud. nneks suunasime valesti kalibreeritud linnud lendu n.-. maad mda, mitte lahele, nii et hommikul oli neil, kuhu maanduda ja hiljemalt jrgmisel htul said nad oma eksituse heastada.

Siit juamegi mu jrgmise uurimisteema juurde. Enne kui linnud rndele asuvad, peavad nad varuma kvasti rasva; lausa eluliselt oluline on piisav rasvavaru aga enne, kui nad asuvad letama suuri takistusi, nagu med, krbed, mered vi ookeanid. Vikese linnu rasvasust on kerge hinnata vlimuse jrgi: khu poolelt sulgi laiali puhudes kumab rasv lbi naha. Sealsamas Mehhiko lahe res mrkasimegi, et linnu rasvavaru mjutab tugevasti seda, millise suuna ta valib. Rasvased linnud kippusid kindlameelselt lunasse lahele, kus neid ootab ees vhemalt tuhat kilomeetrit lendu htejrge, lahjemad aga pigem tagasi sisemaale, kust on lootust leida sa.

Tegime katse, muutsime nende rasvasust. Neid, kes olid rasvased, hoidsime mnda aega nljapajukil, nii et nad khnusid, khnad aga pdsime vimalikult kiiresti rasvaseks toita. Ja kitumine muutuski vastavalt: nljutatud tikkusid sisemaale tagasi ja hsti toidetud tahtsid asuda lahte letama.

Tekkis ksimus, kuidas ikkagi lind ise suudab oma rasvavaru hinnata, millised hormoonid viksid teda sellest teavitada. Esialgu kahtlustasin kortikosterooni, rasvlahustuvat n.-. stressihormooni. Selle hormooni tase tuseb stressiolukorras kiiresti vga krgele, vhemal mral aga ka paljude tavapraste aktiivsust nudvate toimingute tttu, niteks sulgimise vi toiduotsingute ajal. Kortikosterooni tase tuseb ka enne rnnet, see soodustab seedimist, kiirendab ainevahetust ja muudab linnu nljaseks.


Kui universaalne see hormoon on? Kas midagi samalaadset on ka inimesel?


Inimesed muidugi nii ei rnda, kuid samamoodi toimiv hormoon on ka meil, nimetusega kortisool. Mitmeti on lne inimesed loonud endale eluviisi, mis sarnaneb puuri pistetud linnu omaga, kel pole vimalik stressi tekitaja eest pgeneda ning kes selle prast kannatab kroonilise stressi all. Looduses leidub kroonilist stressi harva. Seevastu on aga lnes stressismine vga suur probleem. Selle mjul ladestub tervisele vga ohtlik khupealne rasv. Milles on asi? Sisuliselt on kortikosterooni ja kortisooli lesanne valmistada kiiresti vimalikult palju vaba suhkrut, et jtkuks energiat vabaneda stressitekitajast. Kui lindu keegi rndab, siis kortikosterooni mjul vallandunud suhkru toel suudab ta pgeneda. Kui ta on eemale judnud, siis stress taandub ja arvatavasti suunab krgendatud kortikosteroon teda nd kiiresti sa otsima. Tpselt samamoodi nuab ka kroonilises stressis inimkeha ssivesikuid kiire suhkru tekitamiseks ning see soodustab sgiisu. Kuna inimesed ei anna endale vimalust stressist vabaneda, tekitab see pikapeale lekaalulisust. ks kiire viis suhkrut juurde saada on lagundada lihastikku ja ka seda teevad nii kroonilises stressis inimesed kui ka puurilinnud.


Thendab, looduses annab kortikosteroon kehale mrku, et on oodata fsilist koormust. Ent inimese hda on see, et tegelikult fsilist koormust ei jrgne?


Tpselt. Nii hvitabki kroonilises stressis inimene oma lihastiku ja on pidevalt nljane, sissesdud suhkruga pole aga tavaliselt midagi peale hakata ja see ladestub khupealse rasvana.

Aga mingem lindudega edasi. Tahtsin nha, kas neil lindudel, kes kipuvad Mehhiko lahte letama, on kortikosterooni tase krgem kui neil, kes veel ei tiku. Vtsime vereproove ja selgus, et nii ongi. Imetajatel oli nidatud, et kortikosteroon suurendab sgiisu, tahtsime katsetada, kas ka lindudel. Sstida seda hormooni ei saa, lindu ktte vttes tuseb neil kortikosterooni tase lihtsalt hirmu tttu limalt krgeks ja kui seda siis veel lisada, on tulemus juba kaugel loomulikkusest. Seeprast sstisime hormooni jahumardika vastsetesse, keda linnud vga armastavad. Stsime neid vastseid rasvatihastele ja selguski, et vrreldes lihtsalt soolalahusega sstitud vastseid snud lindudega muutusid hormooni saanud aktiivseks ja nljaseks.


Siinkohal meenub palju kuuldud jutt, et inimestel oleks tervislik tarvitada toiduks loomi, kes on elanud ja tapetud stressivabalt. Teie katse justkui kinnitaks seda: kui toit sisaldas palju stressihormooni, siis muutus ka seda snud lind rahutuks liigsjaks.


Katses kasutatud hormoonikogused olid muidugi ebalooduslikult suured, kuid tetera vib siin olla kll. Kortikosteroon kui rasvas lahustuv hormoon testi imendub lbi mao- ja sooleseina verre, sellel meie katseplaan ju phineski. Samuti teised steroidhormoonid, eriti kui sa neid koos millegi rasvasega. Valgulised hormoonid seevastu lagundatakse maos ja nad ei pse lbi sooleseina, nende taset linnu organismis poleks vimalik toitmise kaudu tsta.

Neid katseid tehes hakkas aga siiski tunduma, et signaal, mis linnu ajule keha rasvasusest mrku annab, ei ole kortikosteroon. Siis kuulsingi esimest korda leptiinist, valgulisest hormoonist, millega ma praegu philiselt tegelen. Leptiini philesandeks peetakse sidepidamist rasvkoe ning aju vahel: leptiin informeerib aju keha rasvavaru suurusest. Leptiin avastati 1994. aastal katsega, kus hendati vga rasvaste ja vga khnade hiirte vereringed. Seepeale khnad hiired lihtsalt nlgisid surnuks: rasvaste hiirte veri ti nende ajju nii palju leptiini, et nad ei teadnud, et on nljased.

Leptiin muutus kiiresti lipopulaarseks: arvati, et leitud on imeravim lekaalu ja liigsmise vastu. Leptiinisst pani loomad vhem sma ja kiiremini liikuma, ainevahetus kiirenes. Leptiini toodab rasvkude, sealt kannab veri selle ajusse. Ajus vallandub selle mjul hulk erisuguseid signaalaineid: neuropeptiide, mis vhendavad sgiisu ja mjutavad palju muud. Leptiin on vajalik signaal sigimiseks: kui seda on liiga vhe, siis loom sigida ei saa. On ju ldteada, et khnemad tdrukud kalduvad sugukpseks saama hiljem ja vga khnadel naistel vib olla probleeme viljakusega. Minu vanaema, ks pisemaid inimesi, keda ma tean, kinnitas alatasa, et kui rasvast ei s, ei saa ka lapsi. Selle taga on leptiin.

Leptiini retseptorid on peaaegu kigis meie elundites, nii et see hormoon vib mjutada kiki neid ka otseselt. Niteks soodustab ta soojuse teket rasvkoes, luude kasvu; tihe koosmju on tal insuliiniga.


Phimtteliselt annab leptiin kehale igapidi mrku, et varuaineid on piisavalt, nii et tuleks neid nd kasutada?


Tpselt. Niteks soodustab leptiin ka kasvuhormooni eritumist, annab mrku, et on aeg hakata lihaseid kasvatama. Tollal, kui ma leptiinist kuulsin, polnud keegi lindudel veel selle mju uurinud vi kui, siis suurtel tstuslindudel, mitte aga pisikestel, nagu vrvulised. Nii et enne, kui hakata uurima leptiini ja rnderahutuse seoseid, pidin uurima, kas ja kuidas see hormoon toimib normaalses, tavaolekus linnus.

Esimese katse tegin rasvatihastega. Sstisin osale tihastele leptiini ja osale vrdluseks lihtsalt fsioloogilist lahust ning jtsin nad siis ksi koos filmikaamerate ja pevalilleseemnetega. Juba mne minuti prast kaotasid leptiini saanud linnud isu, sid palju vhem kui vrdluslinnud. Kuid umbes 20 minuti prast mju kadus ja juba 40 minuti prast hakkasid leptiini saanud linnud mrkama, et pole piisavalt snud ning tegid puudujgi tasa. Nii et leptiin kaob verest kllalt kiiresti.


Siit viks jreldada, et leptiin siiski ei sobi liigse sgiisu ravimiks: juba veidi aega prast ssti saamist hormooni mju kaob ning isu on vrreldes varasemaga hoopis suurenenud. Aga siiski, kui inimesele pidevalt leptiini sstida, kas see aitaks liigse apluse vastu?


Alguses nii arvati, kuid oodatud imeravimiks see siiski ei osutunud. Sstide mju vib kesta kllalt kaua, kuid lpuks organism siiski harjub suurenenud hormoonikogusega, tundlikkus leptiini suhtes lihtsalt vheneb. On ju meie kehas hulk teisi hormoone ja muid mehhanisme, mis leptiini toimet omakorda mjutavad. Ja endine eluviis saab taastuda. Kui nd sstid ra jtta, on isu vrreldes varasemaga veelgi suurem.

See selgus ka meie jrgmistes katsetes maailma kige viksema vutiliigiga, ida-sinivutiga. Valisime selle populaarse kodulinnu, sest puurielu ei tekita temas stressi, mis viks muuta hormoonitasemed ebaloomulikuks. Teiseks, hormoonid maksavad vga palju, seetttu vajasime vimalikult pisikest lindu. Kasutasime osmootilisi pumpi pisikesi kapsleid, mis pannakse naha alla ja mis eritavad oma sisu verre htlaselt pika aja jooksul. Alguses jid leptiini saavad linnud khnaks, kuid juba paari ndala jooksul tekkis resistentsus ja kehakaal hakkas taas suurenema.

Vga huvitav oli leptiini sotsiaalne mju. Need isased vutid, kes said leptiini, tkkisid emastele ligemale, justkui kurtiseerisid ja valvasid neid rohkem, kui need, kes leptiini ei saanud. Ilmselt tundsid nad end hormooni mjul kvemate meestena. Varem munema hakkasid aga huvitaval kombel just ilma leptiinita isastega koos olnud emased. Tundub, et leloomulikult kvad mehed tekitasid emastes liigset stressi.

Uurisime ka leptiini mju riskikitumisele. Eriti pisemad ja maitsvamad loomad on looduses ju alatasa raske valiku ees, kas otsida sa ja riskida saada ise ra sdud vi loota oma rasvavarudele ja psida peidus. Palju on nidatud, et nljasemad loomad on julgemad riske vtma. Samuti on nidatud seltskonna mju smisele. Niteks kana sb ksi palju vhem kui teiste seltskonnas, on see siis nd kadedus vi lihtsalt matkimine.

Katses kitusime ise riskifaktorina: klastasime vutte vimalikult harva, nii et nad ei olnud meiega harjunud ja pugesid alati rohutuusti alla kobarasse peitu, kui sisenesime. Prast ruumist lahkumist jlgisime filmikaamera abil, kui kaua lks aega, enne kui linnud rohutuusti alt vlja sma julgesid tulla. Seda, kas nlg on juba kllalt suur, et riskida, otsustati vuttide seltskonnas enamushletusel. Kui kolmesest seltskonnast kaks olid saanud leptiini ja ei tundnud end seetttu kuigi nljastena, siis ootas ka ksik nljane kannatlikult kaaslased ra, enne kui koos sma mindi. Kui aga vaid ks seltskonnast oli leptiini saanud, siis lks ta koos nljaste kaaslastega sma kaasa, olgugi et endal ilmselt veel eriti isu ei olnud. Smisele kulutatud aeg enam kaaslastest ei sltunud, vaid vastas juba lindude tegelikule sisetundele. Selline kitumismuster tuleb tuttav ette ka inimeste seltskonnast.


Meenus rahvaprane tlus, et julge hundi rind on rasvane. Katsest jb aga mulje, et rasvasemad loomad vtavad just vhem riske.


Samas, kui peidad ennast liiga palju, pole sul vimalust rasvaseks saadagi.


Looduses annab leptiin kehale mrguande muutuda aktiivseks. Mida rasvasem on loom, seda aktiivsemalt ta tegutseb. Inimeste seas tundub aga, et aktiivsemad on pigem khnad, ja paksukesed on mnikord just uimasemad.


Kui rasvakiht on juba liiga paks, siis on sel peale leptiini tootmise ka palju muid ja olulisemaid mjusid. Niteks insuliinitundlikkus muutub, juba liigutadagi on raske.


Kas ka teistel peale meie liigi ldse tuleb ette lekaalulisuse probleemi?


Tundub, et sihitut lesmist vga ei ole. Priskust on kll, aga priskus ei ole ldsegi mitte halb asi. Ent kui sa ikka enam liigutada ei jaksa, sb lvi su ra lihtsalt. Niteks on leitud, et suuremate rvlindude lheduses pesitsevad linnud kaaluvad vhem ja see lisab neile lennukiirust ning manverdusvimet. Sellistel juhtudel vib-olla testi leptiin annab kehale mrku ka selle kohta, et viks pisut kaalu vhendada, toimib kaalujlgimishormoonina.

Leptiin on ka thtis immuunssteemi osa, toimides tstokiinina. Tstokiinid on signaalained, mida haiguse korral vallandub organismis hsti palju ja mis aktiveerivad kogu lejnud immuunssteemi. Nii et kui meil haigena kaob sgiisu, siis seetttu, et infektsiooni vi pletiku mjul leptiini tase kehas tuseb. Tegime katse: vtsime kalkunitelt verd ja lisasime sellele leptiini. Mida rohkem leptiini, seda enam aktiveerusid seal T-rakud, immuunrakud, mille lesanne on haigusega videlda. Sama tulemuse saime vuttidele leptiini sstides.


Seega, leptiin annab kehale teada, et haiguse trjumiseks on varuaineid ja energiat piisavalt. Kui aga rasvkudet on vhe ja leptiini tekib vhe, siis otsustab keha nrga immuunvastuse kasuks. Ent nii saab ju haigus vidu ja loom sureb. Mis kasu tal sellisest otsusest siis on?


Immuunssteemi pealt on mtet kokku hoida siis, kui on lootust, et ei jda haigeks. Selleks et haigust edukalt trjuda, tuleb immuunssteem aktiveerida ja tasemel hoida vimalikult vara, juba enne haiguse puhkemist. Ent immuunssteem on organismile vga energiakulukas. Nii et nlginud loomal vib olla kasulik riskida ja panustada oma vhesed varud immuunsuse asemel niteks toidu otsimisse. Kui aga energiat on kllaga, tasub hoida tugevat immuunsust kas vi igaks juhuks. See aitab haigusi ennetada, haigustekitajad juba eos hvitada.


Praegu ttad Kanadas Vancouveris ja uurid kalu.


Jah, uurin transgeenset kisuti. Neile lhelistele on genoomi viidud kasvuhormooni geenist mitu koopiat. Kui looduslikel kaladel toodab kasvuhormooni hpofs ehk ajuripats, siis neil toodavad seda ka muud keharakud.

Seetttu kasvavad nad vrreldes looduslike liigikaaslastega vga-vga kiiresti. Loomulikult on Phja-Ameerikas vga palju huvilisi, kes tahaksid neid kalu tstuslikult kasvatada, see on lausa kalakasvatajate unistus. Mtle ise, selle asemel et oodata kaks aastat, et kala juaks toidulauale, piisab hest.


Aga seda veel ei tehta?


Ei. Sest tstuslikest kasvandustest pseb pidevalt kalu pgenema. Tavaliselt on tstuslik kasvandus ju lihtsalt suur vrk meres midagi lheb alati ka lbi vrgu. Mis juhtub, kui need kalad psevad loodusesse, seda me ei tea. Selleprast maksab Kanada valitsus mulle, mu mehel on aga Euroopa Liidu stipendium, et vaadata, kas ja mida neist transgeensetest kaladest karta oleks.


Kas maailmas teie ksi tegeletegi nendega?


Meie labor. Need kalad tegi mu praegune lemus Robert Devlin 15 aastat tagasi ja hakkas neid paljundama ning uurima. Meil on vga ranged turvameetmed, niteks mitmekordsed veefiltrid, kalu ei tohi ka kunagi laborist vlja viia.


Kas muud liiki kalu on samamoodi kiiresti kasvama pandud?


Vist veel mne lhelise ja ka tilaapiaga on seda tehtud, niteks Hiinas ja Kuubal. Vga raske on elda, kui rangeid turvmeetmeid nad seal suudavad hoida. Loodan, et need on ranged.

Leidsime, et transgeense kisuti kiire kasvu peaphjus vib olla see, et ta ei reageeri aastaajalistele muutustele. Kui pevane valgusperiood talve poole lheneb, muutuvad looduslikud kalad loiuks ja kaotavad isu. See on kohastumus keskkonnatingimustega, talvel ongi vhe toitu. Selle taga on ajus tekkiv hormoon melatoniin, mis teavitab keha valgustsklist ja mjutab omakorda teisi hormoone. Talvisel ajal surub see alla kasvuhormooni tekke ajuripatsis. Transgeensetel kaladel toodavad kasvuhormooni aga kogu keha rakud, nii ei pse melatoniin mjule ja sgiisu psib suur ka talvel.

Hiljuti avastasime veel huvitavama asja. Meil on laborisse ehitatud tehisoja, mis oma voolu, phja iseloomu, kivide, okste jms. varjepaikadega matkib igati liigi looduslikku keskkonda. Kui lasta transgeensed kalad juba vikeste maimudena sellesse ojasse, mitte kasvatada neid basseinis parvena, siis kasvavad nad sama kiiresti kui looduslikud. Mis selle taga on, kuidas looduslik keskkond suudab kaasa tuua ka loomuliku arengu, seda me veel ei tea.


Mida sa Tartus teed?


Teeme koostd Raivo Mnni trhmaga Tartu likoolist. Vrdleme kahte rasvatihase populatsiooni: Gotlandil ja Kilingi-Nmmel. Kilingi-Nmme tihaste seast vga paljud munevad suve jooksul peale esimese veel teise pesakonna ja kasvatavad selle ka edukalt les. Gotlandil nad seda ei tee, kuigi loodusolud tunduvad kigiti soodsad. Eelmisel suvel vtsime mlemast populatsioonist vereproove, et uurida erinevusi sigimishormoonide tasemes: vastused tulevad varsti. Uurime ka geneetilisi erinevusi, nende phjal nib, et sissernne Gotlandile toimus hiljem kui Eestisse. Nii et vib-olla sealsed linnud pole veel nii hsti kohalike oludega kohastunud kui Kilingi-Nmme omad.

Eeloleval suvel tahaksin konkreetsemaks minna: vaadata, kas teise pesakonna munemist mjutab varuainete hulk ja millist rolli mngib siin leptiin. Praegu teeme Tartus esmaseid uuringuid rohevintidega, vaatame, kuidas neid mjutavad leptiin ja antileptiin aine, mis toimib vastupidi leptiinile ja mida maailmas on veel vga vhe uuritud. Et praegu pole sigimishooaeg, siis jlgime mju immuunssteemile, parasiitidele, karotinoididele ja oksdatiivsele stressile.


Kas selleks nakatate linde parasiitidega?


Ei, linnud on loodusest ptud ja neil on endil juba parasiite piisavalt, pole vaja neid nakatada. Kigel, mis loodusest tuleb, on tavaliselt parasiite, midagi ikka.


Kuidas sa sattusid eestlastega koostd tegema?


Huvitaval kombel oli see kllaltki juhuslik. Kuus aastat tagasi kisin oma esimesel suurel konverentsil, linnukonverentsil Pekingis. hel htul kutsus mind seltskonnaga kaasa htust sma soomlanna Hanna Kokko. Seal sain tuttavaks Mats Bjrklundiga Uppsalast, ajapikku saime headeks spradeks. Mats on ennekike evolutsioonilise geneetika teoreetik, tema tudengid tegelevad vga paljude bioloogiliste ssteemidega. Kui ma juba Kanadas elasin, ksis Mats htkki: kas meil poleks juba aeg teha koostd? Eestis oli ta sattunud juttu ajama Raivo Mnniga, Raivo oli maininud neidsamu Kilingi-Nmme korduvpesitsevaid tihaseid. Matsil lks kohe n.-. pirnike plema. Mina ei tea hormoonidest midagi, tles ta mulle, kuid mul on tunne, et see on hormooniteadlase t. Pane projekt kokku!

Alguses khklesin, kuna olime end Vancouveris juba mnusasti sisse seadnud ja laps oli veel vike. Ent sel ajal oli mul just viimane vimalus taotleda Rootsist jreldoktori stipendiumi, seda saab teha vaid mned aastad prast doktorikraadi kaitsmist. Nii ma igaks juhuks proovisin, kuigi konkurents on alati lisuur ja lootust vhe. Ootamatult saingi selle raha. Kuna pere on Kanadas, siis ttan nd poole kohaga mlemal pool. Tegelikult olen alati tahtnud tulla Eestisse teadust tegema. On sna irooniline, et Mats oli lpuks see, kes mu siia ti.


Kui ajas veel tagasi minna: kuidas sa ldse sattusid Rootsi, sealt Mehhiko lahe rde ja lpuks Kanadasse?


Kik need olid sna imelikud lood. Prast keskkooli lksin EPA-sse agronoomiat ppima. Loodushuvilisena olin kinud Tallinna Lillekla kooli bioloogia eriklassis ja peagi hakkas tunduma, et tegelikult tahaksin hoopis merebioloogiat ppida. Kord likooli pllul kartuleid vttes tles kursusevend, et lheb Rootsi praktikale, kutse olevat seinal raamatukogu taga kollases majas. Tema ei judnudki Rootsi, kuid mina otsisin maja les see osutus pllumeeste seltsiks ning leidsin end peatselt hel Lne-Rootsi saarel lehmi lpsmas. T krvalt kisin tiskasvanute keskkoolis, sain rootsi ja inglise keele diplomid: ka inglise keelt ei olnud ma varem ppinud. Siis astusin Gteborgi likooli, valisin likooli, mis on pris merele kige lhemal. Mne aasta prast juhtus, et ma ei saanud suvepraktikale sisse. Td ka ei leidnud ja raha polnud. Hdaga lksin he teadlase, Bengt Silverini jutule, kellest hiljem sai mu doktorit juhendaja. Ksisin, kas saaksin suvel midagi teha lihtsalt selleks, et saada punktid ktte ja vtta ppelaenu. Tema saatis mu Lapimaa vlibaasi phjavinte uurima.

Lapimaal sattusin koos ttama seltskonnaga Lundi likoolist. Suvi otsa vikeses baasis koos elades saime muidugi vga headeks spradeks. Sgisel Gteborgis tagasi, helistas korraga ks neist ja ksis, kas sa tuled meiega Alabamasse, Mehhiko lahe rde, lindude rnnet uurima. Ei melnud hetkegi, tlesin jah.


Kas merebioloogia ji soiku?


Korraga kadus see ra. ppisin seda phjalikult, kuid pakuti muud, tundus huvitav, ja nii tegingi magistrit juba lindudest. Doktorantuuri minnes oli juba loomulik, et tegelesin lindudega.


Kuidas sa Kanadasse sattusid?


Kanadasse lksin jreldoktorantuuri. Gteborgis sain tuttavaks oma mehega, kes nagu minagi oli seal doktorant. Tema uuris jeforelli. Aitasime ksteist teadusts, nnda kogesin pris palju td kaladega. Tema sai doktorikraadi ktte aasta enne mind ja oli juba varem kokku leppinud, et lheb Vancouverisse jreldoktorantuuri, transgeenset kisuti uurima. Minul oli sellal imik, lksin kaasa lihtsalt emapuhkust veetma. See imik kasvaski les sisuliselt kalakasvanduses, lhede seas, mul oli kogu aeg laps puusa peal ja ise olin kogu aeg seal tl. Aasta prast sain endagi doktorit valmis kirjutatud, seejrel oli juba tiesti loomulik, et Bob Devlin ksis, kas tahaksin jda Vancouverisse jreldoktorantuuri.


Kas sa varem, likooli ajal, ei uurinud vee-elustikku? Eestis osalevad tudengid tihti teadusartiklite materjali kogumisel.


Rootsis tehakse likooli ajal tavaliselt vaid ppetd, kisin vaid kursustel. Kanadas kivad lipilased tihti teadustl vabatahtlikena abiks, Rootsis sellist ssteemi pole. Magistrantuuri alguses tuleb ehmatusehetk, pead korraga hakkama iseseisvat teadust tegema, ilma et sellest head ettekujutust oleks.


Oled teinud pikalt koostd eri maade teadlastega. Kas on jnud silma kultuurierinevusi?


Eesti teadlaste puhul llatas meeldivalt nende pedantsus teaduse suhtes. Siin ollakse vga skeptilised omaenda tulemuste suhtes. Kontrollitakse vga hoolikalt tagamaid, et kik saaks ikka igesti tehtud. Omavahel suheldakse vga palju, stiilis kui ma pole ise mnes ksimuses pdev, siis helistan koolivennale. Sellisest vabadusest tunnen Rootsis ja Kanadas puudust. Rootsis on palju n.-. teaduslikku paranoiat, teadlased kardavad, et nende ideed lakse le, kui nad kellelegi snagi poetavad.


Kas vistlust ja konkurentsi on rohkem tunda? Kuidas seda viks seletada?


Minu lemuselt niteks on andmeid varastatud pris mitu korda, nii et tegelikult ma mistan tema paranoiat. Pris tihti juhtub, et ta tleb: ei, selle inimese vi rhmaga me koostd ei tee.

Rootsi ja Kanada teadlaste vahel eriti vahet ei ole, kll aga erinevad rahasummad. Rootsis pead pidevalt taotlema viksemaid summasid paljudest eri kohtadest, teadusrahad tulevad eelkige eraalgatuslikest allikatest, niteks mne pranduse alusel rajatud sihtasutuselt. Phja-Ameerikas taotletakse pigem ht suurt riiklikku rahastust pikemaks ajaks.


Minu meelest on Eesti loodusteadlaste hulgas hoomata jahedust keskkonnakaitsjate suhtes. Mnikord arvatakse, et nad teevad kva lrmi, teadmata, kuidas asjad looduses tegelikult on. Teadlased aga teavad palju, kuid ei rgi mitte midagi. Kas midagi samalaadset on ka vlismaal tunda?


Rootsist on leolek looduskaitsjate suhtes tuttav tunne. Praegu on seal jrjest rohkem hakatud rkima n.-. teadlaste kolmandast lesandest. See on tutvustada rahvale teadust populaarses vormis. Sedasorti nhtusi nagu Eesti Loodus soositakse Rootsis vga. Vib elda, et see on lausa riiklik poliitika. Doktorantuuris oli meil niteks kursus populaarteaduslikust kirjutamisest, selle lpuks pidid kik ka tegelikult artikli avaldama. Kui teadlaste tvahendite tarvis tuleb raha suures osas erafondidest, siis palgad tulevad eelkige ikka riigi rahadest ja eldakse, et kui maksumaksja ei tea, millega me tegeleme, siis miks ta peaks selle kinni maksma.

Keskkonnakaitsjate hulgas on haridustase viimasel ajal jrjest krgem, palju on ka bioloogitaustaga inimesi. Baasteadusega tegelevad teadlased muidugi naljalt ei satu niteks looduskaitsekonverentsile. Koostd viks olla palju rohkem, sedagi ptakse viimasel ajal hutada.

Sellised aktivistid, kes karjuvad ilma hariduseta, kes testi ei tea, millest nad rgivad, hirivad loomulikult. Mned loomakaitsjad nuavad, et lehmapidamine tuleb ra keelata. Mis juhtuks poollooduslike koosluste ja nende liigirikkusega, kui karjatamine lpetada, sellest pole nad vist kuulnudki.


Kas teaduse krvalt jb aega ka hobidele?


Ikka jb. Vancouveris elame otse suusame all ja mesuusatamisega tegeleme palju. Vancouver on samal laiuskraadil kui Pariis, all lauskmaal pole lund peaaegu mitte kunagi, kuid mel on seda detsembrist mrtsini umbes neli meetrit. Kin ka vga palju ratsutamas. Eelmisel aastal tegelesin kvasti karatega, kuid see ji katki, hakkas liiga palju aega nudma. Kohe kodumaja tagant hakkab suur mets, palju kime seal niisama matkamas, mbruskond on lihtsalt niivrd ilus.


Kas plaanidki Kanadasse pidama jda?


Ei, sest aeg on kes teha midagi muud kui olla jreldoktor, kunagi peab ka tiskasvanuks saama. Proovin taotleda dotsendikohta Uppsala likooli. Olen Rootsi ssteemis sees, jreldoktorantuur Kanadas on siiski vaid mneaastane vaheetapp.



Loomakoloog ja -fsioloog Mare Lhmust usutlenud Juhan Javoi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet