Mare Lõhmus on sündinud 1972. aastal Hiiumaal. 1990 asus õppima EPA-sse agronoomiat, 1992 siirdus põllumajanduspraktikale Rootsi. 1995–1998 õppis merebioloogiat Göteborgi ülikoolis, 1999 kaitses Lundi ülikoolis magistritöö “Mõnede Põhja-Ameerika värvuliste orienteerumisest rändel”. 2005 kaitses Göteborgi ülikoolis doktoritöö “Lindude endokrinoloogia, käitumise ja immuunsüsteemi seosed energeetilise seisundiga”. 2005. aastast uurinud järeldoktorantuuris Kanadas Vancouveris transgeense kisutði (Oncorhynchus kisutch) käitumist ja endokrinoloogiat. Alates 2007. aastast uurinud järeldoktorantuuris Uppsala ülikoolis korduvpesitsemisega seotud sigimispingutust rasvatihase eri geograafilistes populatsioonides, selle raames teeb koostööd Tartu ülikooli bioloogidega.

Esimesed teadusuuringud tegid rändlindude kohta?

Jah, uurisime, kuidas nad orienteeruvad. Loomad võivad kasutada kahte sorti magnetkompasse. Üks on polaarne kompass, mis näitab, kuhupoole jääb põhi, nagu näitab ka tavaline inimese valmistatud kompass. Teine tüüp on nn. inklinatsioonikompass. Inklinatsiooniks nimetatakse nurka Maa magnetvälja jõujoonte ja maapinna vahel. Magnetvälja jõujooned ümbritsevad maakera, “sisenedes” magnetpoolustel maapinda püstsuunas ning olles magnetekvaatoril maapinnaga täpselt paralleelsed. Liikudes pooluselt ekvaatori suunas nurk magnetjõujoonte ja maapinna vahel väheneb pidevalt. Inklinatsioonikompass näitabki selle nurga ehk inklinatsiooni suunda ja suurust. Nii et see kompass ei näita linnule, kas ta liigub põhja või lõuna poole, vaid kas ta liigub pooluse või ekvaatori suunas. Need liigid, kelle rändetee viib üle ekvaatori, peaksid siis ekvaatorile jõudes liikumissuuna käigu pealt ümber seadistama ja tõepoolest on näidatud, et seda nad ka teevad.

Peale magnetkompassi võivad linnud kasutada ka tähekompassi, geograafilist kompassi, jälgida päikese loojumispaika jne. Enamik värvulisi rändab üksi ja öösiti, mitte parvedena. Seega lähtuvad nad esimesel rändel üksnes geenidega kaasa saadud juhistest, edaspidi aitab juba ka kogemus.

USA-s, Mehhiko lahe põhjakaldal uurisime pisikesi värvulisi, punasilm-virelinde, kes olid rändel Põhja-Ameerika pesitsuspaikadest Amazonase piirkonda talvituma. On teada, et õhtuti enne teeleasumist nad kalibreerivad oma kompasse, et korrigeerida rännusuunda. Meid huvitas, kumba kompassi kalibreeritakse kumma järgi: kas visuaalset, tähtede ja muude nähtavate märkide järgi orienteeruvat kompassi inklinatsioonikompassi järgi või vastupidi. Püüdsime linde kinni, panime osa õhtuks “kalibreeruma” tavalistesse puuridesse, osa aga magnetpuuridesse, milles inklinatsiooni suunda oli muudetud. Öösel pimedas neid puuridest välja lastes märgistasime nad pisikeste valgusmärgistega ja jälgisime, kuhu nad lendavad. Tavalistes puurides kalibreerunud linnud lendasid õiges suunas, need aga, kes veetsid õhtu magnetpuurides, lendasid valesti, puuri poolt ette antud inklinatsiooni suunas. Sellest järeldasime, et inklinastioonikompass on esmane teenäitaja, mille järgi kalibreeritakse visuaalne.

Kas linnud lennu ajal magnetvälja ei tunneta?

Raske öelda. Lennu ajal on neid ju väga keeruline mõõta või jälgida. Katseid rändlindudega tehakse enamasti ikka siis, kui nad on maandunud. Õnneks suunasime valesti kalibreeritud linnud lendu n.-ö. maad mööda, mitte lahele, nii et hommikul oli neil, kuhu maanduda ja hiljemalt järgmisel õhtul said nad oma eksituse heastada.

Siit jõuamegi mu järgmise uurimisteema juurde. Enne kui linnud rändele asuvad, peavad nad varuma kõvasti rasva; lausa eluliselt oluline on piisav rasvavaru aga enne, kui nad asuvad ületama suuri takistusi, nagu mäed, kõrbed, mered või ookeanid. Väikese linnu rasvasust on kerge hinnata välimuse järgi: kõhu poolelt sulgi laiali puhudes kumab rasv läbi naha. Sealsamas Mehhiko lahe ääres märkasimegi, et linnu rasvavaru mõjutab tugevasti seda, millise suuna ta valib. Rasvased linnud kippusid kindlameelselt lõunasse lahele, kus neid ootab ees vähemalt tuhat kilomeetrit lendu ühtejärge, lahjemad aga pigem tagasi sisemaale, kust on lootust leida süüa.

Tegime katse, muutsime nende rasvasust. Neid, kes olid rasvased, hoidsime mõnda aega näljapajukil, nii et nad kõhnusid, kõhnad aga püüdsime võimalikult kiiresti rasvaseks toita. Ja käitumine muutuski vastavalt: näljutatud tikkusid sisemaale tagasi ja hästi toidetud tahtsid asuda lahte ületama.

Tekkis küsimus, kuidas ikkagi lind ise suudab oma rasvavaru hinnata, millised hormoonid võiksid teda sellest teavitada. Esialgu kahtlustasin kortikosterooni, rasvlahustuvat n.-ö. stressihormooni. Selle hormooni tase tõuseb stressiolukorras kiiresti väga kõrgele, vähemal määral aga ka paljude tavapäraste aktiivsust nõudvate toimingute tõttu, näiteks sulgimise või toiduotsingute ajal. Kortikosterooni tase tõuseb ka enne rännet, see soodustab seedimist, kiirendab ainevahetust ja muudab linnu näljaseks.

Kui universaalne see hormoon on? Kas midagi samalaadset on ka inimesel?

Inimesed muidugi nii ei rända, kuid samamoodi toimiv hormoon on ka meil, nimetusega kortisool. Mitmeti on lääne inimesed loonud endale eluviisi, mis sarnaneb puuri pistetud linnu omaga, kel pole võimalik stressi tekitaja eest põgeneda ning kes selle pärast kannatab kroonilise stressi all. Looduses leidub kroonilist stressi harva. Seevastu on aga läänes stressisöömine väga suur probleem. Selle mõjul ladestub tervisele väga ohtlik kõhupealne rasv. Milles on asi? Sisuliselt on kortikosterooni ja kortisooli ülesanne valmistada kiiresti võimalikult palju vaba suhkrut, et jätkuks energiat vabaneda stressitekitajast. Kui lindu keegi ründab, siis kortikosterooni mõjul vallandunud suhkru toel suudab ta põgeneda. Kui ta on eemale jõudnud, siis stress taandub ja arvatavasti suunab kõrgendatud kortikosteroon teda nüüd kiiresti süüa otsima. Täpselt samamoodi nõuab ka kroonilises stressis inimkeha süsivesikuid kiire suhkru tekitamiseks ning see soodustab söögiisu. Kuna inimesed ei anna endale võimalust stressist vabaneda, tekitab see pikapeale ülekaalulisust. Üks kiire viis suhkrut juurde saada on lagundada lihastikku ja ka seda teevad nii kroonilises stressis inimesed kui ka puurilinnud.

Tähendab, looduses annab kortikosteroon kehale märku, et on oodata füüsilist koormust. Ent inimese häda on see, et tegelikult füüsilist koormust ei järgne?

Täpselt. Nii hävitabki kroonilises stressis inimene oma lihastiku ja on pidevalt näljane, sissesöödud suhkruga pole aga tavaliselt midagi peale hakata ja see ladestub kõhupealse rasvana.

Aga mingem lindudega edasi. Tahtsin näha, kas neil lindudel, kes kipuvad Mehhiko lahte ületama, on kortikosterooni tase kõrgem kui neil, kes veel ei tiku. Võtsime vereproove ja selgus, et nii ongi. Imetajatel oli näidatud, et kortikosteroon suurendab söögiisu, tahtsime katsetada, kas ka lindudel. Süstida seda hormooni ei saa, lindu kätte võttes tõuseb neil kortikosterooni tase lihtsalt hirmu tõttu ülimalt kõrgeks ja kui seda siis veel lisada, on tulemus juba kaugel loomulikkusest. Seepärast süstisime hormooni jahumardika vastsetesse, keda linnud väga armastavad. Söötsime neid vastseid rasvatihastele ja selguski, et võrreldes lihtsalt soolalahusega süstitud vastseid söönud lindudega muutusid hormooni saanud aktiivseks ja näljaseks.

Siinkohal meenub palju kuuldud jutt, et inimestel oleks tervislik tarvitada toiduks loomi, kes on elanud ja tapetud stressivabalt. Teie katse justkui kinnitaks seda: kui toit sisaldas palju stressihormooni, siis muutus ka seda söönud lind rahutuks liigsööjaks.

Katses kasutatud hormoonikogused olid muidugi ebalooduslikult suured, kuid tõetera võib siin olla küll. Kortikosteroon kui rasvas lahustuv hormoon tõesti imendub läbi mao- ja sooleseina verre, sellel meie katseplaan ju põhineski. Samuti teised steroidhormoonid, eriti kui süüa neid koos millegi rasvasega. Valgulised hormoonid seevastu lagundatakse maos ja nad ei pääse läbi sooleseina, nende taset linnu organismis poleks võimalik toitmise kaudu tõsta.

Neid katseid tehes hakkas aga siiski tunduma, et signaal, mis linnu ajule keha rasvasusest märku annab, ei ole kortikosteroon. Siis kuulsingi esimest korda leptiinist, valgulisest hormoonist, millega ma praegu põhiliselt tegelen. Leptiini põhiülesandeks peetakse sidepidamist rasvkoe ning aju vahel: leptiin informeerib aju keha rasvavaru suurusest. Leptiin avastati 1994. aastal katsega, kus ühendati väga rasvaste ja väga kõhnade hiirte vereringed. Seepeale kõhnad hiired lihtsalt nälgisid surnuks: rasvaste hiirte veri tõi nende ajju nii palju leptiini, et nad ei teadnud, et on näljased.

Leptiin muutus kiiresti ülipopulaarseks: arvati, et leitud on imeravim ülekaalu ja liigsöömise vastu. Leptiinisüst pani loomad vähem sööma ja kiiremini liikuma, ainevahetus kiirenes. Leptiini toodab rasvkude, sealt kannab veri selle ajusse. Ajus vallandub selle mõjul hulk erisuguseid signaalaineid: neuropeptiide, mis vähendavad söögiisu ja mõjutavad palju muud. Leptiin on vajalik signaal sigimiseks: kui seda on liiga vähe, siis loom sigida ei saa. On ju üldteada, et kõhnemad tüdrukud kalduvad suguküpseks saama hiljem ja väga kõhnadel naistel võib olla probleeme viljakusega. Minu vanaema, üks pisemaid inimesi, keda ma tean, kinnitas alatasa, et kui rasvast ei söö, ei saa ka lapsi. Selle taga on leptiin.

Leptiini retseptorid on peaaegu kõigis meie elundites, nii et see hormoon võib mõjutada kõiki neid ka otseselt. Näiteks soodustab ta soojuse teket rasvkoes, luude kasvu; tihe koosmõju on tal insuliiniga.

Põhimõtteliselt annab leptiin kehale igapidi märku, et varuaineid on piisavalt, nii et tuleks neid nüüd kasutada?

Täpselt. Näiteks soodustab leptiin ka kasvuhormooni eritumist, annab märku, et on aeg hakata lihaseid kasvatama. Tollal, kui ma leptiinist kuulsin, polnud keegi lindudel veel selle mõju uurinud või kui, siis suurtel tööstuslindudel, mitte aga pisikestel, nagu värvulised. Nii et enne, kui hakata uurima leptiini ja ränderahutuse seoseid, pidin uurima, kas ja kuidas see hormoon toimib normaalses, tavaolekus linnus.

Esimese katse tegin rasvatihastega. Süstisin osale tihastele leptiini ja osale võrdluseks lihtsalt füsioloogilist lahust ning jätsin nad siis üksi koos filmikaamerate ja päevalilleseemnetega. Juba mõne minuti pärast kaotasid leptiini saanud linnud isu, sõid palju vähem kui võrdluslinnud. Kuid umbes 20 minuti pärast mõju kadus ja juba 40 minuti pärast hakkasid leptiini saanud linnud märkama, et pole piisavalt söönud ning tegid puudujäägi tasa. Nii et leptiin kaob verest küllalt kiiresti.

Siit võiks järeldada, et leptiin siiski ei sobi liigse söögiisu ravimiks: juba veidi aega pärast süsti saamist hormooni mõju kaob ning isu on võrreldes varasemaga hoopis suurenenud. Aga siiski, kui inimesele pidevalt leptiini süstida, kas see aitaks liigse apluse vastu?

Alguses nii arvati, kuid oodatud imeravimiks see siiski ei osutunud. Süstide mõju võib kesta küllalt kaua, kuid lõpuks organism siiski harjub suurenenud hormoonikogusega, tundlikkus leptiini suhtes lihtsalt väheneb. On ju meie kehas hulk teisi hormoone ja muid mehhanisme, mis leptiini toimet omakorda mõjutavad. Ja endine eluviis saab taastuda. Kui nüüd süstid ära jätta, on isu võrreldes varasemaga veelgi suurem.

See selgus ka meie järgmistes katsetes maailma kõige väiksema vutiliigiga, ida-sinivutiga. Valisime selle populaarse kodulinnu, sest puurielu ei tekita temas stressi, mis võiks muuta hormoonitasemed ebaloomulikuks. Teiseks, hormoonid maksavad väga palju, seetõttu vajasime võimalikult pisikest lindu. Kasutasime osmootilisi pumpi – pisikesi kapsleid, mis pannakse naha alla ja mis eritavad oma sisu verre ühtlaselt pika aja jooksul. Alguses jäid leptiini saavad linnud kõhnaks, kuid juba paari nädala jooksul tekkis resistentsus ja kehakaal hakkas taas suurenema.

Väga huvitav oli leptiini sotsiaalne mõju. Need isased vutid, kes said leptiini, tükkisid emastele ligemale, justkui “kurtiseerisid” ja valvasid neid rohkem, kui need, kes leptiini ei saanud. Ilmselt tundsid nad end hormooni mõjul “kõvemate meestena”. Varem munema hakkasid aga huvitaval kombel just ilma leptiinita isastega koos olnud emased. Tundub, et üleloomulikult “kõvad mehed” tekitasid emastes liigset stressi.

Uurisime ka leptiini mõju riskikäitumisele. Eriti pisemad ja maitsvamad loomad on looduses ju alatasa raske valiku ees, kas otsida süüa ja riskida saada ise ära söödud või loota oma rasvavarudele ja püsida peidus. Palju on näidatud, et näljasemad loomad on julgemad riske võtma. Samuti on näidatud seltskonna mõju söömisele. Näiteks kana sööb üksi palju vähem kui teiste seltskonnas, on see siis nüüd kadedus või lihtsalt matkimine.

Katses käitusime ise riskifaktorina: külastasime vutte võimalikult harva, nii et nad ei olnud meiega harjunud ja pugesid alati rohutuusti alla kobarasse peitu, kui sisenesime. Pärast ruumist lahkumist jälgisime filmikaamera abil, kui kaua läks aega, enne kui linnud rohutuusti alt välja sööma julgesid tulla. Seda, kas nälg on juba küllalt suur, et riskida, otsustati vuttide seltskonnas “enamushääletusel”. Kui kolmesest seltskonnast kaks olid saanud leptiini ja ei tundnud end seetõttu kuigi näljastena, siis ootas ka üksik näljane kannatlikult kaaslased ära, enne kui koos sööma mindi. Kui aga vaid üks seltskonnast oli leptiini saanud, siis läks ta koos näljaste kaaslastega sööma kaasa, olgugi et endal ilmselt veel eriti isu ei olnud. Söömisele kulutatud aeg enam kaaslastest ei sõltunud, vaid vastas juba lindude tegelikule sisetundele. Selline käitumismuster tuleb tuttav ette ka inimeste seltskonnast.

Meenus rahvapärane ütlus, et julge hundi rind on rasvane. Katsest jääb aga mulje, et rasvasemad loomad võtavad just vähem riske.

Samas, kui peidad ennast liiga palju, pole sul võimalust rasvaseks saadagi.

Looduses annab leptiin kehale märguande muutuda aktiivseks. Mida rasvasem on loom, seda aktiivsemalt ta tegutseb. Inimeste seas tundub aga, et aktiivsemad on pigem kõhnad, ja paksukesed on mõnikord just uimasemad.

Kui rasvakiht on juba liiga paks, siis on sel peale leptiini tootmise ka palju muid ja olulisemaid mõjusid. Näiteks insuliinitundlikkus muutub, juba liigutadagi on raske.

Kas ka teistel peale meie liigi üldse tuleb ette ülekaalulisuse probleemi?

Tundub, et sihitut ülesöömist väga ei ole. Priskust on küll, aga priskus ei ole üldsegi mitte halb asi. Ent kui sa ikka enam liigutada ei jaksa, sööb lõvi su ära lihtsalt. Näiteks on leitud, et suuremate röövlindude läheduses pesitsevad linnud kaaluvad vähem ja see lisab neile lennukiirust ning manööverdusvõimet. Sellistel juhtudel võib-olla tõesti leptiin annab kehale märku ka selle kohta, et võiks pisut kaalu vähendada, toimib kaalujälgimishormoonina.

Leptiin on ka tähtis immuunsüsteemi osa, toimides tsütokiinina. Tsütokiinid on signaalained, mida haiguse korral vallandub organismis hästi palju ja mis aktiveerivad kogu ülejäänud immuunsüsteemi. Nii et kui meil haigena kaob söögiisu, siis seetõttu, et infektsiooni või põletiku mõjul leptiini tase kehas tõuseb. Tegime katse: võtsime kalkunitelt verd ja lisasime sellele leptiini. Mida rohkem leptiini, seda enam aktiveerusid seal T-rakud, immuunrakud, mille ülesanne on haigusega võidelda. Sama tulemuse saime vuttidele leptiini süstides.

Seega, leptiin annab kehale teada, et haiguse tõrjumiseks on varuaineid ja energiat piisavalt. Kui aga rasvkudet on vähe ja leptiini tekib vähe, siis otsustab keha nõrga immuunvastuse kasuks. Ent nii saab ju haigus võidu ja loom sureb. Mis kasu tal sellisest otsusest siis on?

Immuunsüsteemi pealt on mõtet kokku hoida siis, kui on lootust, et ei jääda haigeks. Selleks et haigust edukalt tõrjuda, tuleb immuunsüsteem aktiveerida ja tasemel hoida võimalikult vara, juba enne haiguse puhkemist. Ent immuunsüsteem on organismile väga energiakulukas. Nii et nälginud loomal võib olla kasulik riskida ja panustada oma vähesed varud immuunsuse asemel näiteks toidu otsimisse. Kui aga energiat on küllaga, tasub hoida tugevat immuunsust kas või igaks juhuks. See aitab haigusi ennetada, haigustekitajad juba eos hävitada.

Praegu töötad Kanadas Vancouveris ja uurid kalu.

Jah, uurin transgeenset kisutði. Neile lõhelistele on genoomi viidud kasvuhormooni geenist mitu koopiat. Kui looduslikel kaladel toodab kasvuhormooni hüpofüüs ehk ajuripats, siis neil toodavad seda ka muud keharakud.

Seetõttu kasvavad nad võrreldes looduslike liigikaaslastega väga-väga kiiresti. Loomulikult on Põhja-Ameerikas väga palju huvilisi, kes tahaksid neid kalu tööstuslikult kasvatada, see on lausa kalakasvatajate unistus. Mõtle ise, selle asemel et oodata kaks aastat, et kala jõuaks toidulauale, piisab ühest.

Aga seda veel ei tehta?

Ei. Sest tööstuslikest kasvandustest pääseb pidevalt kalu põgenema. Tavaliselt on tööstuslik kasvandus ju lihtsalt suur võrk meres – midagi läheb alati ka läbi võrgu. Mis juhtub, kui need kalad pääsevad loodusesse, seda me ei tea. Sellepärast maksab Kanada valitsus mulle, mu mehel on aga Euroopa Liidu stipendium, et vaadata, kas ja mida neist transgeensetest kaladest karta oleks.

Kas maailmas teie üksi tegeletegi nendega?

Meie labor. Need kalad tegi mu praegune ülemus Robert Devlin 15 aastat tagasi ja hakkas neid paljundama ning uurima. Meil on väga ranged turvameetmed, näiteks mitmekordsed veefiltrid, kalu ei tohi ka kunagi laborist välja viia.

Kas muud liiki kalu on samamoodi kiiresti kasvama pandud?

Vist veel mõne lõhelise ja ka tilaapiaga on seda tehtud, näiteks Hiinas ja Kuubal. Väga raske on öelda, kui rangeid turvmeetmeid nad seal suudavad hoida. Loodan, et need on ranged.

Leidsime, et transgeense kisutði kiire kasvu peapõhjus võib olla see, et ta ei reageeri aastaajalistele muutustele. Kui päevane valgusperiood talve poole lüheneb, muutuvad looduslikud kalad loiuks ja kaotavad isu. See on kohastumus keskkonnatingimustega, talvel ongi vähe toitu. Selle taga on ajus tekkiv hormoon melatoniin, mis teavitab keha valgustsüklist ja mõjutab omakorda teisi hormoone. Talvisel ajal surub see alla kasvuhormooni tekke ajuripatsis. Transgeensetel kaladel toodavad kasvuhormooni aga kogu keha rakud, nii ei pääse melatoniin mõjule ja söögiisu püsib suur ka talvel.

Hiljuti avastasime veel huvitavama asja. Meil on laborisse ehitatud tehisoja, mis oma voolu, põhja iseloomu, kivide, okste jms. varjepaikadega matkib igati liigi looduslikku keskkonda. Kui lasta transgeensed kalad juba väikeste maimudena sellesse ojasse, mitte kasvatada neid basseinis parvena, siis kasvavad nad sama kiiresti kui looduslikud. Mis selle taga on, kuidas looduslik keskkond suudab kaasa tuua ka loomuliku arengu, seda me veel ei tea.

Mida sa Tartus teed?

Teeme koostööd Raivo Männi töörühmaga Tartu ülikoolist. Võrdleme kahte rasvatihase populatsiooni: Gotlandil ja Kilingi-Nõmmel. Kilingi-Nõmme tihaste seast väga paljud munevad suve jooksul peale esimese veel teise pesakonna ja kasvatavad selle ka edukalt üles. Gotlandil nad seda ei tee, kuigi loodusolud tunduvad kõigiti soodsad. Eelmisel suvel võtsime mõlemast populatsioonist vereproove, et uurida erinevusi sigimishormoonide tasemes: vastused tulevad varsti. Uurime ka geneetilisi erinevusi, nende põhjal näib, et sisseränne Gotlandile toimus hiljem kui Eestisse. Nii et võib-olla sealsed linnud pole veel nii hästi kohalike oludega kohastunud kui Kilingi-Nõmme omad.

Eeloleval suvel tahaksin konkreetsemaks minna: vaadata, kas teise pesakonna munemist mõjutab varuainete hulk ja millist rolli mängib siin leptiin. Praegu teeme Tartus esmaseid uuringuid rohevintidega, vaatame, kuidas neid mõjutavad leptiin ja antileptiin – aine, mis toimib vastupidi leptiinile ja mida maailmas on veel väga vähe uuritud. Et praegu pole sigimishooaeg, siis jälgime mõju immuunsüsteemile, parasiitidele, karotinoididele ja oksüdatiivsele stressile.

Kas selleks nakatate linde parasiitidega?

Ei, linnud on loodusest püütud ja neil on endil juba parasiite piisavalt, pole vaja neid nakatada. Kõigel, mis loodusest tuleb, on tavaliselt parasiite, midagi ikka.

Kuidas sa sattusid eestlastega koostööd tegema?

Huvitaval kombel oli see küllaltki juhuslik. Kuus aastat tagasi käisin oma esimesel suurel konverentsil, linnukonverentsil Pekingis. Ühel õhtul kutsus mind seltskonnaga kaasa õhtust sööma soomlanna Hanna Kokko. Seal sain tuttavaks Mats Björklundiga Uppsalast, ajapikku saime headeks sõpradeks. Mats on ennekõike evolutsioonilise geneetika teoreetik, tema tudengid tegelevad väga paljude bioloogiliste süsteemidega. Kui ma juba Kanadas elasin, küsis Mats ühtäkki: kas meil poleks juba aeg teha koostööd? Eestis oli ta sattunud juttu ajama Raivo Männiga, Raivo oli maininud neidsamu Kilingi-Nõmme korduvpesitsevaid tihaseid. Matsil läks kohe n.-ö. pirnike põlema. “Mina ei tea hormoonidest midagi,” ütles ta mulle, “kuid mul on tunne, et see on hormooniteadlase töö. Pane projekt kokku!”

Alguses kõhklesin, kuna olime end Vancouveris juba mõnusasti sisse seadnud ja laps oli veel väike. Ent sel ajal oli mul just viimane võimalus taotleda Rootsist järeldoktori stipendiumi, seda saab teha vaid mõned aastad pärast doktorikraadi kaitsmist. Nii ma igaks juhuks proovisin, kuigi konkurents on alati ülisuur ja lootust vähe. Ootamatult saingi selle raha. Kuna pere on Kanadas, siis töötan nüüd poole kohaga mõlemal pool. Tegelikult olen alati tahtnud tulla Eestisse teadust tegema. On üsna irooniline, et Mats oli lõpuks see, kes mu siia tõi.

Kui ajas veel tagasi minna: kuidas sa üldse sattusid Rootsi, sealt Mehhiko lahe äärde ja lõpuks Kanadasse?

Kõik need olid üsna imelikud lood. Pärast keskkooli läksin EPA-sse agronoomiat õppima. Loodushuvilisena olin käinud Tallinna Lilleküla kooli bioloogia eriklassis ja peagi hakkas tunduma, et tegelikult tahaksin hoopis merebioloogiat õppida. Kord ülikooli põllul kartuleid võttes ütles kursusevend, et läheb Rootsi praktikale, kutse olevat seinal raamatukogu taga kollases majas. Tema ei jõudnudki Rootsi, kuid mina otsisin maja üles – see osutus põllumeeste seltsiks – ning leidsin end peatselt ühel Lääne-Rootsi saarel lehmi lüpsmas. Töö kõrvalt käisin täiskasvanute keskkoolis, sain rootsi ja inglise keele diplomid: ka inglise keelt ei olnud ma varem õppinud. Siis astusin Göteborgi ülikooli, valisin ülikooli, mis on “päris merele” kõige lähemal. Mõne aasta pärast juhtus, et ma ei saanud suvepraktikale sisse. Tööd ka ei leidnud ja raha polnud. Hädaga läksin ühe teadlase, Bengt Silverini jutule, kellest hiljem sai mu doktoritöö juhendaja. Küsisin, kas saaksin suvel midagi teha lihtsalt selleks, et saada punktid kätte ja võtta õppelaenu. Tema saatis mu Lapimaa välibaasi põhjavinte uurima.

Lapimaal sattusin koos töötama seltskonnaga Lundi ülikoolist. Suvi otsa väikeses baasis koos elades saime muidugi väga headeks sõpradeks. Sügisel Göteborgis tagasi, helistas korraga üks neist ja küsis, kas sa tuled meiega Alabamasse, Mehhiko lahe äärde, lindude rännet uurima. Ei mõelnud hetkegi, ütlesin jah.

Kas merebioloogia jäi soiku?

Korraga kadus see ära. Õppisin seda põhjalikult, kuid pakuti muud, tundus huvitav, ja nii tegingi magistritöö juba lindudest. Doktorantuuri minnes oli juba loomulik, et tegelesin lindudega.

Kuidas sa Kanadasse sattusid?

Kanadasse läksin järeldoktorantuuri. Göteborgis sain tuttavaks oma mehega, kes nagu minagi oli seal doktorant. Tema uuris jõeforelli. Aitasime üksteist teadustöös, nõnda kogesin päris palju tööd kaladega. Tema sai doktorikraadi kätte aasta enne mind ja oli juba varem kokku leppinud, et läheb Vancouverisse järeldoktorantuuri, transgeenset kisutði uurima. Minul oli sellal imik, läksin kaasa lihtsalt emapuhkust veetma. See imik kasvaski üles sisuliselt kalakasvanduses, lõhede seas, mul oli kogu aeg laps puusa peal ja ise olin kogu aeg seal tööl. Aasta pärast sain endagi doktoritöö valmis kirjutatud, seejärel oli juba täiesti loomulik, et Bob Devlin küsis, kas tahaksin jääda Vancouverisse järeldoktorantuuri.

Kas sa varem, ülikooli ajal, ei uurinud vee-elustikku? Eestis osalevad tudengid tihti teadusartiklite materjali kogumisel.

Rootsis tehakse ülikooli ajal tavaliselt vaid õppetööd, käisin vaid kursustel. Kanadas käivad üliõpilased tihti teadustööl vabatahtlikena abiks, Rootsis sellist süsteemi pole. Magistrantuuri alguses tuleb ehmatusehetk, pead korraga hakkama iseseisvat teadust tegema, ilma et sellest head ettekujutust oleks.

Oled teinud pikalt koostööd eri maade teadlastega. Kas on jäänud silma kultuurierinevusi?

Eesti teadlaste puhul üllatas meeldivalt nende pedantsus teaduse suhtes. Siin ollakse väga skeptilised omaenda tulemuste suhtes. Kontrollitakse väga hoolikalt tagamaid, et kõik saaks ikka õigesti tehtud. Omavahel suheldakse väga palju, stiilis “kui ma pole ise mõnes küsimuses pädev, siis helistan koolivennale”. Sellisest vabadusest tunnen Rootsis ja Kanadas puudust. Rootsis on palju n.-ö. teaduslikku paranoiat, teadlased kardavad, et nende ideed lüüakse üle, kui nad kellelegi sõnagi poetavad.

Kas võistlust ja konkurentsi on rohkem tunda? Kuidas seda võiks seletada?

Minu ülemuselt näiteks on andmeid varastatud päris mitu korda, nii et tegelikult ma mõistan tema paranoiat. Päris tihti juhtub, et ta ütleb: ei, selle inimese või rühmaga me koostööd ei tee.

Rootsi ja Kanada teadlaste vahel eriti vahet ei ole, küll aga erinevad rahasummad. Rootsis pead pidevalt taotlema väiksemaid summasid paljudest eri kohtadest, teadusrahad tulevad eelkõige eraalgatuslikest allikatest, näiteks mõne päranduse alusel rajatud sihtasutuselt. Põhja-Ameerikas taotletakse pigem üht suurt riiklikku rahastust pikemaks ajaks.

Minu meelest on Eesti loodusteadlaste hulgas hoomata jahedust keskkonnakaitsjate suhtes. Mõnikord arvatakse, et nad teevad kõva lärmi, teadmata, kuidas asjad looduses tegelikult on. Teadlased aga teavad palju, kuid ei räägi mitte midagi. Kas midagi samalaadset on ka välismaal tunda?

Rootsist on üleolek looduskaitsjate suhtes tuttav tunne. Praegu on seal järjest rohkem hakatud rääkima n.-ö. teadlaste kolmandast ülesandest. See on tutvustada rahvale teadust populaarses vormis. Sedasorti nähtusi nagu Eesti Loodus soositakse Rootsis väga. Võib öelda, et see on lausa riiklik poliitika. Doktorantuuris oli meil näiteks kursus populaarteaduslikust kirjutamisest, selle lõpuks pidid kõik ka tegelikult artikli avaldama. Kui teadlaste töövahendite tarvis tuleb raha suures osas erafondidest, siis palgad tulevad eelkõige ikka riigi rahadest ja öeldakse, et kui maksumaksja ei tea, millega me tegeleme, siis miks ta peaks selle kinni maksma.

Keskkonnakaitsjate hulgas on haridustase viimasel ajal järjest kõrgem, palju on ka bioloogitaustaga inimesi. Baasteadusega tegelevad teadlased muidugi naljalt ei satu näiteks looduskaitsekonverentsile. Koostööd võiks olla palju rohkem, sedagi püütakse viimasel ajal õhutada.

Sellised aktivistid, kes karjuvad ilma hariduseta, kes tõesti ei tea, millest nad räägivad, häirivad loomulikult. Mõned loomakaitsjad nõuavad, et lehmapidamine tuleb ära keelata. Mis juhtuks poollooduslike koosluste ja nende liigirikkusega, kui karjatamine lõpetada, sellest pole nad vist kuulnudki.

Kas teaduse kõrvalt jääb aega ka hobidele?

Ikka jääb. Vancouveris elame otse suusamäe all ja mäesuusatamisega tegeleme palju. Vancouver on samal laiuskraadil kui Pariis, all lauskmaal pole lund peaaegu mitte kunagi, kuid mäel on seda detsembrist märtsini umbes neli meetrit. Käin ka väga palju ratsutamas. Eelmisel aastal tegelesin kõvasti karatega, kuid see jäi katki, hakkas liiga palju aega nõudma. Kohe kodumaja tagant hakkab suur mets, palju käime seal niisama matkamas, ümbruskond on lihtsalt niivõrd ilus.

Kas plaanidki Kanadasse pidama jääda?

Ei, sest aeg on käes teha midagi muud kui olla järeldoktor, kunagi peab ka täiskasvanuks saama. Proovin taotleda dotsendikohta Uppsala ülikooli. Olen Rootsi süsteemis sees, järeldoktorantuur Kanadas on siiski vaid mõneaastane vaheetapp.